Olen 44 aastane ja mulle on terve elu nõeluda meeldinud. Esimene katsetus jääb lasteaeda, kus õmblesin emale emadepäevaks (oletan) ümmarguse nõelapadja. Üks pool punane, teine kollane, täiteks vatiin ja ääres hädised pisted:) Minu lapsepõlve kodus oli puust ümmargune õmblustarvikute karp, mille meisterdas vanaema ja vanaisa ülemine naaber. Meie kodus oli tema (Juhan Hallik) tehtud puidust käsitööd veel. Karbi kaanel oli puust nupp, nõlad sai torgata teisele poole liimitud rohelise vildi sisse. Karbis oli kolmnurkne õmbluskriit, mida mulle lapsena servast näkitseda meeldis :) Siis see hammasratastega puidust käepidemega julla, millega lõikelehtedelt lõikeid maha sai võtta. Mulle meeldis sellega ajalehte auke sisse veeretada. Punane ja kollane ümmargune nõelte karp, selle sees olid kullast peadega nõelad, mida sai siis kaant keerutades väiksest august nõela välja kallutada. See oli küll mingi import kaup. Vene nõelad olid ju pakendatud paberi sisse. (Mul siiani üks terve pakk, mille Võru vanaema korterist tõin, heade suurte silmadega.) Siis roosa sõrmkübar, väiksed käärid, oranž mõõdulint, niidirullid. Nööpnõelad olid ja on siiani ühes plastmassist musta kaanega vanas Orto kreemi purgis. Mulle meeldis alati seda karpi lapsena korrastada. Eraldi oli selle sama Juhani meisterdatud ümmargune karp, kus ema hoidis nööpe. Mulle meeldis vahel nendega mängida ja neid sortida. Eriti on meeles üks punane suur nööp. Samuti meeldis mulle ema plastmassist sukaseen, millel oli punane kübar ja valge jalg. Kübara sai kaanena ära võtta ja jalg nagu tops, kus olid ka väiksed paksema niidi kerad sees, millega ema oma sukki nõelus. Kuigi selle seene sees on mõra, siis ema kasutab seda tänapäevani, samuti seda puidust õmbluskarpi.
Järgmine meenutus jääb ka lasteaeda, kui vanaema kaasabil õmblesin raamatu järjehoidja ja oli vist midagi veel (võtmehoidja?), mis läksid Pärnu Neljandasse keskkooli (tänapäeval Ülejõe Gümnaasium) näitusele. Minu arust tulid mul need asjad nii ilusti välja ja oleks neid peale näitust tagasi tahtnud saada, aga kadunuks need jäidki, olid pikalt hinge peal :(
Lapsena suvel Võrus vanaema ja vanaisa juures tegelesime täditütrega ikka õmblemisega. Nii käsitsi kui ka vändaga vanavanaema õmblusmasinaga. Vanaemal oli suur sahtel kangajuppe, mis tema õmblustöödest üle olid jäänud ja mina siis täditütrega nõelusime endale käsitsi riidest nukud, lõingad juustest pähe ja kõik riided selga. Isegi pruunidest vanadest sukapükstest väiksed sukad.
Kui mul tekkis huvi juba naise keha vastu, siis hiljem joonistasin nukule vildikaga jalgade vahele musta kolmnurga ja rinnad…
Nüüd, kui sellel aastal tuli Võru korter maha müüa, kuna oli juba 12 aastat tühjana seisnud, siis mu ema korjas sealt riidetükkide salhtlist välja endale mälestuseks armsad jupid, millest tema ema oli kunagi lapsepõlves emale ja ta õele kleite õmmelnud.
Ka Pärnu vanaemal oli õmblusmasin, jalaga vändatav Singer. Ja see vurises koguaeg. Vanaema oli õmblemist õppinud, ta õmbles mu isale ja ta vennale kõik mantlid ja ülikonnad selga, hiljem mulle ja mu vennale. Nt minu põhikooli lõpetamiseks valge pluusi, mille riie oli meil toodud Aafrikast, kui me seal perega 80ndatel elasime. Riidel olid peenikesed kullast triibud. 90ndate alguses tohtis ju veel lõpetada tumeda seeliku ja valge pluusiga.
Kõige tüütum oli mõõtude võtmine, eriti noore tüdruku rinna ümbermõõdu ja sisesääre pikkuse. Vanaemal oli mõõdulint huulte vahel ja tegi siis paberi lipikule märkmeid: RÜ, PÜ jne. Vanaema ja vanaisa magamistuba nägigi välja nagu õmblustallermaa, vaip oli täis niidijuppe, nurgas terve suur kotitäis niidirulle, triikimislaud, mis oli puidust väike neljakandiline laud, mille vanaema sai oma vanatädi käest, kes elas koguni Tallinnas Nõmmel (Kadriorus?) ja pidas seal väikest pudupoodi. Laual oli ka väike sahtel. Loomulikult oli ka musta käepidemega plekist triikraud ja triikides puristas vanaema riidele oma suust vett. Vahel toimus ka pressimine läbi marli riide. Õmblusmasin on siiani alles, kapis hunnikute viisi vanu sitsiriideid (2×2 meetrit), mis kõik jäidki õmblemata. Oli ju vanaema lemmikpood Rüütli (endine Kalevi) tänava pudupood, kust iga kord midagi ikka ostis, mõne luku, truki, niidirulli jmt. Ka Pärnu vanaema ja vanaisa korter on alles.
Algklassis sai tehtud mitu laudlina emale, üks rohelise ja kollase mulineega, teine sinise ja punasega. Liniku materjaliks tikkimise riie. Laudlinad nägid siis välja pikkupidi niitide traagelpistetega erineva vahemaa tagant, et tekkiks muster. Emal on need linikud siiani alles. Samuti sai meisterdatud Äpu ja krõll, mis ka siiani alles.
Kuskil põhikooli jaopeal, kui tüdrukute tööõpetuse tunnid poistest juba eraldi toimusid, pidime tundi kaasa võtma just katkise kannaga villase soki. Tunni teemaks oligi kanna nõelumine (parandamine). Meile tüdrukutega tegi palju nalja, kui õpetaja rääkis soki kannast, ise susistades S-i. Kahjuks aastate pärast suri õpetaja üsna noorena vähki. Aga soki kanna parandamine on siiani selge, kuidas algul tuleb teha ühtepidi lõngast ribad ja pärast hakata teist pidi traageldama, et tekkiks nagu uus kude.
Põhikoolis olin vennaga suur riiete ümbertuunija. Ka meil oli kodus vana õmblusmasin, aga see hoopis elektriga, tallaga pidi nupule vajutama ja siis hakkas tööle ja pani ilge vingaaliga ajama. Minu arust isa värvis selle valgeks ja pani ise mootori külge.
Nt õmblesin ma ringi oma lapsepõlve punase hommikumantli, mis oli ka Aafrikast toodud. Sellest valmis seelik ja nabapluus, millele varrukate otstesse rüüžid õmblesin. Vene niitidega oli halb masinaga õmmelda, koguaeg katkesid, aga 90ndate alguses sai isa välismaa tuttavatelt juba lääne päritolu niite ja nendega oli hea õmmelda. Oi kui ilusad kärtsud värvid neil on, osad on ema juures alles siiani. Palju siis ikka nt türkiissinist kulub.
Emal on üks 70ndatest pärit Võrust ostetud roosa kampsun, eest nööpidega. Kui nööpaugud olid välja veninud, siis nõelusin kõik üle. Ka nööpaugu tegemist meile koolis õpetati ja see piste on siiani meeles. See kampsun on vanem kui mina ja ema kannab seda tänapäevani.
Nüüd täiskasvanuna ikka vanast harjumusest nõelun. Kõigepealt pesen pesu ära, siis kuivatan, siis vaatan, kas kuskilt nõeluda vaja ja lõpuks triigin ja panen kappi oma kohale. Kui poeg beebi oli, siis ta oli minu kõrval diivanil. Mina aga võtsin õmblusmasina ja õmbesin kõik kangad voodipesuks. Emal oli neid nõuka ajal palju riidekappi kokku ostetud. Ja jumal, kui hea on nende linaste kangaste vahel magada võrreldes tänapäeva voodipesuga. Ja vastupidavad on need kah. Padjapüüridele õmblesin nööbid ja tegin käsitsi nööpaugud.
Mul on enda armas käsitöö karp, milles on Võru vanavanaema sõrmkübar, Pärnu vanaema ostetud kaks paari kääre ja tema luust heegelnõelad, pluss isa Aafrikas meisterdatud puidust väike heegelnõel, kus on minu nimi peal, mu oma sukaseen, ema juurest pärit hea suure silmaga nõukaagsed nõelad. Nõelad on pistetud põhikooli töpa tunnis valmistatud nõelamappi, millel on tikand peal. Üleüldse kuna Pärnu vanaema (Linda Riimaa) oli suur käsitöö tegija, siis tööõpetuse töid käisin tema juures tegemas ja ta juhendas mind. Nii valmisid Äpu, krõll, põll, kootud sussid, labakindad, sokid, heegeldatud linik, kaks kampsunit, pluus (paljude nööpaukudega), minu põhikooli lõpetamise seelik (riie jälle ostetud Aafrikast), kleit. Kõik need esemed on mul alles. Vanaema kudumid ja heegeldused olid alati täis mustreid.
Ka mul on kogunenud oma nööpide karp. See on südamekujuline ja pärit 90ndatest, ilmselt olid seal sees kommid.
Riideid meeldib mulle tuunida siiani, lisades mõne huvitava detaili. Keerulisemad kohenduse tööd viin oma õmbleja juurde ja käin tema juures sageli.
Tooksin välja mõned õmblusega seotud esemed. Nimelt nägin ma kunagi Pärnu Keskuses müügil ühte ägedat kotti, kahjuks hinna tõttu ei saanud seda osta. Oli kuskil fuajees kunstikauba väljamüük. See kott jäi mulle hingepeale ja aastaid hiljem otsustasin endale selle ise teha. Tellisin Hiinast sobiva odava koti tooriku ja külge õmblesin käsitsi vinüülplaadi. Jaa lugesite õieti, vinüülplaadi :D Mu abikaasa puuris äärde sobiva vahemaaga nõelumiseks augud. Ma arvan – loodan, et nii erilist kotti Pärnus rohkem ei ole, samas ei tea, kas see originaal osteti ära…
Teine suurem nõelumistöö meenub seoses poja pusaga, mis on GAP-i firma oma ja ostetud Šotimaalt. Nimelt tollel
õhtul, kui mind kodus ei olnud, juhtus olema tüdrukute kisma: O Mu poja pruudil oli see seljas ja pärast nägi välja välja veninud auguline räbal. Poja pruut viis selle pusa oma ema kätte, kes on elukutseline õmbleja. Kuid ema ütles, et visaku minema, seda overlokiga paranada ei saavat… Mina ei jätnud seda asja nii, pesin pusa puhtaks, tõmbus oma endistesse mõõtmetesse, rullisin karvadest puhtaks ja nõelusin kõik 10 või rohkem auku kinni. Kuna tegemist on soonilise krobelise materjaliga, siis ei ole õmbluseid näha ja pusa näeb välja nagu uus. Minu käsi ei tõusnud seda ära viskama ja nüüd on see jälle noorte lemmik. Sokke nõelund kah, ei viska kohe ära!
Pille-Triin Mardo Pärnust
Lisan ka mõned pildid