“ARS Juveeli” direktor Raud oli “IME” pooldaja ning soosis oma töölisi Rahvarindesse ja ka majanduspiirile minema. Olin kohe nõus. Tallinnast sõitsime juveliir, arhitekt ja veel keegi eraautoga. Kohapeal tuli veel kaks 18-aastast noormeest ja üks vormis eesti miilits “Makaroviga” kilomeetri kaugusel oleva vene desantpolgu vastu. Üle silla ei soovitatud meil kodukaitse vormiga minna. Praegu mõtlen, et ei tea kas eestlaste poolt oli sild mineeritud? Vahetustega pidi kogu aeg väljas olema üks, teine raadiosaatjaga soojakus, kaks meest ärkvel ja kaks magama nii kaks nädalat. Kolm korda päevas toodi meile lähedast restoranist väga head süüa. Raadiot võisime tasakesi pidevalt kuulata. Siis ühel päeval esines Arnold Rüütel 4-5 korda raadios ja vihjas, et noormehed minge maale kevadtöödele appi . Oht oli, et poisse võetakse veel vene sõjaväkke. Ajasime ka oma 2 noormeest pakku. Üks poiss helistas emale, et talle ja sõbrale tuldagu siia järele. Kui järgmise päeva õhtul tuldi pojale järele koos kahe mehe ja emaga, siis sõber enam autosse ei mahtunud. Pabistasime siis mahajäänud poisi pärast, kelle saatsime hommikuse söögiautoga lähimasse külla. Meie piiripealne kohustus oli kontrollida autosid, millega veeti kaupa Venemaale ja kes on autos. Metsaveo palkidega oli öösel mingi jama ja ühel uuel “Volgal” oli pagasnik ääreni ilusaid suuri kalu täis. Juhul kui dessantnikud oleks tulnud, siis me pidime varjuma metsa ja olukorrast raadiosaatjaga informeerima. Ühel õhtul me kuulsimegi lõginat – müra pimeduses. Hiljem selgus,et üks põllumees oli oma linttraktoriga hiljapeale jäänud. Pidime juba metsa pagema. Ärge naerge, meil oli tõsi taga, närvid pingul… ja nii see meie Eesti vabaks saigi, nii kui nii pidi see juhtuma!