Olen Marju Luts-Sootak, olin Luts. Tartu Ülikooli õigusteaduskonda astusin 1984. aastal ja lõpetasin 1990. aasta talvel. Sellest ajast olen ülikoolis töötanud. 1993 kaitsesin magistrikraadi, 2000 doktori – mõlemad Tartus õigusteaduskonnas. 2001 sain õiguse ajaloo dotsendiks ja alates 2003. aastast olen õiguse ajaloo professor.

Ma küll iseenesest ei tahtnudki juurat õppida ega juristiks saada. Tahtsin minna õppima rakenduslingvistikat, mida tollal õpetati kogu NL-s vaid Leningradis. Eesti NSV-le eraldati sinna üks nn vabariigi koht üle aasta ja minu keskkooli lõpetamine langes selle „üle“ peale, mil kohta polnud. Nii julge ma ka polnud, et minna üldise konkursiga Leningradi vene keeles sisseastumiseksameid tegema. Kusagil sisimas tõmbas mind ka väga Tartu kui linn ja Tartu ülikool oma pika ajalooga. Ülikooli 350. aasta juubeli tähistamine 1982. aastal jäi mu keskkooliaega Nõos, kus ma õppisin füüsika eriklassis ja sain tublisti ülesandeid lahendada nagu kõik eriklasside nõokad. Vahel me siiski pagesime ka oma valemite juurest. Ülikooli juubeliürituste haripunktis tegime peaaegu kogu klassiga viimasest tunnist poppi ja sõitsime Tartusse etendust nautima. Kui matemaatikaõpetaja Paul Lilla kuulis paarilt kohalejäänult, kuhu kõik teised on kadunud, saatis ta need viimasedki minema ja käskis Tartu bussi peale kiirustada. Ma millegipärast kahtlustan, et ta tegi ise sama.

Ka ülikooli raamatukogu olime me juba kooliõpilastena üles leidnud ja nii oli mu lugejapiletil veel aastaid kooliaegne pilt. Tollased lugejapiletid olid õhemast papist ehk kartongist ja iga-aastase pikendamise kohta tehti märge pileti tagaküljele. Ka ei lugenud neid mingid masinaid, vaid üks raamatukogu töötajatest istus laua ääres trepil, kust sai lugemissaalidesse, ja kontrollis piletite õigsust. Päris mitu aastat hiljem, kui minust oli saanud juba ülikooli õppejõud, vaatas raamatukogu valvelaua töötaja mu lugejapileti pilti ja nähvas irooniliselt: „Üldse pole sarnane!“ Eks ta tahtis vihjata, et nägi läbi tudengite seas käibiva kombe hädasolevale sõbrale lugejapiletit laenata. Mina pidin tema märkuse peale küll tõdema, et küllap on aastad teinud oma töö.

Igatahes ei olnud ka Tartu ülikooli peahoone mulle võõras koht, kui ma 1984. aasta suvel sinna sisse astusin mitte kindla sooviga valida endale eriala kogu eluks, vaid tahtmisega proovida teha samu sisseastumiseksameid võimalikult rasketel tingimustel, mida ma plaanisin aasta hiljem korrata rakenduslingvistikasse astumiseks. Nii ma siis vaatasin, mis on see eriala, kus oleks kõige suurem konkurss, samad eksamid ja ei ole nn eksperimenti. Antud kontekstis nimetati eksperimendiks seda, kui 4-5-listel koolilõpetajatel oli keskmine hinne üle 4,5. Nemad pääsesid kahe sisseastumiseksamiga, teistel tuli teha neli. Selgus, et ilma eksperimendita ja kõige suurema konkursiga humanitaarainete eksameid nõudev eriala oli 1984. aastal õigusteadus. Ehkki ma tahtsin ainult proovida eksameid teha, ei raatsinud ma pärast üht õppeaastat Tartus sellest linnast enam lahkuda. See kiindumus võis tekkida juba varemgi. Mu ema on alles hoidnud postkaardi, mille saatsin koju millalgi sisseastumiseksamite ajal, võib-olla pärast tulemuste selgumist. Sellel on ülikooli peahoone. Pöördele olen kirjutanud: „Mul on tunne, et ma jään siia majja kauemaks.“ Mis seal salata, ma pean siiani just peahoonet „oma ülikooliks“, ehkki olen varsti juba 20 aastat töötanud Näituse tänaval Iuridicumis.

Ma kujutasin õpinguid alustades ette, et juura on see koht, kus ma saan ühendada oma humanitaarteaduslikud huvid ja reaalteaduslikud võimed. Nõukogude juura küll nii välja ei näinud, see oli lihtsalt mõttetu loosungiteadus. Aga praegune normaalne kodanikuühiskonna õigus on tõepoolest valdkond, kus saab ja on mõtet ühendada analüütilist mõtlemist üleüldise silmaringiteadmisega. Nii on mul tagantjärele küll veidi kahju, et ma pole õppinud mõnda eksaktsemat teadust, aga sisseastumiseksamite kadalipu läbimine andis kindlasti enesekindlust kõigiks järgevateks eksamiteks. Kas ka kogu järgnevaks eluks ja edenemiseks, on muidugi iseküsimus.

Kui ma 1984. aastal õpinguid alustasin, oli Nõukogude Liidus nn väike stagnaaeg – Brežnevi pikk stagnaaeg oli tema surmaga juba lõppenud. Andropovi mõneti rabedad katsed süsteemi reformida lõppesid varsti tema surmaga ja meie ootasime 1984/85 õppeaastal, et ehk saaks ühe järjekordse ülemäärase vaba päeva seoses Tšernenko surmaga. Saime. Tagantjärele tundub kummastav, et inimese surmaga seoses nalja heitsime, aga nõukogude riigijuhid ei tundunudki nagu päris inimesed olevat. Seejärel tuli Gorbatšov oma perestroikaga – eesti keeles kasutati selle mõiste vastena „uutmine“ – ja algas muutuste aeg, mis päädis NL lagunemisega. Nii ma sattusin õppima ja hiljem ka õpetama mitte ainult ülikooli ja õigusteaduskonna, vaid kogu riigi ja maailmasüsteemi muutumise aega.

Muutused algasidki ülikoolis tegelikult varem kui nõukogude aeg otsa sai, nagu ju Eestis üldse. Arvan, et see oli aasta 1986, kui õigusteaduskonnast sai nn. eksperimenditeaduskond. Mulle hakkab tunduma, et nõukogude keelepruugis kuritarvitati „eksperimendi“ mõistet. Eksperimendi üks elemente oli see, et loengutes käimine kuulutati vabatahtlikuks; senimaani oli loengutes käimine olnud kohustuslik. Nüüd tehti katse tsükliõppega, nii et eksamid ei olnud enam tavalise sessiooni ajal jaanuaris ja juunis, vaid vahepealsel ajal – mingi aine loeti tihendatult ära ja siis oli eksam. Hiljuti leidsin ISE artiklite andmebaasist juhuslikult kirje tollase õppeprodekaani Jaan Sootaki intervjuust „Kõrgkooli uuendamine“ Noorte Häälele (21.6.1986). 1986. aastal oleksin läinud ülikooli raamatukokku ja lugenud selle teksti ka läbi, 2017. aastal on paraku raamatukogu juba tükk aega remondis olnud ja jääb veel tükiks ajaks samasse seisu. Mõru naljana võiks ju ka seda nimetada üheks muudatuseks õigusteaduskonna ja üldse ülikooli elus viimastel aastakümnetel.

Püüdsime sellel nn eksperimendi ajal ka mingeid õppevahendeid tekitada, mis polnud päris ametlikud. Püüdsime paljundada õppejõudude loengukonspekte. Eeskujuks olid Eestis sõdadevahelisel ajal ilmunud nn. autoriseeritud konspektid – tudengid panid teksti loengus kuuldu järgi kirja ja õppejõud kontrollis selle omalt poolt üle, alles siis lasti käsikiri paljundusse. Nõukogude ajal said ka õpikud ja õppevahendid ilmuda vaid plaani järgi – kui su õpik plaani ei kuulunud, siis seda avaldada ei saanud. Kuna kirjastati võrdlemisi vähe, siis ei olnud õppejõududel reeglina ka enam-vähem valmis õpikukäsikirja ette valmistatud. Küll aga oli peaaegu igal õppejõul oma loengute jaoks konspekt, mille võis ka nüüd õppevahendina ära paljundada. Naljatamisi räägiti, et selle peale said mööda ajad, kui õppejõud võis aastakümneid lugeda ette oma kollaseks tõmbuvat loengumaterjali. Tõele au andes tuleb siiski märkida, et osa paberit oli algusest peale kollaka varjundiga. Kuna paber iseenesest oli defitsiit, siis tuli mõnel noorel alustaval õppejõul oma loengumaterjalid kohe algusest peale kollasele paberile kirja panna. Kolleeg Irene Kull on tagantjärele rääkinud, et temaga just nõnda oligi – parema paberi puudumisel tuli tal teha oma loengukonspekt kollasele paberile ja järgnevates reformidiskussioonides käibele läinud märksõna puhul kollaseks tõmbunud loengukonspektidest end iga kord puudutatuna tunda.

Tänapäeval ei tarvitse seegi nii selge olla, et käsitsi konspekteerisid mitte ainult tudengid loengus, vaid ka õppejõud loengut ette valmistades või raamatukogus märkmeid tehes. Isiklikku trükimasinat polnud kaugeltki mitte igaühel. Personaalarvutitest juba räägiti, aga näinud ei olnud neid veel suurt keegi. Kui välja arvata Eesti oma looming personaalarvuti JUKU, millega ei olnud jällegi midagi peale hakata ühel õigusteaduskonna õppejõul. Võimalik, et ma olin 1984. aastal õigusteaduskonnas ainus, kes oli sellist arvutit üldse näinud ja puutunud – Nõo koolis oli just valminud uus arvutuskeskus.

Seega oli veel 1980-ndate keskel loengutes käimine ja seal räägitu konspekteerimine üliõpilastele mitte ainult kohustuslik, vaid tihti ka hädavajalik, et oleks üldse olemas mingi materjal, mille abil eksamiks valmistuda. Kuni loengutes käimine oli kohustuslik, kontrollisid õppejõud kohalolijate nimekirju ning kursuse- ja rühmavanemad pidid pidama vastavaid päevikke. Päevikusse pandi kirja, kes puudus või hilines ja õppejõud pidi loengu lõpus sinna ka allkirja andma. Oli neid õppejõude, kes kontrollisid kohalolijaid koguni kahes loengupooles – lasid pärast vaheaega jälle nimekirja ringi käima. Näiteks nõukogude tööd ja finantsõigust õpetanud Mati Janter oli see, kes luges meid ükshaaval üle ja vaatas, kas nimekiri ka klapib. Tihti sokutati õppejõu irriteerimiseks nimekirja rohkem nimesid kui oli tegelikult kohalolijaid. Näiteks oli meil vahel nimekirjas Olaf Palme, must raam ümber, aga ka Elisabeth Jõhvi jt „avaliku elu tegelased“. Seepeale sattus õppejõud segadusse, sest tal oli auditooriumis vähem inimesi kui nimekirjas. Ja siis ta tegeles iga jumala loengu mõlemas pooles veerand tundi sellega, et vaadata, kas kõik on kohal ja saada kuidagi see nimekiri klappima. Lisaks oli see sama M. Janter niisugune õppejõud, kes vajas oma loengukonspekti ka eksamil. Tema eksamil tuli nimelt võimalikult sõna-sõnalt korrata tema enda juttu. Tüüpiline näide tema eksamist:
Õppejõud: „Miks emiteerib Nõukogude Liidu Riigipank uut raha?“ Tudeng püüdis selgitada, et vanad kupüürid kuluvad ära ja vajavad asendamist. Samuti, et vahel võib olla uue raha emiteerimine vajalik finantspoliitilistel kaalutlustel. Ega ta oma vastusega kuigi kaugele ei jõudnud, sest õppejõud lõikas vahele: „Mis lolli juttu te mulle siin ajate? See on tema funktsioon – nii kõlab õige vastus!“

Kuna M. Janter ei olnud ise nähtavasti võimeline külanõukogu kõiki 18 funktsiooni vms pähe õppima, siis pidi ta eksamil üliõpilast kuulates ja kontrollides vahepeal oma sülest konspekti piiluma. See oli tal aga lahtistel lehtedel, mitte köidetud. Meie eksamil pillas õppejõud oma konspekti sülest maha ja pidi seejärel veetma oma veerand tundi või kauemgi laua all lahtisi lehti kokku korjates ja õigesse järjekorda seades. Seega tuli ette sedagi, et spikerdasid mitte ainult tudengid, vaid ka õppejõud.

Nõukogude halduse õppejõud Karl Püss oli meile õpetamisel 1980-ndate teises pooles juba nii vana või haige, et ta enam ei näinud hästi. Tema loengud toimusid peahoone vanas tõusvate pinkidega auditooriumis (praegu aud 128), millest viis tagatrepp pinkide vahelt alla auditooriumi ukse juurde. See jäi õppejõule või vähemasti väga kehva nägemisega õppejõule nähtamatuks. Panime end loengu algul kirja ja siis vaikselt lahkus auditoorium trepi kaudu tühjaks. Kohale pidid jääma üksnes need hooletud või parema koha saamiseks hiljaks jäänud, kes istusid päris esimeses reas õppejõu nina alla. K. Püssi loenguid ei konspekteeritud, sest selleks puudus igasugune vajadus. Püss ootas nimelt samuti, et tema loengul räägitu oleks eksamil esitatud sõna-sõnalt. K. Püss luges nõukogude haldust, torutranspordihaldus jne (mitte haldusõigust, seda NL-s sisuliselt ei olnudki!) ja tema loengud olid aasta-aastalt nähtavasti juba sõna-sõnalt samad. Meie ajaks oli loengukonspektist tehtud mitu komplekti fotosid, mida osteti-müüdi edasi ühelt kursuselt teisele. Eksam käis nii, et päris suur ports neid nn fotopukse tuli nagu raudrüü oma riietesse ära jaotada. Ühel eksamil oli käibel 5-6 komplekti spikreid ehk pukse ja kui keegi tuli eksamiruumist välja, siis andis ta oma puksid järgmisele, kes jaotas need oma riietesse laiali. K. Püss teadis, et me spikerdame ja siis ta võttiski suvaliselt inimesi vahele. Et ta seejuures lähtus vaid pistelise kontrolli põhimõttest, sai täiesti selgeks, kui ta teatas ühele tüdrukule, et tütarlaps pangu käekott laualt ära. Aga sellel tüdrukul ei olnud üldsegi käekotti laual. Siis tudeng lihtsalt tegi käega sellise liigutuse, nagu paneks koti ära. Õppejõud jäi rahule. Püssi teatavat ebaadekvaatsust näitas ka see, kui ta kirjutas kellegi õpinguraamatusse kõigisse lahtritesse – aine/õppejõud/eksamikuupäev/hinne/allkiri – igale poole ja ühtemoodi „K. Püss“.

Just meie kursuse fotograafiahuvilised poisid olid K. Püssi loengukonspektist fotopukside paljundamise ja levitamise arendanud täiuseni. Eks nad lootsid oma kulutused tagasi teenida sellega, et müüvad kõik need puksikomplektid järgmisele kursusele jälle hea raha eest edasi. Või siis vähemalt mingigi raha eest. Paraku suri K. Püss ja tema järglase Indrek Koolmeistri puhul polnud Püssi vana konspektiga enam midagi peale hakata. Seda enam, et nõukogude halduse asemel hakkas tasapisi tekkima (nõukogude) haldusõigus.

Kõik õppejõud ei olnud selle loengutes käimise kontrollimisega siiski päris hullud. Ja ka mainitud puudujate päevikud kadusid käibelt vist veelgi varem, juba enne eksperimenti või hiljemalt selle ajal. Mina avastasin varakult, et hästi tore on olla ülikooli raamatukogus ja loengud on samas kole tüütud, kui loengumaterjal on juba olemas. Näiteks kriminaalõiguse professor Ilmar Rebane kehtis tegelikult hea kõnemehe, koguni värvika oraatorina. Tal olid ka päris huvitavad õppevahendid, sest teistega võrreldes kirjutas ta tõepoolest hästi. Lugesin need just selle pärast läbi juba enne, kui tema loengud hakkasid. I. Rebase loengud toimusid kolmapäeva hommikuti kell 8.15 ning ta luges ilma ühtegi pilku auditooriumisse heitmata neid samu õppevahendeid sõna-sõnalt monotoonsel moel ette. Võib-olla ei pidanud ta tudengitest kuulajaskonda nii oluliseks, et sellele oma kõnemeheosavust näidata. Igatahes sinna loengusse ma kuigi tihti enam ei läinud.

Puudujatega oli jälle nii, et nad kutsuti dekanaati välja, et tegelda nende personaalküsimusega. Dekanaadis olid dekaan, prodekaan, komsomoli- ja parteisekretär ning tuli aru anda, miks puudusin loengult. Ma arvan, et ma valetasin selle kolmapäeva hommikuse Rebase loengu kohta. Kindlasti ei söandanud ma seal avalikult välja öelda, et professor Rebase loengud on lihtsalt hirmigavad. Muide, eksamil osutus ta äärmiselt osavõtlikuks kuulajaks, kes jälgis tudengit keskendunult ning kelle silmavaade, näoilmed, kehahoiak ja kogu olemus peegeldas väga hästi, kas tudengi jutt läheb oodatud suunas või on hoopis rappa minemas.

Meie kursusejuhendaja oli Heiki Pisuke, kes algaja õppejõuna mõtles, et distsiplineerib mind sellega, kui paneb mind järgmiseks aastaks või semestriks just seda puudujate päevikut pidama. Kuid mina läksin ikka raamatukogusse ja panin õhtul enda kohta päevikusse kirja, et puudus; teiste kohta ma ei teadnud. Aga siis kaotati need päevikud ära ja ma ei saanudki enda oma kellelegi näidata. See oli arvatavasti minu õnneks.

Puudumiste kontrollimisega tegeles ka komsomoli allorganisatsioon. Keegi teaduskonna komsomolibüroo liikmetest võis suvalisel hetkel loengusse sisse astuda ja asuda kohalolekut kontrollima. Õppejõude see enamasti ärritas, sest nende loeng sai ju häiritud. Ühel sellisel kontrollipäeval olid meil kaks parteiajaloo (s.t. Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ajaloo) seminarirühma koos prof. Johannes Kalitsa seminaris, sest teise rühma juhendaja Feliks Kinkar pidi mingil põhjusel ära olema. Saabus tubli komsomoliaktivist, luges meid üle ja sai tulemuseks ca 40 (meie kursusel oli üle 50 üliõpilase). Aktivisti järelepärimise peale, kui palju siin peaks tudengeid olema, vastas J. Kalits tõsiselt ja konkreetselt „Minu rühmas on 27 tudengit.“ Õppejõud midagi enamat ei lisanud ja komsomolipreilna ei söandanud ka professorit rohkem tülitada. Kui ta oli lahkunud, muigas J. Kalits salakavalalt: „Näis, mis ta selle ülejäägiga peale hakkab.“

Komsomol mängis õigusteaduskonnas arvatavasti olulisemat rolli kui mujal ülikoolis, aga ka selle tegevuses toimunud muutustes. Kui ma 1984. aastal õigusteaduskonnas õppima hakkasin, olin täiesti ära ehmunud. Mul oli selline tunne, et olen sattunud Vene nõukogude filmi. Komsomolikoosolek toimus ülikooli aulas, presiidium laval ja roheline kalev laual. Küsimused polnud need, mis inimestel lihtsalt tekivad, vaid esitati vastavalt varem välja jagatud ülesannetele ja algasid umbisikuliselt: „On tulnud küsimus …“. Ma olin varem õppinud kaheksa aastat Rakvere 3. Keskkoolis ja seejärel Nõo Keskkoolis; mõlemas oli komsomol tegelenud sisuliselt õpilasomavalitsuse küsimustega – asjadega, mida oli vaja arutada ja koolis ära teha.

Ülikoolis sattusin aga sellistele koosolekutele, mida ma olin näinud ainult filmis ja see oli õigusteaduskonna tavaline komsomolikoosolek. Mind üllatas, jahmatas ja pelutas. Samas mulle meeldis tollase õigusteaduskonna puhul väga, et kui koolis oli mind hea õpilasena pandud igasugustesse ühiskondlikesse ametitesse, siis äkitselt olin ma sattunud kohta, kus oli kohutavalt palju neid, kes tahtsid olla komsomolis ametites ja mina ei tahtnud ega pidanudki enam midagi tegema. Seda ma nautisin. Õigusteaduskonnas õppiv seltskond oligi selline, et nad tahtsid olla tähtsad ja uhked. Sellega seoses: Üks kursusevend muudkui kirjutas loengus, kus tavaliselt keegi ei konspekteerinud. Tema kõrval istuv tudeng muutus uudishimulikuks ja vaatas, mida ta õieti kirjutab. Selgus, et see tekst oli: Nõus! A. P.; Luban! A. P.; Kinnitan! A. Poska … seega harjutas ülemus olema. Ja õigusteaduskonnas olidki väga suures osas sellised üliõpilased.

Komsomolikoosolekud olid kohutavalt formalistlikud. Õigusteaduskonna suur eesmärk oli saada 100% komsomoliteaduskonnaks ja komsomolil oli siis vastavalt ka hästi tähtis roll. Kui Valdo Randpere ja Leila Miller hüppasid ära Rootsi, siis võeti kokku teaduskonna komsomolikoosolek, kuna V. Randpere oli õigusteaduskonna vilistlane. Tollane partorg Rait Maruste pidas ideoloogiliselt krõbeda kihutuskõne ja kasvatusprodekaan Endel Ploom esines teemal, kuidas me oleme madu oma rinnal soojendanud jms. Meie olime seda „madu“ vaid telekas näinud. Lõpptulemusena võttis komsomolikoosolek vastu otsuse, et meie kustutame Valdo Randpere õigusteaduskonna lõpetanute nimekirjast. Justkui komsomolil saaks üldse olla selline volitus. Ja mõni aeg hiljem muutus see protseduur juba omamoodi rutiiniks, sest umbes poole aasta pärast läks Läände Hillar Raig. Ka tema me kustutasime ära.

Kui oli suur eksperimendiaeg, siis aastal 1987 või 1988 valiti teaduskonna komsomolisekretäriks Heiki Sibul ning sellest peale jõudis ka õigusteaduskonna komsomoliorganisatsioon selleni, millega olin koolis harjunud, st hakati tegelema sisuliste asjadega. Koosolek ei toimunud aulas, vaid tollases ülikooli klubis (kunagi ja praegu jälle korp! Rotalia hoone). Koosolek ei olnud range, vaid inimesed võtsid sõna ja rääkisid, näiteks pakkusid võimalusi, et vanemate töö juures õppematerjale paljundada, sest paljundusaparaate ju ei olnud. Ja siis võttis sõna partorg R. Maruste, teatades, et see ei ole mingi koosolek, mida te õieti endale lubate … . Riidles meid päris pikalt ja pani sellise koosoleku otsustusvõimekuse igas mõttes kahtluse alla. Sellest ei läinud aga kuigi palju aega mööda, kui hakati parteist välja astuma ning Maruste oli üks esimesi, kes parteipileti lauale pani. Kui ma seda kuulsin, siis mõtlesin, et mõnda ikka ei tohiks komparteist vabatahtlikult välja astuda lasta, nii palju ju juba panustatud.

1987. aasta kevadel oli suur fosforiidiliikumine. Siis oli kaks teaduskonda, õigusteaduskond ja ajalooteaduskond, kes korraldasid aulas ühise komsomolikoosoleku. Otsustati minna 1. mai paraadile loosungitega – „Üheksa korda mõõda, siis lõika“, „Fosforiidist saia ei saa“ jne. Loosungid tuli linnavalitsuses kinnitada ja seal muudeti näiteks viimati nimetatud loosung ära nii, et sellest jäi „Ainult fosforiidist saia ei saa“. 1987. aastal oli esimene kord, kui mulle tundus, et sinnani üksnes kohustuslikena talutud maidemonstratsioonil oli väga vahva. Meid pandi küll ülikooli kolonni kõige viimaseks ja suunati nii, et me ei olnud esimene rida tribüüni vastas, vaid kaugemale jääv teine rida. Kohe meie järel tuli EPA (Eesti Põllumajanduse Akadeemia) ja nende kolonni peas mängis puhkpilliorkester (nüüd „Popsid“) Modern Talking`u lugusid puhkpillidega ning see oli äärmiselt tore ja lõbus. Aga oktoobriparaadi 1987. aastal Tartus enam ei toimunudki – just siis, kui hakkasime nautima olukorda.

Ma ei ole tegelikult päris õige inimene rääkima muutustest õigusteaduskonnas, sest tudengina suhtlesin ma oma teaduskonna üliõpilastega õige vähe ja ka muidu kujunes minust pigem erand kui reegel juristide seas. Ülikooli alguses olin ma üldse rohkem koos oma Nõo-aegsete klassikaaslastega. Pärast seda, kui olin keskkooli ajal kolm aastat elanud internaadis, ei tahtnud ma enam ühikas elada ja üürisime koos klassiõdedega kahe peale üürikortereid, kolides igal aastal ühest kohast teise. Hiljem olid mul rohkem ajaloolastest sõbrad, sest õppisin individuaalprogrammiga, mille tulemusel pidi minust saama õigusajaloo teadlane ja õppejõud ülikoolis. Igatahes tuli mul kogeda, et juuratudengina ei saa ma endale lubada kõiki ajaloolaste vabadusi. Ka mul oli 1987. aasta suvel kollane fosforiidisärk, mida tahtsin heal meelel panna selga pärast 3. kursust praktikal Rakvere prokuratuuris. Kuid siis soovitas mu ema: „Ära pane inimesi kehva olukorda, nad peavad sellele kuidagi reageerima“. See tundus mõistlik ja nii ma siis ikkagi käisin selle särgiga vabal ajal, mitte prokuratuuris.

Umbes aasta pärast hakkas hoogne muinsuskaitseliikumine. Olin keemiahoone (Jakobi 2) ringauditooriumis koosolekul, kus oli üle 200 inimese, kõik kohad olid täis ja osa istus lihtsalt treppidel. Koosolekust ilmus Tartu ülikooli ajalehes lugu, kuidas seal olevat kogunenud „veerandsada inimest“. Mõni nädal hiljem, kui läksime Uue-Jaani surnuaeda korda tegema, esines Tõnis Lukas sütitava kõnega, luges meid siis üle ja tõdes: „Täna on meid niisiis umbes kolm. Läki tööle!“ Arvan, et tegelikult oli meid sadakond ja labidate-rehade-kirvestega relvastatult võisime talurahvaülestõusu meenutada küll. Igatahes ei tahtnud vaibuda naljad sellest, kuidas kõigepealt tuleb üle võtta valitsusasutused, raudtee, sillad ja telegraaf. Kõik olid ju kohustuslikult õppinud marksismi-leninismi aineid ja tundsid leninlikku revolutsiooniõpetust. Tollal olin ma isegi mingis ülikooli muinsuskaitseliikumise vanemate kogus vms, olingi vist õigusteaduskonna esindaja seal. Koosolekuid ülikooli raamatukogu ruumides mäletan, nende sisu aga enam mitte.

Pärast õigusteaduskonna lõpetamist said tollased tudengid tööd mitmel pool: prokuratuuris, kohtusüsteemis, linnavalitsustes, 1990-ndate algul juba ka erasektoris. Parimad 2-3 said suunamise advokatuuri, ülikooli juurde ei jäänud pigem keegi. Mina olin sattunud juurat õppima kogemata ja kui ma jõudsin kolmandale kursusele, leidsin, et nõukogude juristiks ma saada ei taha. Paar esimest kursusetööd tegin ma Peeter Järvelaiu juures riigi ja õiguse teooria ajaloo kateedris. Tollal oli tava, et esimese kursuse töö tehtigi selles kateedris kas teooriast või ajaloost. Õigusajalugu õpetasid Jüri Jegorov (välisriikide riigi ja õiguse ajalugu), Maie Ruus (NL riigi ja õiguse ajalugu) ja Peeter Järvelaid (Eesti NSV riigi ja õiguse ajalugu). Nii NL kui ENSV olid selles seoses geograafilised, mitte poliitilis-ajaloolised mõisted. NL riigi ja õiguse ajaloo eksami küsimuste hulgas oli näiteks „Orjanduslikud riigid NSVL territooriumil“. Silmas peeti Urartut, Vana-Kreeka linnriike Musta mere rannikul jms. Järvelaid oli Eesti õigusajaloo lektorina energiline ja innustunud, aga loengute sisu oli täieti kaootiline.

Täiesti umbropsu kursusetöö teema valinud, sattusin ma esimesel kursusel uurima Rooma õiguse õpetamist Tartu ülikoolis, seda Rootsi ajast nõukogude ajani. Tegin seda suure mõnuga, sest mulle tõesti meeldis „elada“ ülikooli raamatukogus käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonnas. Meie erakas oli külm ja raamatukogus oli mõnusam. Pealegi töötas raamatukogus üks mu parimaid sõbrannasid keskkooliajast. Kui tema oli all fondis, oli minul lugemise ja uurimise aeg. Ma leidsin üles ka ülikooli arhiivi, kui uurisin nõukogude perioodi. Keegi vist ei eeldanud, aga kogemata kombel ja ise naskerdades uurisin ma oma esimese kursusetöö jaoks rohkem kui oodati. Ja nii ma nähtavasti jäin õigusajaloolastele mingis mõttes silma juba esimesel kursusel.

Ühes õigusajaloo loengus rääkis Järvelaid sellest, et on olemas selline asi nagu juriidiline folkloristika, rahvaluule uurimine õiguslikust vaatevinklist. Seepeale ma mõtlesin, et see on vist asi, mida mina võiksin teha. Nõukogude juristiks ma kindlasti saada ei tahtnud. Rääkisin oma huvist juriidilise folkloristika vastu Järvelaiule, mispeale ma siis teise aasta kursusetöös uurisin eestlaste rahvalaule ja püüdsin neist eestlaste igiammuseid perekonnaõiguslikke tavasid välja lugeda. See oli asi, mida tehti sõdadevahelisel ajal Lätis, uuriti dainasid. Tartu ülikoolis õppinud ja Riias Läti ülikoolis töötanud Vassili Sinaiski oli oma raamatuga „Folklore juridique (1930)“ üks tollaseid teoreetikuid. Nii ma sattusin folkloristide ja professor Eduard Laugaste juurde ning õppisin üldse ruttu selgeks, et ülikoolis võib minna ka mujale kui oma teaduskonna loengutesse.

Erilist naudingut pakkusid Juri Lotmani loengud Puškini poeetikast. Semiootikat ta minu suureks meelehärmiks minu stuudiumi ajal ei lugenud. Lotmani artiklid semiootikateooriast olid vist küll esimesed venekeelsed teadustekstid, mida tõeliselt huviga ja suure pühendumusega lugesin. Teisalt leidsin ma tavaõiguse järele küsides üles ka meie väärtusliku vanade raamatute kogu ülikooli raamatukogus ja hakkasin tasapisi lugema 19. sajandi saksakeelset kirjandust. Lugemiseks oli tollal aega küllaga. Meil ei olnud omal kodus, s.t sõbrannaga kahepeale üüritud erakas isegi televiisorit. Olümpiamängude jms vaatamiseks pandi raamatukogus tollal veel kolmandal korrusel asunud kohviku ette koridori televiisor, mida huvilised võisid ühiselt vaadata. Parasjagu oli Allar Levandi Eesti spordi suur favoriit. See võis olla üks kahevõistluse hüpetest, mis sattus prof. Igor Gräzini loenguga samale ajale. Aine oli teadustöö metodoloogiast ja me käisime neis loengutes üldiselt mõnuga kohal, sest Gräzin oli äärmiselt osav ja nauditav lektor. Igatahes oli ta just eelmises loengus heitnud meie tihedatele ridadele rahuloleva pilgu: „Huvitav, mulle on räägitud teist hirmu ja õuduse lugusid – et kuidas te ei käi sugugi loengus ja …“. Nii või teisiti, olümpiamedalit püüdva Levandi vastu ei saanud ka karismaatilisim õppejõud ja nii olid võistluste ülekande ajal auditooriumis vaid kursuse riismed. Kuna ka õppejõud ei saanud minna telekat vaatama, siis vastutasuks kaaskannatajaile said loengusse kohale ilmunud selle aine arvestatud juba enne semestri lõppu.

Kui olin kolmandal kursusel, oli NL noorimast juuradoktorist Igor Gräzinist saanud riigi ja õiguse teooria ja ajaloo kateedri juhataja. Ta oli võtnud nõuks, et tulevasi ülikooli õppejõude tuleb hakata sihikindlalt ette valmistama. Tema viiski selle läbi, et ma sain individuaalprogrammi. Päris palju juura aineid, mis tol ajal olid muidu kohustuslikud, visati välja. Asemele sai natuke rahvaluulet, aga enamasti ajaloo põhikursused: vanaaeg, keskaeg, uusaeg, eesti ajalugu, historiograafia, allikaõpetus jm. Teiselt poolt võeti jälle ajaloo poisid Toomas Hiio ja Toomas Anepaio, kellele I. Gräzin õpetas õigusteooriat jm juura aineid. Niisugused individuaalplaanid ei olnud teaduskonna või isegi mitte ülikooli tasemel otsustada, vaid kinnitati ENSV haridusministeeriumi poolt, et tohib teistmoodi õppida. 1988-89. aasta talvel olin viis kuud nõukogude vahetusüliõpilasena Leipzigis diplomitööd kirjutamas. Selline võimalus avati neile, kes eeldatavalt pidid jääma pärast lõpetamist ülikooli juurde tööle. Valik oli piiratud sotsialistilike riikidega. Kuna mina olin koolis õppinud saksa keelt, siis mind oli hea saata Saksa DV-sse. Kaks meie ingliskeelset poissi – Taivo Kivistik ja Asko Pohla – saadeti aga Bulgaariasse. Pärast ühte või kahte kuud palusid nad kojutoimetamist, sest neil polnud seal mingit vajalikku materjali kusagilt võtta ja inglise keelest polnud ka vähimatki tolku. Mina sattusin Leipzigis õigusteaduskonda, mis osutus veel uhkemaks sotsialismi kantsiks kui Tartu õigusteaduskond. Samas mind otseselt keegi ei sundinud ka mingis õppetöös osalema. Nende jaoks olin ma mitte eestlane, vaid nõukogude kodanik – sotsialismi leeri suurima venna esindajana pidin ma ilmselt ise paremini teadma, mida ma pean ja tohin nn uurimistudengina (sks Forschungsstudent) teha.

Tegelikult tähendas Forschungsstudent meie mõistes aspiranti või tänapäevaselt siis doktoranti. Ma kasutasin aga meelsasti seda nimetust ja sellega seotud hüvesid nt raamatukogus. Leipzigis oli nimelt suur ja kuulus Saksa Raamatukogu – Deutsche Bücherei –kus olid alates 1813. aastast olemas kõik sundeksemplarid kõigist saksakeelsetest väljaannetest, ka Lääne-Saksamaal, Austrias ja Šveitsis ilmunutest. Läänes ilmunud raamatuid välja ei laenutatud, aga 5-raamatuliste portsudena sai neid kohapeal kasutada. Igatahes pidi selleks olema vähemalt uurimistudeng ja just nende raamatutellimuste jaoks ma seda nimetust kuritarvitasingi. Seal ma siis sisuliselt elasingi, ajaloolises Deutsche Bücherei`s. Minu juhendaja Leipzigis oli õigusteaduskonna dekaan Günther Baranowski, temal polnud nagunii aega minuga tegelda. Peale selle selgus, et ma tegelen Saksa DV õigusajalooteaduse seisukohalt võimatute asjadega. Ortodoksne Saksa DV õigusajalugu tunnistas riigi ja õiguse ajaloo algusena aastat 1945, mina uurisin aga 19. sajandi esimese poole Saksa õigusteaduse ajaloolist koolkonda.

Õigusliku folkloristika algust nimelt seostatakse meil eelkõige muinasjuttude autorite ja kogujatena tuntud vendade, Jacob ja Wilhelm Grimmi tegevusega. Jacobilt on pärit selle teadusharu alusartikkel „Poeesia õiguses“ (Von der poesie im recht (1815) – J. Grimm kasutas suurtähtedeta saksa keelt). Mõlemad muinasjutuvennad olid õppinud juristid, nende õpetaja ja eluaegne sõber Friedrich Carl von Savigny oli õigusteaduse ajaloolise koolkonna juhtfiguur. Ja ma pidingi oma doktoritöö kirjutama põhimõtteliselt sellest ajaloolisest koolkonnast: kuidas nad käsitlesid tavaõigust ja kasutasid selle uurimiseks rahvapärimust.

See oli vahva hetk, kui I. Gräzin aitas mul diplomitöö teemat formuleerida. Kui me olime pikemalt nõu pidanud, millest see töö peaks tulema, pani ta lõpuks silmad kinni ja käskis mul kirja panna: Методологические проблемы исследования правовых явлении в ранних стадиях их генезиса (Varases arengujärgus õiguslike nähtuste kujunemise uurimise metodoloogilised probleemid). Siis vaatas selle tiraadi üle ja ühmas enesega rahul olles: „Väga hea – siit ei saa keegi aru, mida Te sellega täpselt öelda tahate ja nii võite Te kirjutada, millest tahes, ka muinasjuttudest“.

Igatahes on mul sellestsamast jutuajamisest pärit ka märkmed selle kohta, kuidas uurida õigusteaduse metoodilist toimimist. Neist poolele vihulehele mahtunud viiest punktist oli mul läbi aastate rohkem kasu kui pikkadest vestlustest ja mahukast kirjavahetusest oma varasema ja hilisema juhendaja P. Järvelaiuga. Muidugi on märkimisväärne, et Gräzin pidas 1988/89. aastal mõistlikumaks kirjutada töö kohe algusest peale vene, mitte enam eesti keeles. Mingis mõttes pidi see olema ettevalmistus tulevase kandidaaditöö kirjutamiseks. Tartu ülikooli õigusteaduskonnal ei olnud juba aastaid enam kaitsmisnõukogu õigust ja teaduskraadid kaitsti Venemaal: tsivilistid enamasti Leningradis (P. Varul, H. Pisuke), teised Moskvas (J. Sootak, Gräzin ise, hiljem ka Järvelaid).

Teisalt oli selge, et ajalooline koolkond kui teema oleks pidanud pakkuma laiemaltki huvi ja eesti keel ei ole seda kunagi võimaldanud. Gräzinil oli selles mõttes kindlasti õigus, sest Saksa õigusteaduse ajalooline koolkond oli mänginud õigusteaduse moderniseerimisel ja vabadusliku eraõigusteaduse kujundamisel 19. sajandil nii Saksamaal kui laiemaltki võtmerolli. Samas oli selle käsitlemine nõukogude kirjanduses eriti pinnapealne ja piirdus enamasti vaid K. Marxi kriitika ümberjutustamisega. Marx oli Savigny ja ajaloolise koolkonna vastu nii hegeliaani kui sotsialistina. Gräzin sai aru küll, et ajaloolise koolkonna õpetuses pidid sisalduma kodanliku õigusarusaama põhiprintsiibid. Ta ise oli uurinud ja tundis hästi anglo-ameerika õigusteoreetilisi õpetusi. Minu saksa keel ja nii või teisiti juba ajaloolise koolkonna poole liikuv huvi andis võimaluse süveneda sellesse mandrieuroopalikku modernse õiguse alusesse süvitsi.

Samal ajal toimusid nõukogude õigusteoorias juba muidu ka olulisemad muudatused. Marksistlik-leninlik õigusteooria ei olnud Gorbatšovi perestroika ajal enam kõigutamatu ja inspiratsiooni otsiti just 19. sajandi, 20. sajandi alguse õigusteaduslikest vooludest. I. Gräzin tundis hästi neid ringkondi Moskvas NSVL Teaduste Akadeemia Riigi ja Õiguse Teooria ja Ajaloo Instituudis või Kõrgemas Juriidilise Kaugõppe Instituudis, kes seda teoreetilist pööret vedasid. Aga ka neis ringkondades andis end tunda võõrkeelte vähene valdamine, mis oli ju Nõukogude Liidus küllalt tavaline.

Ajalooline koolkond on kahtlemata üks Saksa ja üldse Lääne õigusteaduse ajaloo tähelepanuväärsemaid nähtusi ja sellest on saksa keeles väga palju kirjutatud; kirjutatakse jätkuvalt. Nii oli Leipzigis tegelikult väga palju materjali ja minu viis kuud tundus selle juures väga napi ajana. Kirjandust kopeerida ei saanud – koopiamasinaid ei olnud ka seal. Nii ma istusin ja kirjutasin tohutul hulgal materjali käsitsi ümber. Lõpuks hakkasin tellima raamatuid lihtsalt viieste portsudena, et vähemalt näha ja sirvida neid – põhjalikumate märkmete tegemiseks ei jätkunud enam aega. Küllap mind kehutas ka P. Järvelaiult kuuldud meenutus kunagise õigusajaloo professori Leo Leesmendi juhatusest tudengitele: „See polegi oluline, et te oleksite kõiki neid raamatuid lugenud. Peaasi, et te olete neid näinud“. Igatahes oli see esimene kokkupuude Lääne teaduskirjandusega tõeline ja võimas ahhaa-elamus. Samas oli mu lektüür ilmselt piisavalt kahtlane, et pakkuda mõningast huvi neile hallides ülikondades meestele, kes nagu juhuslikult kippusid mulle lauanaabriteks. StaSi oli kindlasti süstemaatilisem ja hoidis Saksa DV ühiskonnal paremini silma peal kui KGB nõukogude omal. Samas võis ka seal kohata teisitimõtlejaid. Üht sellist papit kohtasin sealsamas Deutsche Bücherei garderoobis. Minu TRÜ teklit nähes hüüatas ta rõõmsalt: „Ohhoo, tudengimüts! Kõik tuleb tagasi.“ Ma siis selgitasin, et see pole kohalik – ma olen Eestist. Papi vaatas mulle kavalalt otsa ja väitis, et pole midagi, tuleb ka siin jälle tagasi. Tal oli lõpptulemusena õigus. 1988/89 talvel oli ta Ida-Saksamaal oma optimismiga aga üks suuri erandeid nende inimeste seas, keda ma kohtasin. Seesama tudengitekkel tekitas küll tihemini elevust, aga enamasti reageeriti sellele negatiivselt. „Tulete siia lapsi hirmutama!“ oli üks neid väiteid, mida eesti teklikandjad pidid korduvalt kuulma. Aga meie olime uhkust ja õhku täis ja pidasime end juba peaaegu vaba riigi vabadeks kodanikeks.

1988. aasta sügistalve jäi ka 16. novembri iseseisvusdeklaratsioon ja muud ülipõnevad uudised, mida me Ameerika Hääle vahendusel ühe või teise eesti tudengi juures ühiselamus kuulasime. Jutt jäi teistele muidugi arusaamatuks, aga AH kutsungmeloodia oli rahvusvaheliselt äratuntav. Nii oli igati mõistetav, kui eesti poiste sakslastest toakaaslased meie raadiosessioonide ajaks kiiresti toast pagesid ja püüdsid ühikas silma jääda oma toast võimalikult kaugel. Kuna uudiseid tuli pidevalt, siis kogunesime õhtuti (mina enamasti pärast Deutsche Bücherei sulgemist kl 22) eestlastest germanistikatudengite juurde neid omavahel vahetama. Kodutee oma ühikasse jäi hilja peale. Hilist trammi oodates võis näha, kuidas korrakaitse ehk Volkspolizei oli massiliselt liikvel – lahtiste veoautodega nagu sõja järel nõukogude kolhoosnikud. Et Leipzigi staadionil olid samuti alanud sotsialismivastased meeleavaldused, sain ma siiski teada mitte kohapeal, vaid alles tagantjärele Eestis tagasi olles.

Leipzigi läksin ma oktoobri lõpus, kuid reisi taotlemine sinna hakkas juba kevadel. Tollal tehti passid Leningradis, kuid see käis ENSV välisministeeriumi kaudu. Sõit Leipzigi käis nii, et tuli sõita rongiga (kui ma startisin oma vanematekodust Rakverest) või bussiga (Tartust) Leningradi ja sealt rongiga Berliini. Sõit kestis päris pikalt, oma kaks ööpäeva. Paar tundi või enamgi sellest kulus rongi rataste vahetamisele NL-Poola piiril. Korra tulin tagasi nii, et sõitsin Berliinist Riiga ja Riiast rongi või bussiga Tartusse.

Rongis sain kord tuttavaks ühe Leningradist pärit venelannaga, kes sõitis seda vahet juba aastaid – ta käis perioodiliselt Ida-Saksamaal vene keelt õpetamas. Omavahelistes jutuajamistes imestasime, mis kõik oli Saksa DV-s ära keelatud: vene ajakiri Ogonjok, sotsialistlike riikide noorsoole mõeldud venekeelne ajakiri Junost, just siis ka nt Leida Laiuse film „Naerata ometi“. Polnud kahtlust, et see venelanna oli „läänestunum“ kui suur enamus Saksa DV inimesi, kellega ma kokku puutusin. Samas saime temaga tublisti naerda, kui öösel saabusid Poola-Saksa DV piiril sakslastest piirivalvurid passe kontrollima. Nõukogude inimesena mõtles tema unesegaselt kohe välja, et ta on partisan ja saksa sõdurid on ta tabanud ning nüüd tuleb tal kõike eitada. Õnneks ta siiski otsis oma välispassi välja ja näitas SDV Grenzpolizei-le korralikult ette.
Välismaale, ka sotsialismiriikidesse minekuks sai nõukogude kodanik eraldi passi. Seda ei tohtinud aga jätta endale, kui olid koju tagasi jõudnud, vaid tuli jälle ära anda. Võib-olla hoiti neid varem kusagil mujal, aga minu esimeste reiside ajal 1980-ndate lõpus, 1990-ndate alguses olid nii ülikooli õppejõudude kui üliõpilaste välispassid hoiul ülikooli välisosakonnas. Seesama välisosakond tegeles ka reisi, Saksa DV puhul veel ka reisidokumentide korraldamisega.

Kui ma kodumaile tagasi jõudsin, valiti mu diplomitöö juhendaja I. Gräzin Nõukogude Liidu (viimasesse) ülemnõukogusse. Poliitikasse sukeldunult jättis ta kõrvale oma plaanid õigusteaduse arendamisest Tartu ülikoolis ja Eestis laiemaltki. Pärast seda, kui Gräzin oli enam-vähem tagaselja vabastatud kateedrijuhataja kohalt, ei tundnud ta end enam kuigivõrd kohustatuna selle kateedri arengusse panustama. Nii sai mu juhendajaks taas P. Järvelaid, mu diplomitöö oli ikkagi eesti keeles ja ambitsioon oli metodoloogiliselt ehk väiksem, kuid ulatuselt isegi suurem. Kirjutasin diplomitöö teemal „Ajaloolise koolkonna kriitika“ ja käsitlesin koolkonna kolme juhtfiguuri – Gustav Hugo, F. C. von Savigny ja Georg Friedrich Puchta – loomingut. Tagantjärele ja sama teemat üha sügavamalt tundma õppinult tundub see võimatult suure ampsuna, aga nooruse kartmatus ja kogenematus lubab teha paljutki. Sekundaarkirjandust oli mul Tartus taas vähe kasutada. Lepizigis tehtud märkmed osutusid töö tegelikul kokkukirjutamisel väga napiks abiks. Nii tuli mul toetuda eelkõige originaalallikatele ehk ajaloolise koolkonna esindajate endi teostele, mis tänuväärsel moel on Tartu ülikooli rikkalikus vanade raamatute kogus siiski olemas. See andis tegelikult väga hea aluse mu edasisteks uurimusteks ja olude sunnil olingi õppinud ära (õigus)ajaloolase metoodilise põhitõe – kõige olulisem uurimismaterjal on algallikas, sekundaarkirjandus ongi tõepoolest vaid sekundaarse tähendusega.

Ülikooli lõpetamine ehk viimased eksamid ja diplomitöö kaitsmine sattusid mul täpselt uude muutusteaega. Minu individuaalprogrammi maht sai tavalisest nii palju suurem, et pidin pool aastat kauem õppima ning lõpetasin 1990. aasta talvel täiesti üksinda. Nn riigieksameid tegin jaanuaris. Eksamite seas oli lisaks erialaeksamitele ka nn. punane eksam, mis varem hõlmas kõiki marksismi-leninismi aineid, aga perestroika ja IME (Isemajandav Eesti) tuultes oli õigusteaduskonnas piiratud vaid poliitilise ökonoomiaga. Igatahes olid seal alles veel nii kapitalismi kui sotsialismi poliitilise ökonoomia osa. Kui mu eksamiplaanis oleks olnud see eksam viimasel kohal, oleksin ma sellest võib-olla hoopis pääsenud – just 1990. aasta jaanuaris võeti ülikoolis vastu otsus, et punase riigieksami vajaduse saavad teaduskonnad ise otsustada. Paraku oli poliitilise ökonoomia riigieksam minu kavas esimene ja nii ma siis tõmbasin endale komisjoni suureks ehmatuseks pileti, mille küsimus kõlas 1990. aastal juba narrimisena: „Sotsialismi põhiline majandusseadus“. Ma isegi mäletan, milles see pidi seisnema: „Töötajate üha kasvavate vajaduste üha parem rahuldamine“. Kõlas pigem irooniliselt kui tõsiseltvõetavalt. Kuna ma tegin eksamit täiesti üksi, ei olnud keegi hakanud selleks puhuks auditooriumit vastavalt üles lööma (rohelise kaleviga kaetud laud komisjonile jms) ja eksam toimus meie kateedri tagaruumis. Kateedri sekretär Tiina Paap kuulis teisel pool ust üha kasvava murega, et härrad komisjonist muudkui räägivad ja mind polegi üldse kuulda. Umbes nii see oligi. Piinlikelt eksamiküsimustelt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks esitas prof Vambola Türk poliitilise ökonoomia kateedrist hajamõtteid majandusest ja meie oma kateedrijuhataja dots Eerik-Juhan Truuväli püüdis neid mulle teaduslikumalt ümber sõnastada. Eksamitulemuse kohaselt kuulasin ma härraseid oma eksamil „väga hästi“, mis oli tollane kõrgeim hinne.

Kui ma pidin jaanuari lõpus oma diplomi (selle aasta diplomitest nr 1) kätte saama, oli ülikooli kantseleis mingi tõrge selle väljaandmisega ja nad tahtsid asja päeva jagu edasi lükata. Õigusteaduskonna dekaan, tööõiguse dotsent Inge-Maret Orgo nõudis kategooriliselt, et diplom tuleb kohe välja anda. Tal oli oma põhjus – lilled, mida talvisel ajal oli äärmiselt raske saada, võisid olla järgmiseks päevaks juba närtsinud. Nii ma saingi oma diplomi kätte 31. jaanuaril ja võisin järgmisest päevast asuda õigusteaduskonnas riigi ja õiguse teooria ja ajaloo kateedris tööle stažöör-uurijana. Funktsiooni poolest oli see pigem aspirant – minu põhitöö pidi seisnema uurimises ja loenguid lugesin E.-J. Truuvälja õpetatud „Poliitiliste ja õiguslike õpetuste ajaloo“ kursuses vaid oma teema ehk Saksa õigusteaduse ajaloolise koolkonna kohta. Tegin kiirelt ära ka esimese kandidaadi miinimumi eksami – võõrkeele ehk siis saksa keele, mis mul tänu viiekuusele keelepraktikale Saksa DVs oli suhteliselt hästi käpas. Ülejäänud kandidaadieksamite tegemiseni ma ei jõudnudki, sest varsti kadus juba nõukogude teaduskraadide süsteem.

Kui ma 1990. aastal alustasin tööd õigusteaduskonna õppejõuna, oli nende seas vaid kaks parteitut – kriminaalõiguse professor Ilmas Rebane ja mina. Kui Gräzin ja Järvelaid mu individuaalplaani ette valmistasid, hoiatasid nad mind ka kohe, et õigusteaduskonna õppejõud peavad olema NLKP liikmed. Ka olevat mõistlik astuda parteisse juba tudengina, sest siis luges vanemate sotsiaalne staatus, mitte enda oma. NLKP pidi olema eelkõige tööliste ja talupoegade partei, intelligentsi oodati sinna tunduvalt vähem. Mina oma töölisest isa ja teenistujast ema järgi oleks seega väga hästi sobinud tööliste fraktsiooni täiendama. Ma siiski viivitasin parteisse astumise tähtsa sammuga ja lõpptulemusena ootasingi ära aja, kui seda ei olnudki enam õigusteaduskonnas õppejõuna tööle asumiseks vaja.

Samas mäletan ma veel hästi, kuidas üks mu kursusevend, kes pidi minema tööle KGB-sse, astus NLKP-sse veel 1989. aasta kevadel. Ega me muidu poleks ju teadnudki, aga tudengite puhul oli selles menetluses vaja ka kursuse soovitust. Minu mäletamist mööda me talle oma soovituse andsime, aga ilkumist ja irvitamist oli sellel koosolekul küll palju.

Mina olen oma saatusega selles punktis igati rahul. Tegematajätmisega õnnestus mul ka nõukogude sõjaväekohustusest pääseda. Nagu enamik tütarlapsi väljastpoolt arsti- ja majandusteaduskonda, pidime ka meie läbima meditsiiniõe väljaõppe. Poisid käisid sõjalises. Mul on olemas korralik venekeele diplom selle kohta, et ma kvalifitseerun meditsiiniõeks, igatahes üksnes sõjaolukorras. Samas jätsin ma ilmumata sõjakomissariaati, kus mu meditsiiniõe väljaõppega kursuseõed veel kõik kenasti sõjaväekohuslastena arvele võeti. Iroonilisel moel olin sel hommikul sõjakomissariaadile kõige lähemal – olime öö otsa sõprade juures bridži mänginud ja nende kodu oli just sõjakomissariaadi kõrvalmajas. Kui ma hommikul sammud oma kodu poole seadsin, tulid mu kursuseõed mulle vastu ja imestasid, miks ma vales suunas lähen. Ma ütlesin, et olen nüüd väsinud ja lähen koju magama. 1989. aasta kevadeks oli varasemalt kurikuulus teine osakond ülikoolis juba nii mannetu, et lasigi mul selle osa nõukogude ülikoolilõpetaja elust maha magada.
Akadeemiline rändurlus, mida varem väljapoole NL piire ei toimunud, jõudis ka õigusteaduskonna õppejõududeni juba nõukogude aja lõpuaastatel. Minu mäletamist mööda oli esimesena pikemalt välisriigis Itaalias rahvusvahelise õiguse õppejõud Eimar Rahumaa, varsti tema järel USAs tsiviilõiguse õppejõud Heiki Pisuke, minuga samal ajal 1988. aasta oktoobris suundus Saksa DVsse kriminaalõiguse õppejõud Jaan Sootak. 1990. aasta sügisel sain ma ise veeta 1,5 kuud Kieli ülikoolis, millega oli juba sõlmitud ülikoolidevaheline partnerlusleping. Kuid enne tuli NSVL-st väljasõidu luba saada, seejärel minna Leningradi Saksamaa LV konsulaati viisat saama. Käisin mitu korda Leningradis, kus olid õudsed järjekorrad. Kui mul poleks olnud sõbrannat, kes poolenisti venelanna, oleksin sinna järjekorda igavesti seisma jäänud. Sõbranna võttis mul käest kinni ja röökis hea tubli vene kopsuga: „Propustite premerennuju (Lubage läbi, rase)!“. Seda me mõlemad tõepoolest ka olime, tema mõne nädala jagu enam ja nähtavam. Nii võitles ta mind õige ukseni. Kieli läksin taas Leningradist rongiga ja minnes ei saanud arugi, et midagi muutub. Kui tagasi tulin, läks raudtee kogu aeg kehvemaks – kuni Saksa DV piirini väga hea, siis edasi Poolani käis kah, Poolas juba tükk maad kehvem kui Saksamaal ja jõudes Pihkva oblastisse, oli tunne, nagu sõidaks vankriga munakiviteel – jäi arusaamatuks, kuidas see rong seal üldse rööbastel püsib.

Kieli raamatukogu tähendas mulle juba teist kokkupuudet Lääne erialakirjandusega, aga nüüd oli olukord sootuks teine. Peaaegu kõik raamatud olid avariiulitel kättesaadavad ja kopeerimisvõimalustel said olla vaid rahalised piirid. Füüsilised muidugi ka – koopiad tuli ju käe otsas ära tuua. Selleks oli mul kaasas üks eraldi riidest kohver, kokkupandav ja ise hästi kerge. Ma kopeerisin endale tõepoolest kohvritäie kirjandust kaasa. Seda usku veel ei olnud, et ka edaspidi võiks vajaduse ja soovi korral minna mõnda lääneriigi raamatukokku ja seal töötada.

Kui ma Kieli jõudsin, oli õiguse ajaloo professor Hans Hattenhauer veel suvepuhkusel. Kuna ma aga õiguse ajaloo kõrval tegelesin ka õigusfilosoofiaga, siis saatis sealne välisosakond mind ilmselt praegusaja kuulsaima saksa õigusfilosoofi professor Robert Alexy juurde. Alexy andis mulle minu küsimuse peale umbes 1,5-tunnise eraloengu käigus ülevaate põhilistest õigusfilosoofilistest suundumustest Saksamaal pärast II maailmasõda, lasi mulle eraldada istumiskoha raamatukogu õigusfilosoofia ruumis („saaliks“ oleks seda iseenesest rikkalikult raamatuid täis tuubitud tuba natuke palju nimetada) ja käskis oma õppetooli assistentidel-abilistel mind keskpäeviti mensasse lõunale kaasa võtta. Sellega asi piirdus, aga abi oli mul ikkagi kuhjaga.

Oktoobri algusest ilmus välja ka õigusajaloo professor Hattenhauer, keda kolleegid ja õpilased nimetavad rahvusvaheliseltki enamasti Hatti. Hatti ettekujutus kellegi akadeemilisest võõrustamisest oli Alexy omast kardinaalselt erinev. Iga tööpäeva hommikul kl 10 toimus tema kabinetis kohustuslik teejoomine. Ta ise ärkas hommikuti kl 4-5 ja oli kl 10-ks juba piisavalt töötanud, et lubada endale üks lobisemishetk. Mulle sai või tehti kiirelt selgeks, et Hatti lahkesti poetatud „Gleich gibt’s Tee! (Kohe saab teed!)“ koridoris või raamatukogus möödumisel oli tegelikult käsk ja nõuab kohaleminekut ka sel juhul, kui sul endal on kella 10 ajal hommikul hoopis parim tööhoog sees. Üks poola daam, kes jättis teehommikutesse nädala või koguni paari jagu ilmumata, sai sellise põlastuse ja halvakspanu osaliseks, et temast oli päris kahju. Hatti armastas teatraalsust ja tähelepanu. Mina olin sel ajal tal äärmiselt positiivses kirjas ja sain palju kiita oma „ilusa ja ehtsa“ saksa keele eest. Tegelikult rääkisin ma oma 19. sajandi allikate keelt, kus ei olnud tänapäeva saksa keele amerikanisme või sakslaste omamoodustuslikke anglitsisme. Hatti lõbustas end sellega, et kiusas oma noori minu päritolu küsimusega: „Näete, see tüdruk siin tuleb Liivimaalt. Kus on Liivimaa?“ Muidugi ajas see noored läänesakslased segadusse. Nime järgi oleks Livland ehk võinud olla mõni vähetuntud Aafrika riik, aga tüdruk ise oli ilmselgelt euroopalike joontega. Kui noori oli juba piisavalt piinatud, reetis professor lõpuks ka neile, kus on Liivimaa ja miks nad seda tänapäevastelt kaartidelt enam ei leia.

Minu poolteise kuu sisse Kielis jäi ka Saksamaade ühinemispäev 3. oktoobril 1990. See oli kuulutatud riigipühana vabaks ja küllap ma oleksin läinud Kieli kesklinna uudistama, kas suurest ajaloosündmusest võib näha ka kohapeal mingit märki. Minu sealne juhendaja Hatti pidas niisugust looderdamist keskpaika nädalat igatahes ülemääraseks luksuseks. Ta eraldas mulle lahkesti juriidilise seminari võtmed ja oli selge, et minu koht on sel päeval raamatukogus. Nii olin ma küll ühe 20. sajandi olulisima ajaloosündmuse tunnistaja otse Saksamaal, aga osa ei saanud ma sellest kuigivõrd, sest uurisin raamatukogus hoopis 19. sajandi saksa õigusteaduse ajalugu. Valmistasin nimelt ette oma magistritööd F. C. von Savigny meetodi- ja süsteemiõpetusest. Kaitsmiseni jõudsin siiski alles kolm aastat hiljem, sest nädal pärast Kielist saabumist sündis mu tütar.

1992. aastal muudeti Tartu ülikooli struktuuri, kateedrite asemele tulid õppetoolid. Kõik dotsendid, ka mõned vanemõpetajad, kellel oli kandidaadikraad, said professoriteks. Nõukogude aja lõpuks oli õigusteaduskonnast saanud nn dotsentide teaduskond: 1980-ndate lõpupoole olid surnud tsiviilõiguse professor Endel Laasik, juba nimetatud K. Püss, rahvusvahelise õiguse professor Abner Uustal, ka nõukogude ajal pärast vangistusaastaid Siberis oma professorikutse kaotanud L. Leesment. Kriminaalõiguse professor I. Rebane oli oma 80 aastaga juba eakas ja emeriteeruski 1993. aastal. Kolhoosiõiguse professor Vilma Kelder oli samuti juba pensionile jäänud. Tema teaduslikule identiteedile andis poliitiline murrang vist küll kõige rängema hoobi – koos nõukogude põllumajanduse kadumisega kadusid kolhoosid ja kolhoosiõigus muutus peaaegu päevapealt veel vaid ajaloolist huvi pakkuvaks nähtuseks. Kahjuks elas V. Kelder seda muudatust nii rängalt üle, et hävitas kogu oma erialaraamatukogu. Õigusajaloolasena on mul sellest muidugi eriti kahju, sest see oli ainuke ja arvatavasti peaaegu lünkadeta nõukogude kolhoosiõiguse kirjanduse kogu Eestis.

1992. aasta struktuurireformi tagajärjel oli meil järsku hästi palju professoreid, sest õigusteaduskonnas tehti professuurid inimeste järgi. R. Maruste oli sellal Itaalias stažeerimas ja kui ta tagasi tuli, selgus, et Maruste oli ära ununenud ja talle polnudki professuuri tehtud. Selle peale sattus ta Riigikohtu etteotsa ja seda Eesti kõrgeimat kohtuasutust üles ehitama. Kui nõukogudeaegne ENSV Ülemkohus oli tegutsenud Tallinnas, siis Eesti Vabariigi Riigikohtu asukohaks valiti taas Tartu. Ka esimene Eesti Vabariigi Riigikohus alustas 1920. aastal Tartus ja viidi Tallinna üle alles pärast Pätsi riigipööret 1935. aastal. Nagu Eesti Vabariigi kohtusüsteemi ja kõrgeima kohtu rajamisel, nii oli ka selle taastamise ajal üks argumente Tartu kasuks see, et siin asus Eesti ainus õigusteaduskond ja ülikooli raamatukogu näol oli tegemist parima õiguskirjanduse koguga.

Kui Riigikohus 1993. aasta Tartus tegustema hakkas, jäi teaduskond vastsetest professoritest jälle peaaegu tühjaks, sest paljud just professoriks tehtud ja ka mitmed muud õppejõud läksid riigikohtunikeks: kriminaalprotsessi professor Eerik Kergandberg, kriminalistika professor Herbert Lindmäe, riigiõigust õpetanud Jüri Põld, tsivilistidest Ants Kull. Peeter Järvelaiust oli 1992. aasta struktuurireformiga saanud Eesti õiguse ajaloo professor. Ta laotas meie õppetooli õppeained juristide õppekavas niimoodi laiali, et mõni aasta hiljem imestasid välismaised atesteerijad, kas meil on õigusajaloo teaduskond. Igati põhjendatud soovitus oli, et üks õigusteaduskond võiks ikka kehtivat õigust ka õpetada.

Teisalt oli kehtiva õiguse õpetamisega just 1990-ndatel aastatel olukord keeruline. Vähe sellest, et suur hulk inimesi oli teaduskonnast ära läinud. Ka õigus ise oli keskpaika murrangulisi reformiprotsesse ja õppimise ajal kehtinud õiguslikud lahendused võisid olla juba stuudiumi lõpuks uutega asendatud. Nii oli tegelikult õigusajaloo, ka õigusmõtte ajaloo ja õigusfilosoofiliste distsipliinide või õiguse üldteooria tavalisest suuremal määral õpetamine selles olukorras mõistetav ja õigustatud lahendus. Vähemasti idee poolest oleks pidanud tollal õppinud juristid saama tugevama aluse euroopalike õiguspõhimõtete osas. Samas ei ole ma kindel, et see ideaal õnnestus praktikas läbi viia. Ka õigusajalooga oli nii, et kursusi oli küll palju, kuid tõsiseks õigusajaloo uurimiseks on läinud alles 1990ndate lõpul ja uuel sajandil.

Nõukogude õigus polnud õigus, nõukogude riik toimis poliitikana ja juriste oli vähe vaja. Normaalses tsiviilühiskonnas on jälle õigusel tähtis roll mängida ja seega on ka juriste palju vaja. Oluliselt suurenes tudengite vastuvõtt. Juba 1994. aastal võeti vastu umbes 200 tudengit. Nõukogude ajal võeti vastu 50 tudengit, lisaks veidi kaugõppijaid. Juuras oli kaugõppes lisaks veel vene grupp. 1992. aasta reformi käigus kaotati kaugõpe ära, sest selle õppekvaliteeti peeti siiski ebapiisavaks. Kriminalistika õppejõud H. Lindmäe olevat öelnud, et „kaugõppija on nagu koer – vaatab sulle eksamil otsa sellise näoga, et kohe-kohe hakkab rääkima. Aga ei hakka … ei hakka.“ Kaugõpe kui selline ei kadunud akadeemilisest õigusõppest siiski igaveseks. Ülikoolis taastus see uues, tasulise õppe vormis. Olulisim põhjus oli kindlasti turusituatsioon.

1990-ndatel tekkis hariduse vabaturule tohutult, Eesti oludes arutult palju erakõrgkoole ja suur osa neist pakkus ka tasulist õigusõpet. Juristidiplomi järgi oli varasemast suurem vajadus ka avalikus sektoris; näiteks vallasekretäridele kirjutati ette, et neil peab olema juriidiline kõrgharidus. Seepeale avati ülikooli õigusteaduskonnaski tasuline õpe, kõigepealt juristide täienduskoolituse (JTK) nime all, ehkki seal õppisid inimesed, kes ei olnud eelnevalt juristiks õppinud. Seega hakkas raha eest kaugõppe vorm turusituatsiooni survel õigusteaduskonda varem tegutsema kui ülikoolis alustas tegevust avatud ülikool. Sellest ajast said alguse ka ülikoolisisesed kuuldused õigusteaduskonna õppejõudude kosmiliselt suurtest palkadest, mis on tekitanud paksu verd nii mõnelgi puhul. Samas mäletan ma suurepäraselt üht teaduskonna nõukogu koosolekut, kus ma asendasin meie õppetooli juhatajat prof P. Järvelaidu. Päevakorras oli muu hulgas ka JTK kaudu kogutud raha kasutamine. Intellektuaalse omandi õiguse professoriks saanud H. Pisuke esindas tõepoolest seisukohta, et eelkõige peaks selle raha kulutama õppejõudude palkade tõstmiseks ning pakkus koosoleku edenedes ja juba muude punktide arutamise vahele üha suuremaid palganumbreid. Selle tulemuseks oli küll üldine lõbusus, aga JTK kaudu teenitud raha otsustati ikkagi kasutada teaduskonna infrastruktuuri parandamiseks, eelkõige arvutite muretsemiseks nii õppejõududele kui üliõpilaste õppeklassi jaoks.

1990-ndatel ja veel 2000-ndate alguses muudeti Eesti kehtivat õigust kõige otsustavamal moel. Ma julgen väita, et Eesti õigusreform oli Ida-Euroopa radikaalseim. Näiteks karistusõigus läks 2002. aasta Karistusseadustikuga otsustavalt täiesti teise suunda, võrreldes nõukogude kriminaalõigusega. Nii äärmuslikku pööret ei teinud ükski postkommunistlik või postsotsialistlik riik. See tähendas aga, et kõik pidid õppima – ka kauaaegsed praktikud ja õigusteadlased. Eraõiguses sai uue õigusega kaasnev vältimatu ümberõppimisvajadus veelgi varem selgeks, sest siin valiti reformi teostamiseks järk-järguline lähenemine: mitte teha ühekorraga valmis terve tsiviilseadustik, vaid teha seda seadustiku üksikute osade kaupa, mis samas võeti vastu iseseisvate üksikseadustena. Rahvusvahelises kontekstis oli see küllalt omapärane kodifitseerimismeetod, aga Eesti vähese inimressursi juures oli see pragmaatiline valik lõpptulemusena ilmselt väga mõistlik. Pealegi oli ka tol hetkel Lääne-Euroopa uusim, Hollandi 1992. aastaks lõpuks valminud tsiviilseadustik Burgerlijk Wetboek tehtud osade kaupa.

Eesti entusiastlikku, aga samas naiivsevõitu reformivaimustust jahutas külma dušina 1993. aasta Asjaõigusseadusele järgnenud äratundmine, et tegemist ongi täiesti uue ja teistsuguse õigusega. Järgnes pikem, vahel avalik ja vahel mitte nii väga avalik rahulolematuslaine, et meile sunnitakse peale võõrast, välismaiste eeskujude järgi tehtud õigust ja tõrjutakse niimoodi kõrvale „eesti oma õigus“. Kuidas nüüd ühtäkki oli seni nõukogude võimu poolt peale surutuna esitatud õigus „omaks“ ja „eestiks“ saanud, jäi seejuures enamasti lahti seletamata. Nii tekkis omamoodi irooniline reformidiskursus – vähemalt sõnades olid kõik õiguse reformimise ja nõukogude õiguse kiire väljavahetamise poolt, aga kõige parema meelega nii, et samas midagi ei muutuks ja ei peaks ümber õppima. On selge, et sellises murranguolukorras said eelise nooremad juristid, kes kas õppisid juba ülikoolis uut õigust veel seaduseks küpsevate eelnõude pinnalt, kasutasid intensiivselt raudse eesriide varisemise järel avanenud võimalust õppida välismaal ning olid üldse uuendustele avatumad ja õppimisvalmimad.

Eesti õigusreformi seadusandliku baasi rajamisel võtmerolli mänginud justiitsminister oli kindlasti Paul Varul, kes oli ju samas ka ülikooli tsiviilõiguse professor. Muidugi ei saanud ta oma ministriaastatel eriti panustada teaduskonna töösse laiemalt kui oma õppetöö läbiviimine. Samas andis vahetu ja tihe side ülikooliga talle võimaluse märgata ja kõnetada andekaid üliõpilasi ning kaasata kasvõi juba võõrkeelte valdamise ja välismaise õppimiskogemuse poolest rikkam põlvkond Eesti uute seaduste ettevalmistamisse. Samas ei olnud noored geeniused alati just kõige kombekamad ja osavamad suhtlejad ning kippusid praktikute väärikama põlvkonna esindajaid solvama, teenides kamba peale välja hüüdnime „Varuli kutsikad“. Varul jällegi oli fenomenaalne vahendaja ja üles kerkinud pingete rahustaja ning siluja. Kindlasti aitas pingeid maandada ka asjaolu, et vastsete vilistlaste või veel alles tudengitega koos osalesid seaduseelnõude ettevalmistamisel ka ülikooli õppejõud. Karistusõiguse professor Jaan Sootak, menetlusõiguse professor ja riigikohtunik Eerik Kergandberg, haldusõiguslased riigikohtunik I. Koolmeister ja professor Kalle Merusk jt olid ka vanemate praktikute jaoks piisavalt suured autoriteedid, et mitte liigituda pelgalt Varuli kutsikaks. Ja eks nad aitasidki igaüks omas valdkonnas mitte ainult eelnõusid koostada, vaid hoolitsesid ka selle eest, et uus õigus saaks teadusliku polstri olgu siis teaduslike uurimuste, teaduslike kommentaaride või akadeemiliste õpikute näol.

Eesti õiguse ja õigusteaduse ajalugu tundes saan ma kinnitada, et kunagi varem – ei Rootsi-aegses ülikoolid, ei 19. sajandil saksakeelse ülikooli õitseajal, ei iseenesest nooruslikus ja vaimult päris ärksal venekeelses Jurjevi ülikoolis ega ka mitte Eesti Wabariigi Tartu Ülikoolis kahe ilmasõja vahel, niisamuti nõukogudeaegses Tartu Riiklikus Ülikoolis – ole ilmunud nii palju õigusteaduslikku kirjandust ja õppekirjandust, kui taasiseseisvunud Eesti Vabariigi perioodil. Samas ei ole teaduskonna akadeemiline koosseis sugugi niisuguses proportsioonis kasvanud nagu tema teaduskirjanduslik panus. Kindlasti on oma rolli mänginud Eesti esimese iseseisvusajaga võrreldes palju radikaalsem õigusreform – uus õigus vajab uut õiguskirjandust –, samuti Eesti teaduses üldiselt valitsev ja kohati isegi vesivõsudeni viiv publitseerimissund. Minu meelest ei tohi selles kontekstis kindlasti alahinnata Avatud Eesti Fondi toetusel algatatud õpikutesarja, mille jätkamise võttis üle kirjastus Juura. Eesti õigusteaduse edendamisel nii ema- kui võõrkeeles on olnud hindamatu väärtus õigusteaduskonna väljaantavatel, Eesti ainsatel õigusajakirjadel „Juridica“ ja „Juridica International“. Eesti õiguskirjanduse edendamisel on organisatsiooni poolelt väga palju panustanud Peep Pruks, kes oli 1992. aasta reformi järel ka teaduskonna dekaan ja on praegu pärast ülikooli järjekordset suurt struktuurireformi 2016. aastast õigusteaduskonna direktor. Pruks on kogu aja olnud ka teaduskonna ajakirjade eestvedaja tegevtoimetajate Anne Kalvi (1993-97) ja Katrin Prükki (al 1997) kõrval, samas kui professor P. Varul ja 2016. aastast mina ise peatoimetajana oleme ajakirjade sisulise poole kujundamises olnud pigem tagasihoidlikus rollis. Mis muidugi ei tähenda, et me poleks nõu ja teotsemisega üldse panustanud.

Kui Eesti õigusmaastiku praktilise poole peal nagu muudegi elualade puhul saab seoses 1990-ndate muudatustega rääkida võitjate ja kaotajate põlvkondadest, siis õigusteaduskonna kohta see jaotus minu meelest paika ei pea. Muudatused akadeemilises koosseisus pigem ei seostunud põlvkondadega, vaid uute karjäärivõimalustega väljaspool ülikooli või siis ülikooli enda karjäärimudeliga.

Ülikoolis palju furoori tekitanud ja rektor Peeter Tulviste vastu suunatud nurinat esile kutsunud nn 65 aasta seadus (65. aastaseks saanuna pidi minema pensionile) õigusteaduskonda eriti ei puudutanud. Esiteks käis see professorite kohta ja õigusteaduskonna vanad professorid olidki juba pensionil ning uued ei olnud veel pensioniikka jõudnud. Ma tean vaid üht endist õppejõudu, kes vähemalt enda arvates saadeti pensionile just Tulviste-aegse ranguse tõttu 65-aasta-seaduse rakendamisel: dots Jüri Jegorov, alates 2001 aastast emeriitdotsent. Jegorov õpetas ülikoolis 100 semestrit ja enam-vähem pärast seda, kui me olime 1997. aastal tähistanud tema 75. juubelit, jäeti ta õppetööst kõrvale. Hilisemad vestlused erinevate osapooltega on tekitanud minus küll veendumuse, et selle tõrjumise taga ei olnud seadusetähe range järgimine (seadus käis professorite kohta), vaid tollase Eesti õiguse ajaloo professori P. Järvelaiu ning dekaan P. Pruksi kokkulepe. Igatahes on J. Jegorov saanud nüüd 95, õiguse ajaloo õppetooli ja selle sõprade meeldiv seltskond on saanud tema juures veel palju koguneda ning tema ärksast vaimust osa saada nii neil ühistel kogunemistel kui ühekaupa kohtudes. 24. mail 2017 tähistasime tema sünnipäeva ja ülikool sai oma tänuvõlga tasuda ülikooli suure medaliga. Ülikooli senati liikmena sain seda ise oma austatud õpetajale taotleda. Väike tõrvatilk jäi meil mõlemal Jegoroviga sellest sündmusest küll hinge peale. Medali saaja peab andma selle kohta allkirja ülikooli auraamatusse ja ülikooli viimase struktuurireformi vaimustuses oli sinna kirjutatud „sotsiaalteaduste valdkonna emeriitdotsendile“. Ei Jegorov ise ega mina söandanud auraamatu sissekannet korrigeerida „õigusteaduskonna emeriitdostendiks“, mis oleks olnud igas mõttes korrektsem.

1997. aasta oli õigusteaduskonna jaoks murranguline ka selles mõttes, et esimest korda ülikooli pika ajaloo vältel sai teaduskond päris oma maja. Juristid olid veel 1997. aasta kevadsemestril peahoones. Me olime vist esimesed nn pehme teaduse poolelt, kes peahoonest minema ja oma maja said. Õigusteaduskond kolis arhitektuuriliselt isegi toredasse hoonesse Näituse 20, mis 19. sajandil oli ehitatud Rostovtsevi eraülikooliks ja mida nõukogude ajal kasutas 6. algkool, millalgi vist ka keskkool. Igatahes ütles meie uut hoonet avama tulnud peaminister Mart Siimann, et tema on selles majas koolis käinud. Meie ruumivajadust ei suutnud siiski ka uus hoone rahuldada, sest tudengite vastuvõtuarvud olid 1990-ndatel väga suureks paisunud. Teaduskond sai ka üle tänava maja, mis kunagi oli mingi EKE ehk Eesti Kolhoosiehituse projekteerimiskeskus. Seal on meil nüüd ka kaks suurt auditooriumi. Ehkki meil on vaieldamatult rohkem ruumi kui varem peahoones, läks meil selles mõttes natuke kehvasti, et filosoofid, filoloogid ja ajaloolased on saanud omale ülikooli enda uhked ajaloolised hooned peahoone kõrval, meie Näituse tänava kompleks jääb aga natuke kaugele. Õigusajaloolasena tunnen seda eraldatust eriti teravalt, sest see eriala nõuab koostööd ja kulub ära, kui saan vahel ka kogemata kokku ajaloolaste, teoloogide, klassikaliste filoloogide, filosoofide, kultuuriloolaste, germanistide jt-ga.

Võrreldes nõukogude aja ja isegi veel 1990-ndate aastatega on silmnähtavalt muutunud õigusteaduse üliõpilaste sooline jaotus. Nõukogude ajal oli juuratudengite hulgas tüdrukute-poiste suhe kavalasti paika pandud, sest sisseastumiseksamitega oli võimalik suhet reguleerida. Peale selle oli 0-kursus neile, kes olid tulnud sõjaväest (seal ju poisid) ja ka tehnikumi kiitusega lõpetanud said otse ülikooli sisse. Minu kursusel oli 3-4 poissi, kes olid õppinud õmblusmasinate masinistiks. Ka mitu tüdrukut oli lõpetanud eelnevalt Kaubandustehnikumi. Tegelikult neid, kes tulid otse keskkoolist sisseastumiseksamitega, oli meil vaid 10-12 esmakursuslast enam kui 50-st. Sisseastumiseksamitega reguleeriti nii, et tüdrukud ei saanud ühtäkki enam paremaid hindeid. Nii oli lõpuks tasakaal enam-vähem paigas. 1990-ndatel korraldati ülikooli vastuvõtul kohustuslikke akadeemilisi teste ja riigieksamite tulemused üksi ei saanud osutuda määravaks. Praegu arvestatakse reeglina vaid riigieksamite tulemusi ja juba aastaid on tüdrukud ilmses ülekaalus (mitte kehakaalu mõttes, enamasti on nad väga trendikad ja saledad). Kui välisõppejõud sattuvad meile esinema või juhtuvad lihtsalt heitma pilgu auditooriumisse (need on meil klaasuste või tänavale avanevate suurte akendega), tuleb päris tihti küsimus, „Kas teil on mingi eriline naiste edutamise süsteem, et auditooriumid on peaaegu eranditult naisi täis?“ Selge, et gümnaasiumieksamite tulemused on tüdrukutel paremad ja kui ülikool ei tee oma sisseastumiseksameid ega kohustuslikku akadeemilist testi, jääbki see gümnaasiumilõpu seis kujundama ka tudengkonna koosseisu. Ülikoolis tehtud sisseastumiseksamid olid tõepoolest hoopis teise kvaliteediga kui kooli lõpueksamid, mäletan ma veel oma sisseastumiskogemusest. Naisi on tegelikult palju või üha rohkem ka õiguspraktikute hulgas, kusjuures advokaadina löövad nad enamasti kehvemini läbi. Advokaadi töö, kui seda hästi teha, nõuab töötamist ka ebatavalistel tööaegadel või osutub töögraafik hoopis täiesti paindumatuks. Nii üks kui teine variant on olenevalt olukorrast noortele emadele väikeste laste kõrvalt ebasoodne.

Prokuröride ja kohtunikegi hulgas on palju naisi arvatavasti ka seetõttu, et riigiametis teenitakse vähem kui mujal erasektoris. Muidugi ei ole kõik advokaadid väga hästi tasustatud, aga need, kes teevad oma tööd heal tipptasemel, teenivad tõesti hästi. Nüüd on ka ülikooli õppejõudude seas üha enam naisi. Muidu oli meil üks naisprofessor korraga – nõukogude aja lõpus Vilma Kelder, siis Inge-Maret Orgo; kui mina sain professoriks, oli Orgo juba surnud. Nüüd on meil aga 6 korralist naisprofessorit, kaks veel külalisprofessorina lisaks. Mõneti lihtsustatult võiks naiste rohkust Eesti akadeemilises õigusmaailmas selgitada sellega, et naisena pole häbi vähe teenida. Akadeemilise karjääri alguses on palgad tõesti väga väikesed. Kui seal kõrval lähevad Su õpingukaaslased praktikasse ja hakkavad esimesest päevast teenima enam kui neid õpetanud professorid ja dotsendid, ei saagi ülikool töökohana olla kuigi atraktiivne. Seda suurem rõõm on neist noortest kolleegidest, kes otsustavad teadlase kasina kuid sisuliselt väga põneva elukutse kasuks.

Õigusteaduskonna tudengid on 1990-ndatest alates leidnud erialase töö juba õpingute ajal. Eesti õigusreformi radikaalsusest oli juba juttu ja andekate tudengite osast selle seadusandlikul ettevalmistamisel justiitsministeeriumis samuti. Kuna tegemist oli tõepoolest andekate noortega, siis suurele reformilainele järgnenud rahulik ja igapäevaselt rutiinne ministeeriumiametniku töö neile võimete- ja ambitsioonikohast rahuldust enam ei pakkunud. Neist on nüüdseks saanud riigikohtunikud, tippadvokaadid, tippnotarid jne, oma põhilise palgatöö kõrvalt tihti ka ülikooli õppejõud. Ministeeriumis leidsid endale töö aga uued noored, neistki osa alles õppivad juristid. Justiitsministeeriumis on läbi kogu Eesti iseseisvusaja olnud elav inimeste liikumine. Veel õppivaid tudengeid võtavad aga hea meelega tööle ka advokaadibürood ja Riigikohuski võtab neid hea meelega teabeosakonda analüütikuiks, vastlõpetanuid ka nõunike kohtadele. Juristidel tööpuudust ei ole. Tasuta kõrghariduse sisseviimine või taastamine ei ole andnud efekti, et kõigepealt lõpetavad tudengid kogu akadeemilise stuudiumi magistrikraadini välja ja alles siis lähevad tööle.

Auditooriumis paistab samuti kätte, kui keegi tudengitest on tööle läinud. Mitte selles mõttes, et siis teda enam auditooriumis ei näe. Eks nad ikka püüavad jõuda ka loengusse, kaasuste lahendamise seminarid või praktikumid on nii või teisiti kohustuslikud. Tüdrukutel ei paista staatusemuutus eriti välja, nad käivad meil alati hästi ja sätitult riides. Kui aga seni teksastes-kampsunis käinud noormees tuleb järsku ülikonnaga, siis on selge: härra on läinud tööle ja tihti on see töökoht advokaadibüroos. See juhtub enamasti kolmandal kursusel, s.t juba bakalaureuseastme lõpus. Kindlasti ei ole see optimaalne, sest akadeemiline ettevalmistus juristi vastutusrikkaks tööks jääb nii ikkagi puudulikuks. Muidugi on tänapäeval loengutel käimine vabatahtlik ja kõigi varasemate aegadega võrreldes on ka palju õppekirjandust. Samas on kaasuste lahendamise seminaride ja praktikumide kõrval kindlasti ka loeng see koht, kus õpetatakse ja õpitakse juriidilist mõtlemist. Rääkimata veel sellest lisaväärtustest, mida pakuvad külalisõppejõudude loengud ja kursused – neid ei saa stuudiumi kõrvalt töötavad tudengid endale enamasti lubada. Nagu ka mitte luksust minna ja kuulata mõnd eriti huvitavat õppejõudu või kursust mõnes teises teaduskonnas või erialal. Ma oletan, et neil ei jää ka kuigi palju aega Tartu elavast tudengielust osa saamiseks. Selles mõttes olime me tudengitena nõukogude ajal teatud mõttes vabamadki, ehkki tudengiühendused olid keelatud. Mulle on jäänud mulje, et vähemasti õigusteaduskonna tudengid enam eriti üliõpilasseltsidesse ja korporatsioonidesse ei astu. Kui taastati akadeemilised tudengiorganisatsioonid, siis juristid liitusid enamasti Rotaliaga (selles olid juristid juba algusest peale ja kogu sõdadevahelise aja tugevalt esindatud, nt J. Uluots jt), tüdrukud ühinesid enamasti Filiae Patriae`ga. Samas on õigusteaduskonna tudengid muutunud varasemast aktiivsemaks üliõpilasesinduses ja ka erialased tudengiorganisatsioonid tunduvad viimastel aastatel aktiivsemad kui 1990-ndatel traditsiooniliste tudengiorganisatsioonide taaskäivitamise aegadel.

Juristide töövõimaluste kasvule on andnud märgatavalt hoogu ka Euroopa integratsioon, EL laienemine tõi kohti juurde mitte üksnes ametnikena, aga ka näiteks jurist-lingvistide kohad. Kõik määrused, direktiivid, kohtumaterjal jms tõlgitakse. Palju on eelnevat materjali, mis tihtipeale ei saagi kehtivaks õigusaktiks. Ajal, kui Eestis oli palju erakõrgkoole ja suur osa neist pakkus ka ihaldusväärset õigusharidust, arvati, et millalgi peab juristide tööturg täis saama. Tegelikult ei paista seda täitumist ikka veel. Ida-Virumaa on endiselt piirkond, kuhu keegi ei taha minna ja kus on kohtunikukohad jms tihti täitmata. Ülikooli olukorra on päris viimasel ajal teinud keeruliseks see, et nüüd kehtib ka lektoritele doktorikraadi nõue ning meil on päris mitu muidu väga head ja vahvat õppejõudu, kellel kraad kaitsmata, ehkki sisuliselt ja põhimõtteliselt dotsendi tase olemas.

Omaette teema on akadeemiliste töötajate palkade ja doktorandide õppetoetuste süvenev mahajäämus muude elualade palkadest. Juristide puhul on see eriti märgatav, kuna praktikas toimivate juristide palgad on kõrged. Ülikoolis on mõne eriala puhul (filosoofia, riigiteaduste magistriõpe) mindud seda teed, et pakutakse hoopis inglisekeelset õpet – selle eest võib meie tasuta hariduse süsteemis siiski tasu võtta. See pole kindlasti optimaalne isegi eestikeelse filosoofia kestlikkusele. Õigusteaduse õppe üleviimine võõrkeelele oleks aga mõeldamatu, kui me tahame oma riiki pidada õigusriigina, tagada oma kodanike õigused ja nende kaitse. Me peame teaduskonnas oma eestikeelset õpet pidama, sest koolitame Eesti juriste ja ei saa inglise keeles õpetada Eesti kohtunikke. Meil siiski on kaks ingliskeelset magistriprogrammi – Tartus IT-õigus, Tallinnas rahvusvaheline õigus ja inimõigused. Need on aga alternatiivspetsialiseerumised või pigem välismaiste õppurite kaasamiseks, mitte selleks, et valmistada lõpetajad ette traditsioonilisteks juristiametiteks Eestis.

Nn globaliseerumise ja internatsionaliseerumise nime all on tegelikult toimunud teatud üheülbastumine. Ma loodan, et meie tudengid kasutavad ülikoolis juhust ja õpivad muidki võõrkeeli peale inglise keele, mida nad enamasti oskavad hästi või väga hästi juba gümnaasiumist tulles. Isegi praktiline töö Eesti õigusega nõuab kasvõi passiivset saksa keele oskust, kuna meie kehtiv õigus on väga suurel määral tehtud saksa õiguse eeskujul. Need, kes otse saksa kirjandust kasutavad, on elukutse siseses konkurentsis palju paremas seisus – nende käsutuses on kogu saksakeelse erialakirjanduse argumentatsioonivaramu. Eesti ja isegi inglise keeles leiduv on vaid väga väike pisku saksa õiguse kohta kirjutatust. Ülikoolis saksa keelt õppida, kui varem pole õppinud, on seepärast hästi vajalik. Peale selle saab seda ülikoolis teha tasuta. Ma ise lasen vahel oma kutsutud välisõppejõud tudengite või vähemalt doktorantide peale lahti ka saksa keeles, sest saksa õigus on meile palju olulisem kui Inglise ja Ameerika õigussüsteemid, mis oma põhiolemuseltki ja toimimise loogika poolest on hoopis teistsugused.

Olin korra juba valmis asuma tõsisesse dispuuti ülikooli bürokraatiaga, et kaitsta teiste võõrkeelte õigusi inglise keele kõrval. Mul on doktorandidele mõeldud üleülikooliline valikaine tekstide tõlgendamise metoodikast, mida ma olen õpetanud koos Saksa või Šveitsi kolleegidega. Ehkki auditoorne osa toimub enamasti inglise keeles, on osa kirjalikku õppematerjali olnud seal ka saksa keeles. Nii ma paningi ainekavas lisaks inglise keelele õppekeeleks ka saksa keele. Meie tollane õppeprodekaan Merle Muda (nüüd Erikson) andis teada, et õppeosakond soovib mind õppekomisjoni välja kutsuda, kuna nii ei tohtivat – kui võõrkeel, siis inglise keel. Panin vaimu valmis, et lähen ülikooli õppekomisjoni tõsimeeli kaitsma saksa ja muude võõrkeelte eluõigusi akadeemilises maailmas ning teadusliku järelkasvu ettevalmistamisel. Ilmselt tuli kellelgi siiski aru pähe ja see dispuut jäi ära. Ma ei kujuta ette, mis juhtub, kui kogu teadusmaailm muudetakse ükskeelseks – kogu rahvusriikide ajajärgu teaduslik pärand muutub makulatuuriks. Isegi loodus- ja täppisteadused ei saa sellest arengust võita, rääkimata siis tekstiteadustest. Kui ma meie doktorantidega alustan, siis teatan neile, et tulevane Eesti õigusteadlane peab oskama kuut võõrkeelt aktiivselt – inglise, saksa, vene, prantsuse, üks skandinaavia keel ja soome keel. Fakultatiivselt võiks olla veel araabia ja hiina keel. Nad peavad seda naljaks, aga ma tegelikult ka arvan nii. Minu doktorant, kes uurib Eesti sõdadevahelise aja karistusõigust, õppis doktorantuuri ajal läti keelt, et saaks Lätiga võrrelda.

Kahjuks on ERASMUSe või muude akadeemiliste mobiilsusprogrammide kasutamise aktiivsus juuratudengite seas langenud, võrreldes 1990-ndate aastate ja ka 2000-ndate algusega. Üleminek Bologna süsteemile, 3+2 õppele, on muutnud õppekavad jäigemaks. Kui lähed vahepeal välismaale semestriks õppima, kaotad ühe aasta. Sellest on kahju, sest see on parim aeg korralikuks välismaakogemuseks. Tudengid on juba mõistlikus eas ja peaksid oskama selle semestri või kahega omale eluks ajaks olulise lisateadmise leida. Eesti tulevastele juristidele võiks olla palju kasu mõnest kuust Saksamaal või siis ainuüksi keele omandamise mõttes mõnes teises saksakeelses riigis või piirkonnas. Ka meie lähiriigid võiksid olla tulevikus vajalike sidemete sõlmimiseks atraktiivsed. Neile, kes sihivad ametit EL institutsioonides, tuleks kindlasti kasuks prantsuskeelne keskkond. Umbes nii see 1990-ndatel ka toimis meie tudengite seas. Kui Bologna süsteemi hädad peaksid olema kogu ülikoolis ja kõigi erialade puhul samad, siis õigusteaduse üliõpilaste puhul toimib veel täiendav pidur. Meie tudengid kardavad, et kuni nemad saavad oma pikema stuudiumiga valmis, on paremad töökohad läinud. Tegelikult töökohti ju on. Ning need, kes on välismaal käinud ja võtnud selleks aasta kauem õppimiseks, maanduvad tööturul lõpptulemusena ikkagi väga edukalt.

Edasiseks koostööks välismaa kolleegide ja institutsioonidega on akadeemiline sfäär ilmselt üks paremaid. Ma ise olen vähemal määral käinud Skandinaavia ülikoolide juures ja väga palju erinevates Saksamaa ülikoolides. Skandinaaviaga on meil õppetöö enam-vähem samal ajal ja seal on sellepärast raskem saada osa kogu programmist. Saksamaal seevastu on veel ka juulis õppetöö, raamatukogud on lahti ning kohalikud kolleegid kõik veel täies tööhoos. Mulle endale tundub, et ma õppisin oma teadlaskarjääri algaegadel välismaistelt kolleegidelt palju enam kui oma „õpetajatelt“ Eestis.

1997. aastal jäi meie doktoritööde senine juhendaja P. Järvelaid Tartu Ülikooli professori kohale tagasi valimata ning suundus tollase justiitsministri P. Varuli kutsel Tallinna. Meie Toomas Anepaioga jäime Tartus n.ö akadeemilisteks orbudeks. Jaotasime omavahel nii, et üks aasta oli Toomas Berliinis ja siis läksin mina Frankfurti. Minu Roman Herzog-stipendium oli äärmiselt hea disainiga: kõigepealt kuus kuud järjest Saksamaal ja siis järgneval kahel aastal veel kummalgi kaks kuud. Nii sai vahepeal tegeleda Eestis allikmaterjali kogumisega ning iga kord oli selgem ka see, millist kirjandust ma vajan Saksa raamatukogudest.

Sain oma doktoritöö valmis ja kaitsesin 2000. aastal. Seejärel sain kohe dotsendiks ja õppetooli hoidjaks. Kolm aastat hiljem, kui jäin last ootama, lugesin oma publikatsioonid üle – neid oli professori ametikoha kandideerimiseks piisavalt. Leidsin rahuolevalt, et kolme aasta pärast, kui tulen lapsehoolduspuhkuselt tagasi, võin hakata taotlema professori kohta. Selgus, et ma ei olnud ainus, kes oskas lihtsat aritmeetikat. Siis juba ülikoolis tagasi ja eraõiguse instituudi juhataja professor Paul Varul luges ka minu publikatsioonid üle ja kutsus mu välja: „Marju, nüüd on aeg professoriks saada“. Seepeale teatasin mina tänapäeva noore naise keelepruugis: „Tead, Paul, mul on üks teine projekt käsil. Ma kavatsen kõigepealt lapse saada, mitte professoriks.“ Paindliku, aga oma ettevõetud asjas vankumatu ülemusena teatas Varul: „Väga hea, siis ongi kaks head asja ühe korraga!“ ja täpselt ühekorraga see läkski: meie poeg sündis samal päeval, ülikooli nõukogu valis mind professoriks. Imiku jaoks ei olnud see muidugi mingi võit.

Professuur tähendas uusi kohustusi ja suurt vastutust ning mul ei õnnestunud õieti poolt aastatki ainult lapse jaoks olemas ja kohal olla. Õnneks jäi samal ajal minu oma ema pensionile ja sai tulla meile appi. Minu juhendatud doktorand, praeguseks rooma õiguse dotsent Hesi Siimets-Gross oli väga hea ajastaja oma doktoritööga. Tal oli juba kaks last, kui ta 2011. aastal andis ära oma doktoritöö ning sünnitas kolmanda umbes nädala jagu hiljem, kohe pärast korrektuurpoognatega lõpetamist. Kaitsta tuli tal niisiis juba väikese tita kõrvalt, aga ka see läks kenasti korda. Tänu küllaltki paindlikele tööaja kujundamise võimalustele on akadeemiline karjäär emadele tegelikult päris sobiv. Kauemaks kodunt ära minna, näiteks pikemasse välislähetusse, on siiski raskevõitu. Siin aitab hästi see, kui ka isa töö võimaldab liikumist. Viimase paarikümne aastaga on kindlasti toimunud oluline murrang üldises ühiskondlikus mentaliteedis ja isapuhkus pole enam mingi ime. Ka see võiks olla faktor, mis laseb naistel mitte ainult muudel elualadel, vaid ülikooliski töötada ja siin muidugi ka hädavajalikke rahvusvahelisi kontakte arendada just välislähetuste kaudu.

Siin juba korduvalt mainitud P. Varul oli fenomenaalsete juhivõimetega. Professoriameti kõrval tegi ta advokaaditööd ja juhatas oma bürood, organiseeris kommentaaride kirjutamist jms. Pühapäeva õhtuti kell kuus asus Varul instituuti juhatama – helistas ja teatas, millised koosolekud tulevad jne. Varul oskab panna inimesi tegema just neid asju, mida temal on vaja. Sa võid isegi ette teada, et sind tahetakse mingit ülesannet tegema panna ja oled mõelnud, kuidas seda vastu ei võta. Ometi oled sa lõpuks ikkagi nõus ja teed just tema tahetut. Liialdamata võib öelda, et Varul on ka hästi kaval juht. Kui dekaan Jaan Ginter oli välja kuulutanud kokkuhoiupoliitika ja keelanud uute inimeste töölevõtmise, pidasid teised sellest hoolikalt kinni, aga mitte Varul. Tema põhimõte oli, et kui silmapiiril on hea ja vajalik inimene, tuleb ta ikka tööle võtta. Nagu ta oskas alluvaid oma soove täitma panna, nii ka ülemusi või vähemalt lähimaid ülemusi. Ülikooli viimase struktuurireformi käigus, kus Varul oli ülikooli nõukogus kindlameelselt niisuguse reformi vastu, läks ta rektoriga siiski niisugusesse vastuollu, et kumbki ei soovi ilmselt enam eriti kokku puutuda. Igatahes on Varul minu mäletamist mööda esimene meie professor, kes pensioniea täitumisel esitas kohe ise emeriteerumisavalduse. Tundub, et ta naudib vabadust olla akadeemiast eemal. Pole ka eriti imeks panna – akadeemiline vabadus ülikooli sees on üha enam langemas bürokraatia, ebakohaste mõõdikute ja asendustegevuste ohvriks.

Üks suuremaid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnaga toimunud muudatusi viimastest aastakümnetest on kindlasti ka see, et juba enam kui kümme aastat tegutseb üks osa teaduskonnast Tallinnas. See oli vist 2006. aastal, kui Jaak Aaviksoo rektoraadi ajal ja rektori käsul otsustas ülikool lülituda Tallinnas tasulise õigushariduse turule. Nii liideti Tallinnas Kaarli puiesteel tegutsenud erakõrgkool Õigusinstituut Tartu Ülikooliga. Muidugi ei ole see ühinemisprotsess olnud lihtne ja siiani tuleb välja erinevusi nii nõuete kui õppetöö korralduse osas. Nagu kõikides tollastes erakõrgkoolides, töötasid ka Õigusinstituudi õppejõud enamasti pigem kusagil mujal ja astusid vaid loengute pidamiseks läbi. Praktikumide ja kaasuste lahendamise seminaride osakaal oli minimaalne, ometi on just need tulevaste juristide õpetamisel otsustava tähendusega.

Ülikooliga liitmise järel tuli ka Tallinnas õigusõpe ja õppejõudude professionaalsed karjäärinõuded ülikooli nõuetega kooskõlla viia. Praeguseks on seal akadeemiline isikkoosseis peaaegu täielikult vahetunud. Mõned inimesed loevad endiselt nii Tartus kui Tallinnas, osalt on aga kummalgi pool omad õppejõud, näiteks tsiviilõiguses. Just eraõiguse, aga ka näiteks rahvusvahelise ja Euroopa õiguse osas on Tallinna pool juba väga tugeva isikkoosseisuga, seal on väga vahvad ja targad noored inimesed. Teaduskond korraldab päris palju ühiseid üritusi. Püütakse jälgida, et jõulupidu oleks kord Tallinnas, kord Tartus või hoopis vahepeal, näiteks Põhjaka mõisas. Me oleme täiesti ära harjunud, et osa teaduskonnast on Tartus ja osa Tallinnas. Koosolekute ja nõupidamiste puhul aitab videokonverentsi tehnika. Kaitsmisnõukogudes tuleb küll füüsiliselt kokku saada, needki toimuvad vaheldumisi Tartus ja Tallinnas. Kõigele vaatamata tuleb tõdeda, et Tartu sobib akadeemilisteks üritusteks siiski paremini – ülikooli vaieldamatu ja eriline domineerimine kogu linna üle teeb sellest akadeemilise mõttevabaduse kantsi ja seda on tõepoolest tunda. Ma olen täiesti veendunud, et Tartu on maailma parim ülikoolilinn. Selles osas ei ole viimaste aastakümnetega midagi eriti muutunud – Tartu on endiselt linn, kus „mõtelda on mõnus“.

Tartu, 25.9.2017

Loe ka teisi ülikoolilugusid!

Pane oma lugu kirja!