Kuigi terve miu elu om elekter olemen ollu, ole ma sõski arjunu eläme mõttege, et sii ei ole asi, mes olli, om ja jääp. Elektre pääle ei saa ilmangi peris kindel olla – kindel olla saap pallalt esiende pääle.
Viimätse paarkümmend aastet ole mia oma maja kõpitsenu ja oma elu oma käe järgi säädnu. Kuklan om iki mõte, et mia pia akkame saama sis kah, ku elekterd ei ole. Kui viige kemmerg sai tarre tettu, küsse naabremiis: „Kas nüid lõhut lauda nuka tagast vana peldiku maha?“ „Mitte ilmängi, sedä oles vaja oopis kõpitse,“ olli miu vastus.
Ku tare lämmitemise jaos aetes palluden koduden elektrege õhku või vett ringi, sis mia ole oma ahju kõrran oidnu ja neid parande lasken. Sügüsest kevädeni tii ma piaaigu kik söögi liidi pääl või ahjun ja elekterd niikuinii ei tarvite. Ku vaja, saap suvel kah tule liidi ala tetä või vällän tuld tetä. Mõne aaste puuvaru om kah kuuri all ja ku pias ädä kähen oleme, saap oma mõtsast mõne kujunu puu või vähä agu iki korjate.
Ildaaigu käsk pääminister elektre äräminekus valmis olla ja kik juusseve puuti generaaturit kokku ostma. Mia es osta, sest sis om ju vaja suurembet laari kütet kah ja ülearu kavva generaaturige iki akkame ei saa, a lühembet aiga saa mia ilma sellete kah läbi. A puuti lätsi mia küll – pangi ostma. Miul tulli miilde, et kodun ei ole kõrralikku puhast lekkpangi. Ku elekter ärä om ja vesi toru müüdä tuppa ei joose, tulep ju pangige kajust vett võtta. A lastmassist pangi om nõnda kerge, et ei taha summagi vett sissi võtta ja päälegi lääp siande pangike külmäge kergeste katik. Peris talve saap muduki liidi pääl lume sulate ja sedä sai vanast tettu kah, ku maja nädäl aiga tühi olli ja selle aage kajun vesi ärä külmäsi.
Luume pääle piap kah mõtleme, meil om kass, peni ja mõni lammas lemmikloomas. Talve sööve na ää meelege lume ja õnnes om meil lähiksen oja ja üleaidse tiik, kust neile saap vett tuvva. Meil om kah elektrekarjus, a õnnes mede lamba säält vällä ei tüki, neil om kodungi ää elu. Enämbjagu aiga om juhe niikuinii seinäst vällä tõmmat. Ku vuul ärä lääp, ei ole vaja sellest lammaste kuulden kõnelde.
Sii aaste om tühjä purgi aidast piaaigu otsa saanu, sest üle aastide sai tettu mitut sorti keedumuusi. Sedä saap panna pannkoogi, saia, pudru või purukoogi pääle, tärklusege marjasupis kiitä, külmä viige morsis või tulitse viige tiiviis tetä. Keldren ruumi jakkup ja keedüs kõlbap viil tuleve aaste kah süvvä. Oma tettu muus passip äste kah küläkostis või jõulupaki sissi.
Makaroone mia osta kümne paki kaupa, muid kuivainit kah iki jakkup, mõni pudel õli ja paar kilu võid om tagavaras, kardulekott ja porgandikast keldren, angerjapurgi ja põdrakonservi säälsaman. Enne paari nädälit küll nälgä ei tule ja sõski jakkup viil ütte-tõist. Sügävkülmä mia ülearu suuri tagavarasit ei ole korjanu, a sügüse om miu kolme suhvlege jääkapp iki nõnda täüs, et pelmeenipakk kah enämb manu ei mahu – tuure moosi, marja, põdraorstilati, akkliha. Ku särts seinä siist ärä kaop, sis ei tohi sedä kapiust valla tetä – ku ei käi uurman, kas iki külmä jakkup, sis jakkup sedä sääl paar päevä. A ku om täädä, et vuulu ei ole kavvemb, tulep just sügävest külmäst asja kige enne ärä süvvä – marja ja moosi võip näituses suhkruge moosis kiitä. Ku om talvine aig, sis om miul oma „Saraatov“ vällän – vana liidi praeahi. Sii om ravvast ja uss käip kõvaste kinni, et üitski iir egä küläpeni manu ei saa. Ku om külmäraadi, saap sääl sügävkülmäasju oida, ku om vähä lämmemb, kõlbap ta ariligu külmäkapi iist. Sedä tarvite mia muul aal kah, ku asja külmäkappi ärä ei mahu või lääp õnnes midägi odaveste ja rohkemb saia.
Ää, ku autun om kütet iki üle poole paagi, a jalgratas ja kummiseeriku piave kik aig valmis oleme. Raadju sihen om patarei olemen ja sülearvuti aku lasep mõne tunni taskulambi valgen arvutin kah olla.
Nii kik võive olla, a kuum tiivesi kannuge liidi pääl, täis riiuli keldren, kemmerg nuka taga, rõõmus tuju ja rahulik miil piave oleme. Mugavus om ää, esi akkamesaamine viil paremb.