Minu tööelu 1990. aastatel

1990. aastate tööelu ja töötamine Lisatud: 30.07.2018

Autor: Aare -

1990. aastad on olnud minu jaoks nagu pool sajandit, aga proovin kirjutada lühidalt. 1990. a, kui lõpetasin keskkooli, siis Nõukogude Armeesse ei läinud (väga ei kontrollitud, kes tahtis võis ka minna) ja astusin alternatiiv-tööteenistusse KMV “Signaal” autojuhi ametikohale (töötasin seal autojuhi, dispetšeri, valgustatud liiklusmärkide elektriku – pirnide vahetamine! (eraldi kursused!) ja valgusfooride ja valgustatud liiklusmärkide pesijana- väljaõpe kohapeal), plasti puhastajana enne teejoonte tõmbamist. Palk oli 450-500 rubla. Sellel ajal raha kurss muutus iga kuuga ja viimase palga eest ostsin endale paari kingi.
Elasin siis oma tädi juures Tallinnas ja elamine oli tasuta. Seda kuni 1991 sügisel astusin vabatahtlikuna Eesti Piiriteenistusse Remnikul, väljaõpe Narvas piiril (siis oli veel majanduspiir).
Enne seda suvel käisin ka Tallinnas Raadiomaja kaitses, kui vene tankid tulid. 1992 peale Piiriteenistust arvasin, et lähen maale elama ja tahtsin töötada autojuhina, aga seda tööd mu kodukandis Valgamaal ei leidnud ja mingi aeg olin ka töötuna kirjas. Sain siis 100 kr töötu abiraha kuus (näiteks 1 paar tosse “Adibas”- maksis Viljandi turul 105 kr) – peale esimest käimist tulid tallad lahti ja Super Attack liim maksis 30 krooni.
Elasin siis maal oma ema juures ja elamine oli jällegi tasuta. Selline elu mulle aga ei sobinud (tegin juhutöid, hakkasin ka külapeal jooma ja kaklema, oleks võinud vabalt põhja minna) ja otsisin siis juba ükskõik missugust tööd.
1992 -93 leidsin töö ajalehe “Soov” kaudu Tallinna lähedal talus sulasena, kus tuli laudal põrandat ehitada, metsa teha (puude saagimine, lõhkumine, välja vedamine), loomi toita, sitta visata ja välja vedada, sigu tappa, liha Tallinna turul müüa jne (neid asju polnud ma varem teinud va sita viskamine). Palk oli seal juba 100 kr 1 nädal ja kuna elamine oli prii, siis sai isegi raha koguda ja endale uusi riideid ja ka originaal “Reebok” tossud osta (maksid 450kr).
Taluelu aga mulle väga ei sobinud ja 1993-94 sain tööle Harku Betoonitehasesse, kus parematel kuudel oli palk ka 3000 krooni. Valgamaal kohalikus baaris maksis siis pits viina 3 krooni ja see aeg tundsin ennast lausa rikkurina. Mäletan, kui tegin tervele baarile joogid välja.
Töö oli raske ja lõppes sellega, et tegin seljale liiga ning sattusin haiglasse, kus taheti ka opereerida. Tervise tõttu sinna tagasi tööle minna ei saanud.
1994 suvel töötasin ka müügiagendina Tallinnas, müüsime puhkuseosakuid – käisime mööda linna ringi (erinevates linnades, bussipiletid maksti kinni) otsisime rikkaid kliente (bensiinijaamades, kontorites, tänavatel kallites autodes) ja kutsusime neid presentatsioonile- iga näo eest saime 40 krooni + boonus ostetud osakute eest. Selgus, et firma omanikud Inglismaalt olid aga petised ja kadusid siit koos rahadega (mõned kliendid said aga ka reisid ja meie ka oma rahad).
1994 suvel töötasin ka 1 kuu Tartus ehitusfirmas ehitustöölisena, kus sain palka 500 krooni kuus, kuna üürisin ka korterit seal, siis sellega välja ei tulnud ja läksin Tallinnasse tagasi.
1994 sain töökoha ehitusmaterjalide lattu, kus palk oli 1100 krooni, sealt algas tõus ametiredelil – 1995-96 müügijuht – palk 3000 – 5000 krooni. Alates 1997 ühes teises ehitusmaterjale müüvas firmas müügijuht 5000kr.
1998 kommertsirektor 8000 kr. 1998-2002 suures ehitusmaterjale ja sanitaartehnikat müüvas ettevõttes – hulgimüügijuht ja asedirektor, palk 6000- 15000 krooni.
Praegu olen viimased 6 aastat ettevõtja (vannitoatoodete müük), ettevõttel on müügisalong Tallinna ühes kaubanduskeskuses ja internetimüük.