Minu teekond emakakaelavähiga

Elu vähiga. Jaga oma lugu Lisatud: 09.12.2019

Autor: Kristi -

ALGUS – esimestest sümptomitest diagnoosini (1. dets. 2018)

Kõik sai alguse oktoobri algul kui tekkisid esimesed sümptomid. Ütlen ka ära, et olen võtnud beebipille pea 13 aastat järjest ja mul ei ole kunagi olnud muret, et päevad oleksid ära jäänud või muid komplikatsioone. Välja arvatud see suvi, kui mul oli elus üks stressirohkemaid aegu. Ütleme kolm kuud sellest suvest olin ma üks närvipundar, paanikahoogudega ja töötades 360 tundi kuus, toitudes vaid energiajookidest ja magusatest jääkohvidest. Ja esimest korda elus jäid mul päevad vahele juulikuus. Aga nagu kõik mu ümber ütlesid, ja ise aru sain, oligi see stressist. Tegin küll igaks juhuks ka rasedustesti, aga see oli negatiivne. Nõnda et sain kinnitust, et pean oma elu muutma ja sellest stressirohkest situatsioonist välja saama. Mõeldud – tehtud, septembriga algas uus etapp, uus töö ja elu. Keha hakkas ilusti toimima ja olid ka päevad jälle korras ning hakkasin ennast jälle inimesena tundma.

Siis aga oktoobri algul järsku tekkisid veritsused sel ajal kui võtsin pille, mitte pausi ajal. Esimesel korral oli see ühe päeva ja kõik. Mõtlesin, et no ma ei tea, vahest ikka juhtub, kuigi mul varem polnud juhtunud. Siis läks nädal mööda. Käisin laupäeva hommikul trennis ja peale seda tekkis no ikka korralik veritsus. Ja see juba natukene ehmatas ära.  Otsustasin, et nüüd peab küll arstile minema, sest ka järgmiseks päevaks ei olnud veritsus peatunud. Oma tavagünekoloogile helistades oleksin aja saanud 2 kuu pärast. Nii et helistasin Viimsis asuvasse Fertilitasse ja panin aja dr. Eve Mand juurde. Saingi aja kohe järgmiseks päevaks ehk 12. oktoobriks.

 

Esimene arstil käik

Rääkisin arstile ära kõik sümptomid ja arst vaatas mu siis üle nii peegliga kui sisemise ultraheliga. Veritsus oli väga suur ja tal oli seda üsna raske teha, ka Pap-testi ta tol päeval teha ei saanud. Aga ütles kohe ultraheli pilti nähes, et talle seal midagi ei meeldi, et nagu midagi oleks emakakaelas. Samas ütles, et see võib olla ka lihtsalt hüübinud veri või tõi ka välja variandi, et raseduse katkemine. Selle peale tegi endal küll mõistus korraks hüppe – et no mida? Küll sai teha testi, et kontrollida ära kõik muud suguhaigused ja ta ütles, et ma tuleksin tagasi järgmise nädala alguses. Siis saaksime teha ka Pap-testi ja uuesti vaadata. Mainin ka ära, et maksma läks mulle see visiit 136 eurot.

 

Teine arstil käik

16. oktoober olin arstil tagasi. Selleks hetkeks oli ka juba endal veits ärevus tekkinud, et mis mul siis nüüd viga on? Oli ka tekkinud selline ebamugavustunne või nagu pistmine vaagnapiirkonnas. Sellel korral sai siis arst teha Pap-testi ja vaatas veelkord mind üle ka ultraheliga. Ütles veelkord, et pilt talle ei meeldi, ning et midagi mul seal emakakaelas on. Ütles siis, et helistab mulle selle nädala jooksul, nii kui saab testi tulemused ja siis vaatame edasi. Maksma läks see visiit 51 eurot.

17. oktoobri reedel tuli siis kõne arstilt. EtPap-test ei ole korras ja on rakkude muutus. Arst ütles ka, et nüüd suunab ta mu edasi Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse dr. Piret Kaarde juurde, kes on väga tunnustatud günekoloog Eestis.

 

Kolmas arstil käik

22. oktoober olin siis PERH-s registratuuris. Arst vaatas mind jälle üle. Ning kinnitas, et jah, emakakaelas on rakkude muutus aga praegu ei tea, et mis täpsemalt. Et on vaja teha rohkem uuringuid ehk siis magnetuuring ja kompuuteruuring. Kuna antud uuringud maksavad palju ja mul sel hetkel ei olnud haigekassat, kuid teadsin, et novembrist on, siis leppisime kokku, et ootan need mõned nädalad ja siis tulen tagasi ning siis teeme uuringud.

Vahepeal siis möödus 3 nädalat. Mida aeg edasi, seda valusamaks asi muutus. Ning sõin iga päev ibukaid.  Arst käskis ka beebipillide võtmise ära jätta ning nii olid vahepeal päevad, mis kulgesid üllatavalt okeilt.

 

Neljas arstil käik

15. november ja magnetuuring. Eks ennem ikka guugeldasin ja uurisin ka, et mis uuring see on. Paljud tuttavad, kellel oli see tehtud, ütlesid, et üsna jube uuring. Kellel veel oli klaustrofoobiaga probleeme, ei suutnud üldse seda teha. Ütlen kohe, et minul selliseid probleeme ei olnud. Arst juhatas mu siis väikesesse kabiini, kus käskis selga panna sellised rohelised riided. Enda riietest võis jätta ainult alukad ja sokid. Kõik metall ehk needid tuli ära võtta (see võttis mul enim aega :D). Heitsin siis sinna masinasse pikali. Arstid olid supertoredad – rääkisid ja seletasid, mis toimuma hakkab. Veeni pandi kanüül, mille kaudu süstiti kontrastainet. Pidin lamama liikumatult ja kõrvaklappide kaudu anti käsklusi millal hinge kinni hoida. Helid olid imelikud, mida see masin tegi, aga minu jaoks ei midagi hullu. Vahepeal käidi ja süstiti kontrastainet juurde. Olin masinas vist pea tund aega. Siis öeldi, et saadi pildid kätte ja et need saadetakse arstile edasi.

 

Viies arstil käik

16. novembril tagasi dr. Piret Kaarde juures. Jälle läbivaatus ja seekord tegi arst siis ka biopsia. Ja siis tuli ka esimene diagnoos – halvaloomuline kasvaja. Hetk, kui arst seda ütles, lõi hetkeks ikka silme eest mustaks. Ei osanud nagu midagi küsida ka, sest mõistus antud hetkel lihtsalt ei töötanud. Lihtsalt kuulasin ja noogutasin. Arst saatis vereproovidesse ja ütles, et tule kohe tagasi. Vereproovide kabineti poole jalutades tuli ikka pisar korra silma ja siuke ärevus sisse. Hingasin sisse-välja ja tegin vereproovid ära ja tagasi arsti juurde. Siis julgesin küsida, et kas pahaloomuline kasvaja tähendab, et vähk? Selle peale arst ütles, et jah. Aga et kui kaugele see arenenud on, me ei tea ja et nüüd lähed tava-kompuuteruuringu asemel PET-kompuuteruuringusse, mis pidi täpsem olema. Ning et peale seda ka arstidega kohe konsiilium (ehk siis raviplaani kokkupanek). Ja ütles ka ära, et arvatavasti raviks keemia- ja kiiritusravi nii 5-6 nädalat. Samuti kirjutas arst retsepti tugevamatele valuvaigistitele.

Sõitsin arstilt koju ja nutsin end tühjaks, enne ei helistanud ka kellelegi. Umbes tund aega istusin ja seedisin ning muidugi guugeldasin kõike (eks siis sain küll veits rohkem aimu, et mis ja kuidas, aga samas oli ka väga palju vale- või siis iganenud infot). Siis tegin kõne emale ja ka parimale sõbrannale. Siis sai jälle nutta, sest eks ikka hirm oli nahas. Samas olid ka jälle selguse hetked, et no egas see ju nüüd ei aita. Saame teada mis täpselt on ja ravile.

Ma pole kunagi olnud allaandja tüüpi ning olen üsna tugeva mõistusega. Selle all mõtlen, et olen oma elu jooksul palju teinud tööd vägagi pingelistes olukordades ja stressis ning õppinud kuidas sisemiselt toime tulla kõige sellega. Saanud aru, et halamisest ei ole mingit kasu, kui tahad millestki üle saada või pääseda, tuleb tegutseda ja mõelda positiivselt. Nagu ka arst mulle ütles, et kui sa mõtled end haigeks, siis sa seda ka oled. Pigem alati mõelda, et ma saan terveks. Väga tähtis on ka kindlasti hoida enda ümber inimesed, keda teate, et saate usaldada ja kes on toeks nii heas kui halvas. Minul on selleks mu pere, kellega oleme väga lähedased ja kindlasti ka mu sõbrad, eriti mu parim sõbranna, kes on mulle pigem õe eest. Samal õhtul vedas ta ka mu kohe välja kinno, et ma üksi ei istuks ja masetseks kodus. Saingi mõtted veits eemale ja pea selgemaks.

 

Kuues arstil käik

22. november ja PET-kompuuteruuring. Selleks saadeti siis eelnevalt ka ettevalmistumise juhendid:

  • Palume enne uuringut 6 tunni vältel mitte süüa ega maiustada (ei tohi tarbida närimiskummi, pastille, maitsestatud vett, mahla)
  • Uuringu eel ei tohi olla janus, tohib juua vett
  • Uuringu eelsel ja uuringupäeval tuleb vältida intensiivset füüsilist tegevust: võimlemine, jooksmine, rattaga sõit, maakaevamine jne.
  • 24 tundi enne uuringut vältige kofeiini, nikotiini ja alkoholi tarbimist
  • Uuringupäeval võtke oma ravimid, kui raviarst ei ole teisiti määranud

Nõuded täidetud, läksin siis PERH-s 2. korrusel asuvasse Nukleaarmeditsiini osakonda. Seal öeldi, et läheb natukene aega kuna tänane saadetis jõudis hiljem kohale. Nimelt tuuakse igal hommikul Soomest vajalikku radioaktiivset ainet. Peale väikest ootamist kutsuti mind, kästi ära juua veel tops vett ja siis läksin arstiga kabinetti. Seal ta rääkis mis minuga tehakse, täitis ära küsimustiku ning valmistas ette.

Jälle pandi kätte kanüül ja sinna külge sada erinevat jullat kah veel. Alguses süstis ta mingit vedelikku, mis pidi väidetavalt veenid ära puhastama. Imelik külm tunne käis käest läbi. Siis toodi masin, mis ühendati mu kanüüliga ja sealt siis lasti otse veeni see radioaktiivne aine. Siis pidin 50 minutit istuma ühe koha peal seal kabinetis. Seejärel tuli arst, käskis jälle topsi vett ära juua ja vetsus käia. Ning siis sain jälle masinasse pikali käsi üle pea, et saaksid kontrastainet ka veel juurde süstida. See käis üsna kähku, kõik umbes 20 minutit ja tehtud. Kästi jälle hästi palju vedelikku juua, et see aine välja kehast läheks ja imikutest ja rasedatest eemale hoida antud päeval, nii igaks-juhuks.

 

Seitsmes arstil käik: LÕPLIK DIAGNOOS JA KONSIILIUM

23. novembril astusin siis ruumi, kus olid koos minu enda arsti Piret Kaardega veel 4 teist naisarsti. Diagnoos – 3-astme emakakaelavähk. Asub ta mul emakakaelas ja õnneks vaagnasse edasi pole arenenud, küll aga on kokkupuude osade lümfisõlmedega. Raviks 7 nädalat keemia- ja kiiritusravi. Mille peale arst ütles, et see on uudne kombineeritud ravi ning su juuksed jäävad alles. Selle peale sai isegi tol hetkel korraks naeratada. Seejärel öeldi aga välja, et see tähendab, et see ravi teeb mu viljatuks ja lapsi ma kunagi ei saa ja et ka mu emakas ei ole võimeline kunagi kandma last. Arst ütles küll, et igaks-juhuks soovitaks ta mul minna viljatusravikliinikusse ja seal on võimalus mu munarakud enne ravi külmutada ja et ehk siis on võimalus mingil moel neid kunagi kasutada. Viljatusravikeskuses käigust räägin täpsemalt järgmises postituses. Too hetk kui see välja öeldi, lõi küll jälle silme eest mustaks ja klomp tuli kurku. Samas ütlen kohe välja, et tegelikult ma pole kunagi mõelnud laste saamise peale nõnda, et ma kindlasti pean saama ja tahan lapsi saada. Võibolla ei ole ma lihtsalt kohtunud inimesega kellega ma koos last saada tahaks või mine tea miks? Samuti olen pigem mõelnud, et ka lapsendamine on alati võimalus. Võimalus pakkuda paremat elu ja armastust kellelegi kes seda juba vajab. Aga jah, kui sulle see otse välja öeldakse, et ei saagi kunagi lapsi, siis hetkeks ikka tõmbab sassi küll.

Eks tagantjärgi mõtlen, et oleks jälle võinud rohkem küsida aga no tol hetkel lihtsalt keerleb kõik peas ja ei suuda midagi küsida. Arst rääkis veel, et ravi toimub siis nii, et nädala sees igal päeval on kiiritus ja üks kord nädalas keemia ning seda seitsme nädala jooksul. Lisaks 4 korda sisemine kiiritus narkoosi all. Öeldi, et tagasi tulla 6. detsembril, kui paneme paika keha asendid kiiritusel ja täpse raviplaani ehk siis mis päevadel mis ja mis kell ning 27. detsember algab ravi.  Arst veel ütles, et ela oma elu tavapärasel moel edasi – käi tööl, käi trennis, puhka –, sest mida aktiivsem ja tervem oled, seda tugevam ka sinu immuunsus. Hoiatas ka, et oleneb kuidas ravi mulle mõjub, et osad saavad tööl ka siis edasi käia osad aga mitte, et kõrvalmõjudeks on väsimus, isutus ja iiveldus. Õnneks mu töö on selline, et saan vastavalt vajadusele muuta ja planeerida oma graafikut ning palju tööd ka kodust teha.

Eks ma siis sealt jälle tulin ära nii, et silme ees must. Läksin ja nutsin kodus. Rääkisin emale ja sõbrannale ja õhtuks sain pea jälle selgemaks. Suutsin mõelda veits kainema mõistusega. Jälle guugeldasin kõike ja nägin, kui palju oleksin võinud juurde küsida aga kirjutasin endale need kõik üles ja loodan et 6. detsembril saan vastuseid juurde ja infot. Samas ütlen ka, et otseselt minu ravi kohta mitte mingisugust infot netis ei olegi. Alati, et kas lõikus või põhimõtteliselt sured kohe maha. Ja postitused on vanad ja enamjaolt kirjeldavad situatsioone kui vähk avastatakse 60-70 aastastel, mitte noortel.

 

Vaata veel autori teisi postitusi tema blogist, mida ta pidas enda haiguse ravi kohta 24. novembrist 2018 kuni 27. novembrini 2019: https://minuteekond.home.blog/

Blogis olevate postituste sisu eest ei vastuta kogumiskampaania „Elu vähiga. Jaga oma lugu“ läbiviijad.