Ma arvan, et meie põlvkond, kes me olime noored eelmisel sajandil, oli väga kultuurilembeline.
Mina sain suunamise Paidesse. Peaaegu kõik teatritükid, said ära vaadatud. Tallinnast tuli tagasi liinibuss „teatri bussi“ nime all. Õpilastega koos külastasime ka teisi teatreid üle vabariigi. Õpilased võtavad osa ühisüritustest ka nüüd, digiajastul, aga ehk vähem. Pensionärina valin, millele minna.

Kuna ma olen olnud vene keele ja kirjanduse õpetaja, siis nimetaksin suursündmuseks Eesti Draamateatri külastust väikelinna Põlvasse. 1992. aastal mängiti Põlvas A. Tšehhovi „Ivanovi“.
Ivanovi maailmaesietendus toimus Moskvas 1887. aastal. „Kisati, lärmati, plaksutati, sisistati, puhvetis mindi kaklema, politsei viis mõned kaasa“, kirjutas A. Tšehhov oma vennale. Täielik läbikukkumine! Peterburis saatis Ivanovi tohutu publikumenu.

Ootasin etendust. Lavastaja – Elmo Nüganen (külalisena). Osades Jüri Krjukov, Kersti Kreismann, Mati Klooren, Ain Lutsepp, Ita Ever, Piret Kalda, Sulev Luik, Maria Klenskaja, Aleksander Eelmaa, Salme Reek jt. Mida sa hind oskad tahta?! Suure kire ja kaasaelamisega (vaatasin) nautisin näitlejate mängu. 4 vaatust hingestatute, mõjusate, tuumakate monoloogide ja dialoogidega! Need unustamatud hetked, need ei kao, need jäävad igaveseks mällu. Need emotsioonid sõnadesse ei mahu. Need olid elu tähthetked. Teatritrupp teenis sügava kummarduse ja tormilise aplausi.

Meenub ka Rakvere Noorte Teatristuudio esituses A. Tšehhovi „Karusmajarjad“ (kunstiline juht Valdur Liiv). Elumõttest rääkiv lühike jutustus. Kui elul on olemas mõte ja eesmärk, siis see ei seisne meie isiklikus õnnes – karusmarjades, eraomandis, vaid milleski mõistlikumas ning suuremas. „Tehkem head!“.

A. Tšehhovil on eriline lavaline kõnekus. A. Tšehhovi surematus.