1988. aastal sai Õpetatud Eesti Selts (ÕES) 150. aastaseks. Ehkki ÕES oli nõukogude võimu poolt 1950. aastal likvideeritud, tähistati selle aastapäeva siiski kolmes kohas – Torontos, Stockholmis ja Tartus.

Torontos korraldas ürituse Toronto ülikooli Eesti õppetool, mille eesotsas oli tollal külalisprofessor Hain Rebas, Stockholmis toimus koosolek Stockholmi ülikooli Balti Uuringute Keskuse ja ÕESi eeskujul väliseestlaste poolt loodud – Eesti Teaduslik Selts Rootsis – eestvõttel. Idee korraldada ÕESi sünnipäeva tähistamine Tartus tuli geograaf Ott Kursilt (ÕESi auliige). Ott Kurs kõneles sellest mõttest professor Herbert Ligile, kes tõstatas selle omakorda üles Tartu ülikooli (tollal veel TRÜ) Nõukogu koosolekul, kes andiski konverentsi korraldamiseks ametliku loa.

Aprillis 1988 toimuski TÜ raamatukogus ÕESi 150. aastapäeva tähistamine, kus üle 100 inimese andis oma allkirjaga nõusoleku ÕESi taastamiseks. Asutamiskoosolek toimuski sügisel aulas, kuid ettekandekoosolekud ja juhatuse kokkusaamised hakkasid toimuma Toomel (praeguses TÜ muuseumis). Juhatuse koosolekud olid konstruktiivsed, nii et tegevus sai suunatud „uutele vanadele“ rööbastele – toimus kogude koondamine, sümboolika ja aastaraamatute väljaandmise taastamine. Tollane rektor Jüri Kärner toetas ÕESi igal aastal rektori fondi rahadega. Selts sai ka endale palgalise sekretäri, kes tegeles asjaajamisega, nii et kõik koosolekud said protokollitud ja ta toimetas ka aastaraamatuid. Esimeseks sekretäriks oli Maris Pruuli, seni kui perekond kolis ära Tallinnasse.

ÕES oli esimene taastatud teadusselts nende seas, mis 1950ndatel oli suletud. Tegevus jätkub siiani regulaarselt, üle kahe nädala toimuvad ettekandekoosolekud erinevatel rahvusteaduste teemadel.