1980. aastate keskpaigas oli uudne asi pitsa, näiteks Pärnus hakati seda pakkuma ühes linna esinduslikumas söögikohas, restoranis  „Võit“ (tänap. hotell „Victorias“). Sealne pitsa oli valmistatud hästi paksul pärmitaignast põhjal, kusjuures kattega polnud just heldekäeliselt ümber käidud. Seepärast ei saanud sellest vähemasti minu jaoks esialgu erilist lemmikut. Peagi hakkasid aga Eesti inimesed vabamalt Euroopas ringi liikuma ning siis levis isegi massimeedia vahendusel info, et õige Itaalia pitsa on õhuke. Just sellist õhukesel põhjal, aga samas eestilikult rohke lihatäidisega pitsat sai tol ajal hakatud ka kodus suure eduga valmistama. Pitsa täidisena sai kasutatud tomatit, kas värsket või konserveeritud (tol ajal sai ka kodus tomatit palju purki pandud), hakkliha, mõnikord lisasin veel veidikene suitsuvorsti või –sinki, liha maitsestamiseks oli sibulat ja natukene peeneks hakitud hapu- või marineeritud kurki, kindlasti soola ja pipart, peale läks veel paprikat ning lõpuks kuhjaga juustu.