Õppisin Tartu Ülikoolis aastail 1994-2003 bakalaureuse õppes ja 2006-2014 magistrantuuris.
Ülikooli ajal elasin Tartus kodus vanemate juures, kuid käisin ka kogu aeg tööl. Sain mõnda aega stipendiumi, kuid kasutasin ära ka õppelaenu saamise võimalused.
Õppelaenu võtsin kolm korda – 1994. a. sügisel, 1996. a. sügisel (kuna olin vahetanud eriala, siis pank võimaldas mul taas laenu võtta) ja 2006. aastal. Neist viimase laenuga maksin kinni oma õppemaksu magistrantuuris ja teise laenu eest ostsin arvuti ning investeerisin kinnisvarasse.
Õppelaenude summat täpselt enam ei mäleta, sest inflatsiooni tõttu see aja jooksul muutus. Algul oli see vist 1500 krooni ja tõusis 15 000 (või 20 000 ?) kroonini. Minu pangalaenu käendajad olid algul vanemad. Peagi hakkasid tudengid käendama üksteist, kuna see lihtne – ei nõutud, et käendaja peab töötama. Piiranguks oli vaid see, et käendada tohtis teatud arv laenuvõtjaid.
Õppelaenu ei suhtunud me kui laenu, see oli täiesti omaette kategooria raha. Seetõttu enamus raha me lihtsalt laristasime maha. Läksime sõpradega restorani Central (eriti meeles see aeg, kui seal sai maas istuda), ostsime igaüks mitu praadi ja sõime sealt seda, mida taheti, st liha. Kuna raha oli palju, siis tehti hullusi. Raha polnud oma teenitud, oli nagu maast leitud. Näiteks sõitsime taksoga kooli loengutele. Mõnikord küll oli väga vähe raha (sai kahe peale osta vaid õlleampsud), kuid vanematega samas linnas elamine kindlustas selle, et päris nälga ei jäänud kunagi.
Kuid kuidas kulutasid raha need, kes ei elanud Tartus? Mäletan geoloogiaõpingutest, et kursusekaaslane, kes ei elanud Tartus ja ei saanud kodunt raha kõikideks kulutusteks, kulutas oma stipendiumi siiski kiiresti ära – 300 kroonisest stipendiumist sai 150 krooni eest ostetud raamatuid ja 150 krooni sai kohe ära söödud. See oli aeg, mil kirjastuse Kupar raamatud olid veel odavad, kuid oli juba ka 60-80 krooniseid raamatuid. Mina investeerisin Eesti algupära lasteraamatutesse.
Rahaga oli nii, et kellel seda oli, toetas ka neid, kellel polnud. See nähtus oli omane mitte ainult sõpruskonnale, vaid kehtis ka suuremas seltskonnas.
Õppelaenu saades käidi rohkesti kõrtsides. Mäletan, et käisime naistega Taverna restoranis, ostsime endale pitsa ja sõime vaid pealt pitsa katte ära. Me ei tormanud õppelaenuga riidepoodi (küll tegi seda minu ühe tuttava kursuseõde, kes kulutas õppelaenu nn brändipoodides). Meid ei huvitanud firmapoe riided (riided ostsime kaltsukatest ja Anne turult), ostsime küll jalanõusid. Meie eelistus oli tore seltskonnaelu. Õppelaenu eest ostsin ka Jazzkaarele pileteid (oli tudengipass, millega pääses igale üritusele). Samuti ostsin hõbeehteid. Aeg oli selline, et kulutati palju raha. Kuid oli tudengeid, kes pani õppelaenuga aluse oma tulevasele ärile.
See oli aeg, mil raha ei olnud probleem. Õppelaen oli nagu sülle kukkunud kingitus. Tudengitel oli palju vaba raha, mis aitas elada ka Tartu kõrtsidel – Illegaard, Zavood, Legend, KÜÜ baar.
Ja kord saabus aeg, mil õppelaenu ei saanud enam nii kergesti võtta.