Elame perega 900m kaugusel tollase Padaoru kriisikolde asukohast.
Kõik algas sellest, et oli neljapäeva pärastlõuna. Mina, korralik õppur kõrgkoolis, otsustasin poole koolipäeva pealt koju minna. Lihtsalt tundsin, et pean kohe koju minema. Mõdrikult Viru-Nigula poole sõites sadas märga lörtsi. Tallinn-Narva oli täitsa sõidetav, kuid Pada ristist maha keerates ja Viru-Nigula surnuaia juurde jõudes…. oppaaa! Terve üks sõidusuund poolemeetrises lumevallis. Sain turvaliselt aleviku vahele, korjasin meie koolilapsed vallamaja juurest peale ja ups, juhiukse klaas vajus alla. Mingi tross andis vist järgi. Midagi polnud teha, alustasime kojusõitu. Nüüd tuiskas juba päris kõvasti. Pressisin põhjagaasiga Aasukalda poole. Uhhh, olime kodus.
Helisasin Mussule, kes oma päevast elektriku vahetust tegi ja andsin teada, mis olukord maal on. Suure tõenäosusega õhtul autoga koju välja ei ole võimalik saada. Nii ka läks. Mussu jättis auto alevikku ja tuli jala koju. Lapsed läksid veel vastu, et tal hirm ei hakkaks. No pime oli juba ja kohati tuiskas ka.
Kuskil 11 paiku õhtul tegi elekter meile dada. Olgu etteruttavalt öeldud, et tagasi suvatses see elekter tulla alles teisipäeva õhtu kella kümneks. Maal elamisega ei olnud muidugi meie jaoks elektri kadumine mingi eriolukord. Seda juhtus päris sagedasti. Seega, ahi ja pliit, patareidega raadio, salvkaev, saun, hoidised keldris, küünlad, õlilamp jne. Hirmu küll ei tekkinud. Eeldasime, mis muide on kõige tänamatum tegevus, et hommikuks on kõik korras. Tuisk möödas ja puha. Aga võta näpust. Kuna elektrit enam ei olnud, vaatasime aknast, et midagi imelikku toimub õues. Maja kohal sähvivad sinised valgusjoad. Terve mõistus ütleb, et see on täiesti võimatu. Meil ei ole katusel elektrikaableid ega midagi säärast, kuid….sähvib ju. Läksime Mussuga siis vaatama, mis see on. Saate aru, meie kodumaja kohal oli suur pilvelaamade keeris, mis aeglaselt ringi käis. Selle sees oli näha valgust ja siniseid sähvatused tekkisid piksenooltest, mis läbisegi pilvelaamas sähvisid. See oli vau kui ilus. Ja võimas. Kuulasime, et meist kaugemal eemal kostab mürinat ja tugevat undamist, kuid meie ümber langes lumi täiesti otse alla. Mitte väiksematki tuulevinet.
Hommikul hakkas Mussu tööle minema. Uksest välja ei saanud. Sai siis lõpuks lumelabidaga uksevahelt nii palju udjatud, et selle päris lahti sai. Lumehang oli poole ukse kõrgusel. Loomulikult hakkas tema tööle minema. Jala, kubemeni lumes. Tunnikese pärast jõudis siis Vanaveskile ja mis ta näeb. Tallinn – Narva tulukesi täis. Siis jõudis mehele kohale, et täna tööle ei saa.
Päevapeale sai uudistest kuulatud, et olukord on väga keeruline. Alustasime koduste kaevetöödega, et õuelgi liikuda saaks. Vallast helistati, et kuidas meil on ja anti teada, et meieni niipea ei jõuta. Olime sellega juba arvestanud. Laupäeval võtsime suusad välja ja seadsime suusaninad aleviku poole. Saunapäev ju. Poes käidud, kaevasime aleviku jäänud auto lumest välja. Hakkasime just suuski uuesti alla panema, kui tuttav meesterahvas meie juurde jooksis. Ta oli perega hakanud Rakvere minema, kui Pada ristis auto välja suri. Nii. Meie oma autole hääled sisse, Pada risti ja seisma jäänud auto sappa ning Malla poole. Pere sai kenasti koju sooja tagasi. Meie samuti.
Pühapäeval hakkasime siis lõpuks enda parklaosa lumest vabastama. Mis sa siin ikka teed – roogid lund. Meie Mussuga kühveldasime ja lapsed kelkudega vedasid lume eemale hunnikutesse. See võttis ikka tunde. Mitukümmend ruutmeetrit sai lahti kaevatud. Viimased kelgutäied, kergendusohe – valmis. Ja mida me näeme? Traktor tuleb. Jepikajee vabadus!
PS! Tee meie koduni tõsteti kopaga lahti. Kahele poole teed jäid kuskil kahe meetri kõrgused vallid ja päris rusuv oli nende vahelt läbi sõita. Mingi foobia vist :)
Aga muidu, saime hakkama.