Osalesin oma kooli (Puka kool) laulu- ja tantsurühmadega mõlemal peol. Peo ettevalmistus oli proovide näol pikk ning nõudis parasjagu kannatust, enne kui me järjekordeselt platsile pääsesime oma osa harjutama.
Peopäeval laulupeo rongkäiguga lauluväljakule jõudes oli tunglemist ümber lauluväljaku päris palju. Rahvast oli murdu ning liikusime oma kooriga tasakesi koos massiga laulukaare alla pääsemise suunas. Vaatasin kogu aeg ümberringi tunglevaid inimesi, see pilt pakkus huvi. Ühel hetkel aga avastasin, et minu ümber pole enam minu koorikaaslasi ega näe ka õpetajat, kes meid saatis. Maapoisina esmakordselt suurde linna ja sellise hulga inimeste keskele sattudes tekkis väikene segadus minu peas. Otsisin pilguga ja ringi liikudes omasid, kuid ei suutnud neid enam leida. Piltlikult öeldes jooksin sinna ja tänna, kuid omasid üles ei leidnud. Soov oli ikkagi omadega kokku saada ja laulukaare alla minna. Niimoodi tulutult rinngi “joostes” otsustasin lõpuks minna toitlustusalale suppi sööma. Kui sain supi söödud, hakkasin liikuma lauluväljakult väljapoole ning jõudsin Pirita tee äärde. Kuna mõlemale poole vaadates paistsid majad, küsisin ühel lähedal olnud naisterahvalt, et kummal pool linn asub. Hea inimene näitas mulle suuna kätte ning otsustasin mälu järgi minna meie ööbimiskohta, mis asus Liivalaia tänaval ühes koolis. Bussiga sõita ei riskinud, ei tea ju kuhu sa siis satud. Ma ei mäleta kaua ma juba kõndinud olin, kuid ühel hetkel avastasin ennast turu pealt. Ostsin endale maasikaid ning jätkasin teekonda oma ööbimiskohani. Koolimajja jõudes läksin oma kohale ja lihtsalt olin seal terve päeva oodates oma kaaslasi. Õhtupoole, kui nad kohale jõudsid oli muljetamist mõlemalt poolt. Laps oli ju päev otsa kadunud, kuid ma ei mäleta, et sellest oleks olnud suurt paanikat. Kuidagi rahulikult võtsin asja nii mina ning ka õpetajad.
Pärast koju jõudes rääkis ema, et nägi ühte minu koorikaaslasest klassivenda pidevalt televiisoris suures plaanis. Kooris lauldes seisin mina aga alati tema kõrval. Niimoodi ei sattunud ma laulukaare alla laulma ega televiisorisse. Oleksin olnud samuti suures pildis muljet avaldavalt palju aega ning minu ema oleks mind televiisorist näinud.
Tanstupeol aga ma tookord ära ei eksinud ning osalesin seal täies mahus. Poiste Kitse Jussi tanstu sammude üks osa on mul aga siiani meeles.
Laulu- ja tantsupeol osalemine on pikk ja väsitav protsess, kuid muljed sellest on igati toredad. Liigutav ning armas pidu!