Koroonaepiteemia on mõjutanud kõigi inimeste, nii suurte kui ka väikeste igapäevast suhtlemist. Me oleme pidanud õppima kasutama erinevaid suhtlusportaale. Kuid kõik inimesed on väga hästi selle olukorraga toime tulnud, sest kõik on õpitav.
Enam me ei saa inimestega kokku saada ega kusagil käia, kuna kehtestati eriolukord. Meie suguvõsas on palju riskigruppi kuuluvaid inimesi ja meil võib olla pisik, mida me võime teistele edasi anda. Me teeme lähedastega ja sõpradega kõnesid ja kirjutame neile.
Me pidime mõne pereliikmega minema Saaremaale onunaise sünnipäevale, aga ei saanud, kuna koroona tuli peale. Kui ma teada sain, siis ma olin kurb, kuna ma oleks tahtnud enda sugulasi näha.
Enne koroona viirust me liikusime vähem ja olime niisama, aga praegusel ajal me liigume iga päev palju, et tervist hoida. Aga me ei hoia inimeste lähedale ja ei käi sellistes kohtades, kus on palju rahvast. Me enam ei käi ühistranspordiga, me käime jala ja rattaga, ema käib tööl autoga ja rattaga.
Ei ole aidanud vanemaid inimesi, kes ei ole minu suguvõsast, sest keegi pole abi vajanud. Ma ise elan maal ja siin ei käi palju inimesi, kes abi vajaks. Kui keegi vanematest sugulastest vajaks abi, siis ma kindlasti aitaks neid. Me ei käi enam vanavanemate juures nii palju kui enne käisime. Me räägime nendega telefoni teel või teeme videokõnesid.
Epideemia on meie elu muutnud praegusel ajal väga palju. Me ei näe kõige kallimaid inimesi silmast silma. Küll aga tänu internetiajastule saame me neid näha ja nendega suhelda läbi nutiseadmete. Õnneks on meil lootus kõikidega silmast silma kohtuda.