Lapsepõlvest ja koolieast alates said mulle tuttavaks kõiksugused mõõtmised.  Kodus sahvriuksele olid meil pandud kleepsust mõõdikud, alatasa mõõtsime vennaga oma  kehapikkust ehk kasvu, nagu siis öeldi.  Koos oma sõpradest külapoistega mõõtsime ka käte ja jalagade musklite suurust, kasutades mõõtmiseks ema mõõdulinti. Lootsime igal aastal suurt edu – tahtsime koguni 10 cm pikemaks kasvada, samuti  suuri ning tugevaid muskleid,  ent kehapikkus tuli ikka pikkamööda ja musklid paisusid samuti aegamööda.

1.september tähendas kooliaasta  algust ja arstlikku kontrolli läbimist koolis. Kui avaaktus ja klassijuhataja tund läbi said, siis algas õpilaste arstlik  läbivaatus:  mõõdeti kehapikkust,  rinnaümbermõõtu, kopsude mahtu, kätejõudu, vaadati, kas täisid pole juustes, kuulati kopsud üle, uuriti kõrvu ja nina. Kontrolliti reflekse – kummist haamriga koksiti põlvede ja küünarnukkide pihta. Kõike ei mäletagi ja nii toimus see nõukogude ajal kuni keskkooli lõpetamiseni.

Ja siis, kui olin saanud 17-aastaseks, võeti mind eelkutseealiseks, et olla valmis sundajateenistuseks. Minuvanuste poistega hakkas tegelema rajooni sõjakomissariaat. Kuna ees seisis kohustuslik sundaja teenimine sõjaväes, siis tuli noorukitel läbida sõjaväelise arvelevõtmise komisjon. Kõigepealt oma 3 – 4 tundi kestev arstlik komisjon ja seejärel vestlus kutsekomisjoni liikmete ees, kus kontrolliti üle kõik andmed, ka perekonnakoosseis, esitati küsimusi päevapoliitilistel teemadel jne.

Mõõtmised ja kontrollimised olid põhjalikud: kehapikkus, ümbermõõt ( rind, vöö), pea ja kaela ümbermõõt, kopsude maht, käte survetugevus, refleksid ( küünra-ja põlveliigsetel), nägemine, hambad, kurk, nina, kõrvad, loomulikult vaadati ja katsuti suguelundeid, vaadati pärakut, vajadusel tuli kellelgi käia täiendavalt röntgenis, teha laboris  mingeid proove ( veri, uriin) ja tuua need siis kohe arstlikule komisjonile, mõned saadeti Tartusse sõjaväehospidali pikemaajalisele uurimisele või ravile.  Kui kutsekomisjonis  kõik kontrollimised ja mõõtmised olid läbitud, siis tuli minna komisjoni ette ja seal kontrolliti sinu vaimsust ja selekteeriti välja need, kes oma hea tervisliku seisundi tõttu kõlbasid mere- või lennuväkke.

Seda esimest sõjaväelisele arvelevõtmise komisjoni mäletan ma praegugi veel hästi, sest kutsealune kui sundajateenija eelik koges selle komisjoni läbimisega, et armee ja riik on kõikvõimas, aga sina pead kutsealusena omandama teadmise sõjaväevõimu tähendusest ja tähtsusest – sa astud selle võimu täielikku meelvalda: arstlikuks läbivaatamiseks võtad ennast täiesti paljaks ja niiviisi paljana astud sa kordamööda eriarstide ja medõdede ette, toona oli palju naisarste ja niimoodi täielikus alastuses sa kõnnid ühe arsti juurde, siis edasi teise juurde ja ikka edasi, niipalju, kui neid arste seal oli. Sinu keha aina uuritakse ja mõõdetakse. Arstid esitavad küsimusi, arutavad omavahel midagi. Küll see oli tüütav.

Loomulikult olid mõõtmised ja kontrollimised vajalikud, kuid miks peab inimene alasti olema kogu selle komisjoni aja ning ka komisjoni ette palajana ilmuma? See oli alandav, sellises olukorras saadab sind kogu aeg mingi äng, alasti kehaga on olla ebameeldiv ja alandav, tunned kogu aeg häbi ja siis, kui lõpuks riidesse lastakse panna ja lubatakse lahkuda, siis mõtled endamisi ja kuuled ka teisi poisse rääkimas, et ega sind veel rahule jäeta, see on alles algus – veel on ees samasugune  arstlik komisjon vahetult enne seda, kui kevadine ja sügisene teenistusse võtmine algab.  Need, kes sõjaväes olid juba teeninud,  rääkisid, et arstlikke komisjone võib veel tulla enne väeosasse jõudmist. J a tuligi, mida tuli koos teiste ajateenistusse võetavatega  läbida Leningradis ekipaažis.

Ekipaaž on  mingis linnas asuv sõjaväeosa, kuhu on koondatud teatud ajaperioodidel mingi  piirkondlik  sõjaväeteenistust alustavate kutsealuste  kontingent, kes lähevad sõjaväelisele väljaõppele omakorda vastavasse piirkonda, kus väljaõpe toimub. Leningradis uuriti meid vähem – alasti enam ei lastud võtta, mõõdeti vererõhku, pulssi, esitati küsimusi tervisliku seisukorra kohta ning vesteldi ja öeldi, et saadetakse väljaõppele. Leningradist toimetai meid Kroonlinna, kus asus ja võimalik, et asub tänini sõjamereväelaste väljaõppekeskus. Kroonlinn on vana merekindlus Kotlini saarel. Viimase arstliku komisjoni ja keha täpse mõõtmise  läbisime me Kroonlinnas, kus meile vormiriietus anti.

Kroonlinnas tegime läbi 8-kuulise õppeperioodi, mis oli meie keha ja vaimu prooviviks. Mind võeti sõjamerelaevastiku ujuvkoosseisu,  minu eriala oli torpeedo-elektrik. Varakevadel, märtsi lõpus, viidi meid taas Leningradi.  Marssisime sadamast  rivi korras umbes 7  km kaugusel asuvasse raudteejaama ja alustasime teekonda Kaug-Põhja, siht oli Severemorsk, meie väeosa asukoht.

Olles jõudnud Svereomorski ekipaaži, tulid sinna nende sõjalaevade esindajad, kes meid siis juba laevale toimetasid.

Vahepalana niipalju, et meile anti Kaug-Põhja poolaarjoone taha sõitmiseks loomavagunid, millesse olid sisse ehitatud narid ja ühes nurgas oli nurgas põranda sees ava, millesse oli paigaldatud plekist valamu, kus asjal käidi ja mööda toru jooksis see kõik välja, mis tuli ning rongi liikumisest tekkiv tuulepööris pihustas selle loodusesse. Muidugi käidi selles valamu või rentsli juures n.ö väikest häda ajamas, suuremate hädade jaoks olid metsapeatused – rong juhti kuskil selleks ette määratud raudteejaamas kõrvalteele ja kõik jooksid metsa asjale. Sinna pilluti ka praht, mis vagunist välja pühiti.

Juba see neli ööpäeva kestnud rongisõit Murmanskisse ja sealt edasi Severomorskisse oli meie kehadele suur katsumus – magasime naridel, millel olid küll madratsid, ent mustad ja haisesid ning  kehaalune oli kaunis kaledavõitu, peale võtta polnud midagi peale sineli ja pea alla  polnud ka midagi panna. Mida enam põhja poole, seda külmemaks läks ning vaatamata suveajale olid ööd kaunis jahedad. Sooja toitu me ei saanud. Meile jagati liha-ja juurviljakonserve, kalakonserve, leiba, võid  ja vorsti. Peale saime juua vett. Mõnes raudteejaamas toodi meile teevett.

Kõhud saime täis, polnud häda midagi ja nii me karastusime. Pesta me ennast ei saanud.  Kui me siis Sveromoskisse jõudsime, kus oli lõpp-peatus ühe suure sõjaväelennuvälja ääres, siis seal tuli meil vagunitest väljudes rivvi võtta ja  jalgsi marssida Severmorski linna ekipaaži, mis oli umbes 5 kilomeetri kaugusel.  Saime ennast üle hulga aja korralikult pesta duši all käies, kemmergus käia ja meile anti sooja toitu. Siis vaadati üle meie dokumendid. Saime umbes paar tundi puhata, kui juba saabusid ekipaaži sõjalaevade esindajad – ohvitserid ja vanemad, meid pandi gruppidesse ja viidi laevadele, kuhu keegi oli teenima määratud.

Millegipärast ei olnud laev, millel  mul tuli teenida, kai ääres, vaid  seisis reidil  ankrus.  Seepärast tuli laevale sõita barkassiga ( barkass – suur, mehhaanilise jõuseadmega sõjalaeva teeninduspaat, millele mahtus kokku umbes 20 – 22 meest)  Jõudsime sadamakaile. Barkassile tuli ronida mööda valltreppi (trossredel, mis lastakse kailt või laevalt alla paatiminekuks või laevale tõusmiseks). Parajasti oli merel mõõnaaeg. Sadamkai servast alla veepiirini oli umbes 4 m . Üks madrus näitas algul ette, kuidas ronida ja manitses, et tuleb olla ettevaatlik, kõvasti kinni hoida ja jääda rahulikuks. Olime hädised, jalad värisesid ja käed klammerdusid trosside külge. Ehkki olime õpperoodus proovinud valltrepil tõusu ja laskumist, ei andnud see veel kogemust.  Madrused ja ohvitser vahtisid meid ja muigasid, kui me oma kehad lõpuks barkassile olime vinnanud. Madrused olid iga hetk meile appi sööstmas ja meile olid selga antud korkvestid, et vette kukkudes oleksime veepinnale jäänud.

See oli esimene ränk kehaline katsumus ja  õpetus ka, et mereväes teenimine pole naljaasi. Hiljem tuli terve nelja-aastase teenituse jooksul korduvalt mööda igasuguseid  treppe ronida ja  nendel liikumine kujunes meisterlikuks. Näiteks laevakoridorist ruhvi laskudes õppisin ma vanemate ajateenijate eeskujul selgeks kiire laskumise,  mida kõik oskasid –  hüppasid rinnaga vastu trepikäsipuud ja ühe käega ülalt ja teise käega alt hoides ning keharaskuse toimel libistasid ennast kiiresti ruhvipõrandale. Laskumine olenes osavusest, julgusest ja kiirusest, heast käte ja keha koostööst. Nii treenisime oma keha päevast-päeva, sageli ka öösel, kui anti häire. Kõige suuremat laskumisosavust  ja tõusu mööda treppe nõudis tormisel merel olek. Tuli tugevasti klammerduda käepidemete külge, samal ajal liikuda, osata tabada külglaine rullumist, pilk pidi olema selge, kuhu kukkuda võib, et paigale jääda, kui käed enam vastu ei pea.