ERMERM

Õppisin Põltsamaa keskkoolis 1982-1993

Kuidas me koolis käisime Lisatud: 19.12.2016

Autor: Siret - 1975

Lõpetasin põhikooli 1990, 1980ndate II poole ühiskondlikud sündmused olid mingil määral koolielu juba mõjutanud. Mõned pedagoogid elasid tohutu vaimustusega kõigele kaasa, nende tundides räägiti konkreetse aine asemel päevakajalistest asjadest, Vabadussõjast, küüditamisest, okupatsioonist. Näiteks mäletan selliseid vestlusi füüsikatundidest, see oli huvitav ning kaasahaarav, aga me kasutasime seda ka ära – leppisime enne tunni algust kokku, kes millise märksõna välja käib, et õpetaja hoogu läheks ja see toimis. Jälle möödus terve tund Eesti ajaloo teemadel. Füüsikaõpetaja oli fotograafiahuviline, ta käis toonaseid sündmusi pildistamas, temalt sai fotosid tellida. Lapsepõlvekodus Põltsamaal on veel alles näiteks fotod Allari Levandi vastuvõtust Tallinnas peale 1988. a olümpiamänge.

Olukord muutus pedagoogide jaoks keeruliseks: humanitaarainetes enam sobivaid õpikuid ei olnud. Ajalootundides konspekteerisime (õpetaja pidi ikka meeletut eeltööd tegema), põnev oli, kõik haakus kaasajaga, tundides valitses haudvaikus. Tänapäeval oleks see üsna mõeldamatu, et kolm aastat ajalootundides õpetaja jutustab ja õpilased kirjutavad kõik üles. Aga polnud vaja mingit integratsiooni teiste ainete või eluga – kõik asetus oma kohale ilma metoodiliste võtete mitmekesistamiseta.
Muudatusi oli tunda kirjandustundideski. Tegime tutvust väliseesti kirjandusega, humanitaarabi korras tuli väliseestlaste teoseid Põltsamaa raamatukokku, lugemiseelistustesse ilmusid uued lemmikud. Lugesin näiteks joonelt kõik Karl Ristikivi teosed läbi. Noorema eesti väliskirjanike põlvkonna puhul olin lapselikult hämmeldunud, et ka väljaspool okupatsiooni ei ole alati hea, et on olemas juuretusetunne, konfliktid eestlaste endi vahel jms.
Hindan õpetaja puhul seda, et ta jättis vene kirjandusele olulise koha alles, et kohustusliku kirjanduse nimekiri muutus vabamaks – sai ise valida, millise teose konkreetselt autorilt läbi loed. Samas oli jaburusi, meenub üks tund 10. klassis, kus kaks klassiõde nõudsid väheseid argumente omades, et miks me ei aruta tunnis Tarzani raamatuid Alveri poeemide asemel. Ja suures sõnavabadusevaimus õpetaja siis jauras nendega terve tunni. Õnneks me Tarzanit analüüsima siiski ei hakanud. Sama õpetajaga arutati kirjandustunnis kord pikalt „Orjatar Izaura“ süžeed, naljakas oli, aga tunniaeg läks ning midagi ei pidanud tegema.
Juurde tuli uusi aineid, sageli jäi nende aeg lühikeseks ja nad kadusid tunniplaanist sujuvalt. Näiteks perekonnaõpetus, kus kuiviku välimusega vestis naine rääkis meile seksist ja saatis ringi kamasutra piltide kehvi paljundusi. Keegi ei viitsinud teda kuulata. Ka soome keel lõppes paari kuuga, mällu jäi: onko sinulla kissa?
1990. a alates tehti ka „harud“: reaal-, humanitaar- ja tavaklass. Keegi ei saanud ise otsustada, kuhu ta läheb, polnud ka mingeid katseid, lihtsalt päev enne 1. septembrit ja uue õppeaasta algust olid koolimaja seinal nimekirjad. Sain siis teada, et olen humanitaarklassis, palusin end tavaklassi üle viia, sest seal oli mu sõbranna. Reaalklass sai umbes 1-2 matemaatikatundi nädalas rohkem ja humanitaarklassil oli parem inglise keele õpetaja. Tavaklassi jaoks oli u 80-aastane pedagoog, kes vahel tukkus, ei suutnud distsipliini hoida ja kord aastas enne jõule vaatasime ingliskeelset „Helisevat muusikat“.

Muudatus toimus ka lõpueksamites, soovi korral võis teha kahes aines uurimustöö. Nii ma tegingi (ajaloos Eisenist ja kirjanduses Ristikivist) ning eksamite ajal oli vaja ainult kirjand, matemaatika ja inglise keel ära teha.

Vabamaks ja sõnakamaks võrreldes põhikooliga muutus koolielu küll, võimalik, et see oleks vanuse lisandudes nii ehk naa juhtunud. Põhikooli lõpus saadeti värvitud küüntega piigasid koristaja juurde küünelakki atsetooniga maha võtma. Eriti nõme tundus see siis, kui seda tegi veripunaste küünistega õpetaja, kuidagi naiselikult ebaaus. Mõned pidid käima ka nägu pesemas, et ripsmetušš ja huuleläige maha saaks kaabitud. Keskkoolis mõni õpetaja vahel tegi veel märkuse, aga siis see jäi pigem maitseküsimuse tasandile.

9. klassis täitsime esimest korda ka tagasisideküsimustikku. Klassijuhataja tuli vene keele tundi küsimustikega, oma nime ei pidanud peale panema ja neid pidi lugema ainult koolidirektor, eesmärgiks muuta koolielu ilusamaks. Vastasin siis kogu oma must-valge pubeka aususega, klassijuhata sai kriitikat paar lehekülge, mainisin ära tema kõrvast tirimised, tahvlilapiga õpilaste loopimised jms asjad. Õhtul sain kodus kõrvakiilu – klassijuhataja elas meiega ühes majas ja rääkis mu emaga sel teemal.

Tuli ka rohkem pidusid ning tavalistele klassiõhtutele ja kooli (nääri)jõulupidudele lisandusid stiilipeod, rebastepeod ja õpetajatepäeva tähistamine nii, et tunde andsid vanemate klasside õpilased. Koolipeod olid stiilsed, näiteks eeskava, kus retuusides ja trikoodes klassiõed tegid Madonna videosid järgi. Siis kustutati tuled ära ja pikalt ei toimunud midagi, toona ei olnud kombeks üksinda tantsida. Aeg läks. Siis tulid poisid otse WCst, kus peedipudelid olid loputuskastides ja tantsuplats täitus tasapisi. Punkt kl 22.00 hiilis saali korrapidajaõpetaja ja lasi täisvalguse peale. Oli kojuminekuaeg. Olid ka klassiõhtud väljaspool koolimaja ja ilma klassijuhatajata. Seal poisid napsutasid natuke, mängiti seltskonnamänge (musitamis-mänge, pudelikeerutamine), tantsiti. Oli kuidagi julge ning piinlik samal ajal.

Hoopis teistsugused peod olid Põltsamaa ja Põltsamaa ümbruses olevate maakohtade kultuurimajades (Adavere, Puurmani, Lustivere). 10. klassis ma ikka üritasin kuidagi kuhugi sobituda ja käisin neil pidudel. Provintsis oli kaks valikut – sa kas käisid diskodel või olid nohik. Ma siis olin terava keelega nohik. Neil pidudel olid kohalikud 08 ja 09 autode omanikud, läikivad dressid seljas, tossud jalas, purupurjus ja vestlusoskuse tase täitsa talutav 16-aastaste jaoks.

Alternatiivsema välimusega eakaaslasi ei mäleta, punk, folk ja grunge olid tundmatu maa. Tüdrukud tahtsid lihtsalt ilusad olla sellel enamike jaoks vaesel ajal. Tupeeriti tukad püsti, kriipsutati silmi, tehti patsilokke. Tukaga nägin vaeva minagi, meikimine mind väga ei köitnud. Riidekapis oli üks kampsun, ühed püksid ja emalt saadud miniseelik 1970ndatest. Peale koolilõpetamist Tartusse ülikooli tulles vaesus välimuses säilis, auklik kampsun ja maani seelik koos pinginaabri isa garaažist leitud nahktagiga oli igati paslik. Vanaema krimpleenkleit sobis ka.
Kool sai läbi, pidin jubedas lillas pluusis ja kirjus püksseelikus lõpuaktusel Gustav Suitsu „Elu tuld“ etlema ja oligi kõik. Mäletan tohutut vabadusetunnet, rõõmu, et kool on läbi ja mingis mõttes oli läbi ka Põltsamaa. Keskkooliaega saatis suures osas kõrvaltvaatajahoiak, teadlikult valitud, kindlasti omajagu snooblik. Mulle ei meeldinud koolis, kuigi ma olin viieline ja sõpru oli palju. Igasugust organiseeritust pelgan siiani ja kollektiivi tähtust olen läbi raskuste õppinud hindama.

Aga head olen ka kaasa saanud, näiteks paar sõpra. Mäletan kogu südamest naermisi siseringinaljade üle, mida ei anna teistele edasi jutustada. Aga näiteks laused „Kurat, kus mu purk on?!“ või „Ah, laristame, võtan apelsinimahla!“ ajavad mind kooliaegsete sõpradega vesteldes siiani naerma. Mäletan teatavat naudingut õppimisest (vahel juhtus) – istud klassis, kevadpäike kütab, kõik on vait, lahendad matemaatikas võrrandeid, kilomeetri-pikkuseid tehetejärjekordi. Ja kõik tuleb välja: lihtsalt, kiirelt, mõnuga.

Olen korra käinud koolikokkutulekul. Klassikaaslasi oli tore näha, tundus, et kõigil läheb hästi.


Warning: Undefined array key 0 in /data03/virt74078/domeenid/www.rahvalood.ee/rahvalood.ee/public/wp-content/themes/erm/single.php on line 77

Galerii