Aasta siis võis olla kas 1989 või 1990 ja ma olin umbes 3-4-aastane. Hetke, mil see särav tegelane mu ellu ilmus, mäletan väga selgelt.
Oli tavaline päev lasteaias. Parasjagu oli just lõunauinaku-järgne ja kojumineku-eelne õues mängimise aeg. Väljas oli ilus päikesepaisteline ilm. Kalpsasin minagi teiste laste seas õues ringi. Mis mäng parajasti käsil oli, seda ei tea, sest ilmutis, mille osaliseks sain, kustutas viivu jooksul kõik varasemad mälestused.
Nägin silmanurgast mingit helendavat, erekollast täppi. See kasvas aina suuremaks, tulles lähemale ja lähemale. Kui pea õiges suunas pöörasin, märkasin, et see täpp tuleb mööda Turu tänavat lasteaia suunas. Jäin täppi ainiti vahtima, ega mõistnud, misasi see on. Selle värvus oli nii ere ja helendas päikese käes nõnda võimsalt, et oli peaaegu valusalt pimestav, ent samas uudishimu tekitav. Mingil hetkel kasvas täpist juba suuremamõõtmeline mumm ja ma arvasin ära tundvat oma ema, kes seda mummu süles tassis. Aga mis imeasi see oli? Ja kuidas sai üldse miski nii üleloomulikuna tunduv tal süles paigal püsida? Vaatasin korra eemale, siis vaatasin uuesti Turu tänava suunas. Tekkis küsimus, kas see ikka saab olla mu ema? Sest kui see on mu ema, siis järelikult tuleb ta mulle lasteaeda järele ja järelikult me läheme koju, aga kui tal on see särav asi käes, siis kas see on tõesti mulle?!? Kuidas saab midagi nii erksavärvilist üldse olemas olla?
Järgmisel hetkel oli see mumm, mis osutus mõõtmetelt minusuuruseks, mul süles. Selgus, et tegu on ülipehme, suure, mitmevärvilise, NEOONTOONIDES papagoiga (Kuigi toona ma veel ei teadnud, mida tähendab neoontoon). Ja siis aeg peatus… Ei teagi, kas olin õnnest uimas või esimest korda elus nähtud neoontoonides vikerkaarest pimestatud.
Igatahes tuli see papagoi mu ellu kui ilmutis, kuulutades ette neoontoonides 90ndaid. Sest kui nüüd tagantjärele oma lapsepõlve muid mänguasju ja riietust meenutada, kujunes see üsna neoontoonide-lembeseks.
