Üheksakümnendad olid just alanud ja koos sellega minu murdeiga. Ning mis sobib sellesse keerulisse aega paremini, kui naer kahemõtteliste naljade üle ning klassiekskursioon.
Seda auväärt pedagoogid teadsid ning nõnda topiti Tallinna 7. keskkooli äsja auväärsesse keskkooliõpilase staatusesse jõudnud noormehed ja neiud bussi ja sõidutati Viljandisse. Seal ootas meid tundmatu Ugala. Võib-olla oleksin pidanud edaspidi ettevaatlikum olema ja seda teatrimaja vältima, sest teadupärast on lapse esimene emotsioon puhas, siiras ja ülepaisutatud – just ülepaisutatud mulje minu Draamateatri hubaste koridoridega harjunud meelde Ugala hiigelsaal tollal jättis. Ehk räägiksin veel tänagi kõigile, et kusagil Eesti väikelinnas on maailma suurima saaliga teatrimaja, vähemalt kümme tuhat istekohta ja nii edasi… kuid kahjuks olen ka hiljem Viljandisse sattunud ja maja on kuidagi kahanenud. Nagu kõik muugi, mis mitme pesukorra järel kokku tõmbub.

Bussid-vetsud-puhvetid, garderoobid-pinginaabrid ja kõik muu, mis teismelistele ühe väljasõiduga kaasneva kultuurisündmuse juures olulised, täitsid oma funktsiooni nii hästi, et etenduse enda detailidest meenuvad nüüd, sajandivahetus hiljem, ikka need kõige kuulsamad ja kaval mälu ei paljasta, on tegu originaali või koopiaga, sest tele vahendusel on nimetatud tükiga tuttav vist iga eestlane. Vaid kohutavalt suur hernekaunakostüüm kohutavalt pika näitleja seljas on raudselt originaalelamus algsest vaatamiskorrast. Tagasi sõites oli öö – pimedus kandus teatrisaalist bussiakna taha, kuid see hämarus, mis tol keerulisel ajal täiskasvanute afääride ümber valitses, meid ei morjendanud. Nõiad lendasidki luudade seljas ära.

Armastus kolme Apelsini vastu tuli minu juurde aga ootamatult tagasi mõned aastad hiljem. Ilmselt oli ta siis juba mängukavast maas, televisioonis võib-olla korda paar juba näidatud, kuid kindlasti ammu-ammu enne interneti videoklippide ajastu võimsat tulekut. Keskkool sai läbi, armastus tekkis apelsinide kõrval ka muude eluvormide vastu ja ma nautisin noore elu avastusrõõme.
Ühesõnaga, tuli neiukene ühelt poolt… ei tegelikult tuli kaks neiukest, ainult, et ühel oli võlukepp ja teisele jäi juuksenõel. Juuksenõelaga neiul oli kogu etendus peas. Tema peas oli ka palju muud romantiku rikkalikust ja tarbetust arsenalist (nagu klaverimäng ja juuksed), kuid mind, kurvameelsusele kalduvat printsi, tuli ikka ja eelkõige turgutada võlusõnadega oranžist vaatemängust.

Nii tulid Pantalone ja kõik teised uuesti ja võimsamalt tagasi ning mitu aastat käis mu kallis sõbranna minu ja oma kalli õekese voodist kõige ebasobivamatel momentidel ikka ja jälle nähtamatut nõela otsimas. Meil oli väga lõbus, vähemalt kümme korda lõbusam, kui teistel printsidel ja printsessidel ning kõigi nende mustade ööde jooksul tsiteerisime me Nüganeni ja Noormetsad oma veel sündimata laste meemidesse.