Laulupeol on olnud minu elus eriline tähendus. Olen nüüdseks esinenud väga erinevatel laulupidudel, olgu need olnud siis Noorte, Üliõpilaste või Üldlaulupeod. Igal laulupeol on olnud oma nägu ja mälestusedki neist on erinevad.
Nii nagu elus ikka on Esimesel koolipäeval, Esimesel armastusel või ka Esimesel laulupeol mingi eriline aura juures. See lihtsalt ei saa kunagi ununeda.
Mäletan juba lapsepõlve aegadest, et südames oli suur soov siit Lõuna- Eestist ikka pealinna pääseda ja seda kahel põhjusel. Laulda suure inimmassi sees laulukaare all ning avastada enda jaoks Tallinna kui suurlinna võlusid.
Oli 1967. aasta Koolinoorte Laulu- ja Tantsupidu.
Olin siis 12- aastane Tartu koolitüdruk, kui oma kooli lastekooriga juunikuu lõpunädalal Tallinnasse sõitu alustasime. Sõit toimus rongiga, mis kestis kolm ja pool tundi. Tallinnas paigutati meid 16. Keskkooli klassidesse, kus tuli magada põrandal mattidel. Sel ajal oli kombeks, et igale klassiruumile (mida tubadeks kutsusime), valitakse ka toavanem. Õpetajad nimetasid millegipärast sellesse ametisse mind. Mina pidin siis jälgima ja valvama, et kõik tüdrukud õigel kellaajal toas oleksid ja öörahu kell 22 alata võiks.
Järgnevatel päevadel algasid proovid ja lõunasöögiks lauluväljakul jagati talonge. Mäletan, et proovid minus mingit emotsiooni ei tekitanud, pigem oli tahtmine sealt ruttu ära pääseda ja Tallinna vaatama minna. Sai käidud Lillepaviljonis vabariiklikul õpilastööde näitusel ja ühel päeval koos klassiõdedega Metsakalmistul jalutamas. Veel veetsime aega Kadrioru pargis, mis tundus nii ilus ja suur. Sel ajal müüdi Tallinnas halvaa taolisi pulga otsas jäätisi ( nime ei mäleta), neid siis limpsisime ja jalutasime ka Russalkani välja. Lauluproovide lõppedes oli meil vaba aega ikka niipalju, et ühe korra saime ka Tallinna Loomaaias ära käidud. Ehk siis seni, kui suur Laulupidu polnud veel alanud, jätkus uudistamist pealinnas üksjagu, nii et vahepeal ununes peaeesmärk, milleks Tallinna olime tegelikult tulnud.
Loomulikult oli ka viperusi ja seiklusi, millest ei raatsiks kirjutamata jätta. Tallinnas ringi liikudes kasutasime peamiselt bussi, sest sõit oli laulupeolistele tasuta. Muidu maksis sõidupilet 5 kopikat, aga Tartus 3 kopikat. Aga olla Tallinnas ja mitte sõita trammiga? See oli vaja järele proovida! Oli õhtune aeg, kui trammisõidu ette võtsime. Sõidame ja naudime, inimesi läks järjest rohkem maha ja peale ei tulnud suurt enam kedagi. Ja korraga olime trammis vaid kolmekesi ( mina koos kahe sõbrannaga ) ja tramm oli jõudnud lõpp-peatusesse ehk Depoosse. Trammijuht oli juba eemaldumas, kui meie meeleheitlikku uste peale kolkimist kuulis… Tagasi tulime küll bussiga, aga kell näitas juba üheteistkümnendat öötundi. Mina veel toavanem! Saime korralikult õpetajate käest pragada ja minu mäletamist mööda tuli oma mati juures mõnda aega püsti seista ja juhtunut häbeneda.
Laulupeo päev oli muidugi eriline. Enne rongkäigus läbi Tallinna marssida ja siis kogu südamest tuhandete lauljatega laulukaare all laulda – süda peksles ja silmis olid pisarad! Meid juhatasid tõelised koorimuusika legendid – Gustav Ernesaks, Heino Kaljuste ja Jüri Variste. Ei olnud siis aega mõelda, kas laulud olid isamaalised ( seda nad ju ei saanudki olla) või mitte, aga emotsioon minu lapsesilmadele ja –hingele oli niigi suur.
Mäletan, et ostsin tagasiteele oma vanematele ka Tallinnast kingitusi ja endale hulga pulgakomme. Rongiga tagasisõit Tartu poole oli meeleolukas ja lõbus, hästi palju lauldi ja isegi tantsiti vahekäigus.
Selline oli minu lapsepõlve esimene laulupidu, millest kujunes elamus kogu eluks.
ESTER BARKALA