Sõnadega “siis kui minu vanaema oli väike plika” algab üks ilus pühade laul ja mu vanaema Leili saunalugu. Ja just pühade ajal, ühel jõululaupäeval mõned aastad tagasi, jõululaua taga istudes, ta seda lugu meile rääkis. Ta oli siis 6-7 aastane, aasta võis olla 1940. Nad elasid oma perega praeguses Lääne-Nigula vallas, Seljakülas, Kopli talus. Talu, mille ta isa oli ise ehitanud, ka suitsusauna ehitas ise. Ja ühel korral, kui ta ema järjekordselt sauna küttis, palus ta oma tütrel Leilil Lutsu prouale, nii nad nimetasid Seljaküla mõisaprouat, ütlema minna, et sauna saab tunni ja poole pärast. Vanaema, hea laps, tegi nagu paluti. Mõisaproua küsis selle peale: ” Kas pooleteist tunni pärast?” Väike Leili, kange iseloomuga oli ta juba siis, vangutas pead ja ütles kindlameelselt: “Ei, tunni ja poole pärast!”

See suitsusaun on ammu lagunenud, juba 60ndatel kui mu vanaema oli täiskasvanu ja mu ema omakorda väike laps. Seljaküla mõisast on alles jäänud ainult varemed. Ilmselt mõisa saatus oleks olnud teine, kui Eesti päritolu perekond Luts poleks pidanud 1944. aastal Eestist lahkuma ja mõisa maha jätma. Kopli talu on õnneks alles, aga seal elavad uued inimesed, kes pole meie sugulased, ka kaugelt mitte. Kõige tähtsam on see, et mu vanaema on ka alles, ta on praegu 89 aastane ja ainus, kes nende 10-lapselisest perekonnast elus, õnneks enamus ta õed vennad elasid ka kõrge eani. Ja selle loo me räägime õega edasi tema lastele, kui nad on suuremad, et säiliks põlvkondade vaheline side.

Ma olen alati arvanud, et mu vanaema nime saamislugu on kuidagi seotud saunaga. Aga ei, nüüd hiljuti temalt saunaloo tausta uurides, selgus et tol ajal oli see nimi lihtsalt populaarne ja ta vanemad valisid oma eelviimasena sündinud lapsele nime sel ajal tuntud kirjaniku Andres Saali jutustuse “Leili” järgi.