Mina tegin oma uurimustöö ,, Muutused igapäevases suhtlemises”.
On 2020 aasta varakevad või oli see isegi juba hilistalve. Kuskilt kaugelt Hiinast, mingist Wuhani piirkonnast tulevad minu jaoks kummalised teated mingist gripilaadsest haigusest. No miks see peaks mind huvitama! Jõuab kätte märts ja see kõik puudutabki mind ja kogu Euroopat. Kuulutatakse välja pandeemia. Küsin ja uurin, mis see pandeemia on? Vastuseks saan: haiguspuhang, mis puudutab kogu maailma! Ikka veel ei saa nagu aru, miks see peaks mind puudutama?! Kuni esimene haigusjuhtum on Kristiine Gümnaasiumis – kool sulgetakse. Riik ja ühiskond hakkavad käituma minu jaoks imelikult. 16. märts kuulutatakse välja eriolukord riigis, sulgetakse koolid, kaubanduskeskused, kinod, söögikohad ka lasteaiad. Avatuks jäävad vaid toidupoed ja apteegid. Sulgetakse koolid, hurraaa kooli ei pea minema, et siis nagu vaheaeg. Ei olegi, peab kodus õppima, mismoodi?
Uus reaalsus on käes, mul on tunne nagu meid kõiki on sunnitud paigal seisma. Meile on antud vabadus ja samas meid nagu hoitakse kinni, sõpradega ei tohi kokku saada. Mind ikkagi valdab arusaamatus. Ma pean käima koolis, ärkama varakult aga bussi peale ei lähe. Tegelikult on ikkagi mõnus siin oma toas. Ja mulle hakkab isegi meeldima see olukord, ma saan õppida nii nagu mulle meeldib, vahest põrandal, vahest laua taga, vahest isegi voodis ja kui on soovi siis saan isegi tunni ajal sõpradega lobiseda virtuaalselt. Mulle meeldib! Samas on pisut kummaline sõpradega suhelda läbi ekraani. Kurb on sellest, et meie perest käib põhiliselt poes ema kuna ta nagunii käib tööl. Meie õe, isa ja vanaemaga oleme peamiselt ainult kodus. Õues jalutamas käia on kohti hirmus, ühtegi inimest ei paista kuskilt. Ema ütleb, et nagu oleks Tšernobõli linnas, kus kunagi ammu oli tuumakatastroof olnud ja inimesed linnast välja saadetud. Seega suhtlus on peamiselt ainult perekonnaga.
Päriselt ei saa ma ikkagi aru, miks inimesed õues ei käi? Kui me käitume ja järgime juhiseid siis saab ju õues jalutada ka vanemad inimesed – räägitakse ju juba lasteaiast alates – värske õhk on terve inimese alus!
Üldplaanis ei ole pandeemia meie pere elu oluliselt segamini ajanud. Kuna meil pole vajadust kasutada igapäevaselt ühistransporti ja põhilised reisid ja väljasõidud on suvel koos perega kui kõik puhkavad siis ei ole olnud pettumusi ega nördimust. Mis on aga olnud kurb, et kinno ei saa minna. Meie pere külastab kino sageli, hea õhtune ajaviide kui ilm on vihmane ja niru.
Kuna meie pere on selline “naljaks” ja elame hetkel veel koos nn. kolm põlvkonda siis me oleme ninapidi koos pidevalt ja aitame teineteist. Nagu juba eelnevalt mainisin siis ema käib tööl ja poes. Meie omalt poolt hoiame kodu korras ja valmistame toitu. See viimane on ka osaliselt meil kodundusetunnis vajalik nii, et praktika ja abistamine käivad käiskäes. Koroonaaega jäi ka minu noorema õe sünnipäev, polnud hullu, tegime tordi ja grillisime. Meelde jäi see päev ikkagi.
Enda seisukohalt võiks vist öelda, et karantiiniaeg on meie perele mõjunud hästi. Näen, et hakatud veel rohkem teineteisega arvestama, käiakse koos jalutamas, kuid antakse samas ka võimalus hingata ja üksi olemiseks. Samas on ka aru saada, kes on sõbrad ja viitsivad suhelda ning küsida, kuidas läheb. Lõpuks hakkab kogu see jama läbi saama ja algamas on taas uusnormaalsus!