Tahan rääkida oma sõbrannast, kes oleks võinud vallutada maailma. Ta oli ilus, pikk ja peenike kui modell, säravate siniste silmadega ja laia naeratusega neiu. Lisaks sellele kõigele ka ülimalt tegus. Ta laulis, ta tantsis, ta ratsutas, ta mängis võrkpalli, tegeles kergejõustikuga, mida kõike veel ta ära ei teinud, ah jaa, oli viieline õpilane ka. Põhikooli lõpuklassis selgus, et tal on vähk. Vaatamata sellele, et ta oli koduõppel, lõpetas ta põhikooli viitega, eksamid tegi kõik viitele. See neiu suutis kõike. Aga kuri haigus viis ta siiski endaga.

Näen teda vahel unes, alati on ta ka mu unes särav ja rõõmus. Siiani on valus mõelda, miks tema? Igatsus on jätkuvalt meeletu, kaotust meenutada valus. Aga aastad on möödunud ja ma ei mäleta enam tema naeru, kuidas see kõlas… Nii tahaks mäletada… Nii noor hing, nii palju elujõudu. Nii palju, mida mäletada. Minu ingel pilvepiiril!