Hommikul ärgates teen silmad vaevaliselt lahti tavaliselt kella üheksa, poole kümne paiku. Kuigi ärkamise põhjuseks ei olnud äratuskella jahmatav helin, olen siiski rammestunud. Läksin eelmisel õhtul hilja magama, sest olin järjekordselt jätnud mõned koolitükid viimasele minutile. Nüüd oli tulemus käes. Laman voodis paar minutit ja valmistun vaimselt järgnevaks päevaks, mis oma olemuselt peaks olema täpselt samasugune kui eelmine, ent on siiski natuke erinev. Sussid jalga. Sammud suunduvad kööki. Kohvimasin põriseb. Vot, just kohvi on viimasel ajal väga palju kodus tarvitatud. Kuna poes proovime käia võimalikult harva, ostame kohvikapsleid meeletus koguses ette. Hommikusöök. Pesema. Kuna kohv on pea juba “lahti” teinud ja natuke eluvaimu sisse puhunud, mõtlen veelkord läbi tänase päeva tööd ja lõbud. Olen suur “agendade” koostamise fänn, n-ö korrafriik. Kui mul päev ette planeeritud ei ole, on mul pea laiali otsas ja tuju halb. Ent ükskõik kui palju ja põhjalikult ma midagi ette ei planeeri, kujuneb päev alati natuke teistsuguseks, kui alguses eeldasin. Jah, see teebki asja huvitavaks. Kas kutsub keegi pereliige/sõber jalutama (kahe meetrise vahega loomulikult); kas helistab ootamatult vana sõber ning paari minuti asemel lobiseme kokku paar tundi; kas tuleb välja, et olen mingi kodutöö täiesti kahe silma vahele jätnud, mille tähtaeg on juba järgmisel päeval; kas teen Skype’i kõne vanaisaga, kes vajab veebikaamera seadistamisel abi; kas kuulen metsas uidates senitundmatut linnulaulu või satun otsa mõnele ehmunud näoga metsjänesele; kas kukub ülemistel naabritel suure prantsatusega südaöösel midagi raskekaalulist põrandale ja äratab ka kõige sügavama unega indiviidi üles… Jah, elu on huvitav. Ettearvamatu. Ka kõige ettearvatavamal ajal.