Ott oli aasta ja paar päeva noorem, kui õde Kai. Ta sündis 28. veebruaril 1970 aastal ja 2020 aastal saaks ta 50 aastaseks. Ta sündis natuke üle aja ja süstide abiga. Mul ei alanud sünnitegevus iseenesest. Sünnitusest mäletan, et ta viidi kohe ära ega näidatud mulle. Hiljem selgus, et nabanöör oli olnud mitu tiiru ümber kaela ja ta viidi elustamisele. Esimest korda nägin teda 5. päeval.

Edasi läks kõik normaalselt kuni 10 eluaastani. Ott oli tubli koolipoiss, armastas lugeda ja joonistas meelsasti. Treenerina töötades käisin aerutajatega palju laagrites, siis olid Ott ja Kai kas vanaemaga või isa Jaaguga. Isal olid ka laagrid aga need toimusid Annimatsil, kus KS „Dünamo” oli korda teinud ühe talu Kärnjärve ääres. Seal olid pererahval loomad. Laagrilapsed olid 9-12 aastased ja söökla ning õu olid järvest ohutus kauguses.

Nii Kai kui Ott treenisid isa käe all Tartus Tähtvere basseinis. Ott ei kannatanud suurt koormust. Tal tekkis väike palavik. Siis panime ta jalgrattatrenni ikka sealsamas „Dünamo“ rattabaasis, mis asus Tähtveres basseini kõrval. Paar aastat sõitis Ott ratast aga ta väsis väga ruttu.

1981. aasta septembris sündis poeg Jaak. Kuu aega peale poja sündi selgus, et Ott põeb vähki. Tema väikevaagnas alakõhus oli kasvaja. Põhjuseks arvati kõhukoopasse jäänud munandit. Tehti uuringuid, verepilt näitas, et tuleb alustada keemiaraviga. Ta sai keemiaravi ja käis kiirituses. Rinnale olid tehtud märgid, kuhu kiiritamine mõjus.

Ott õppis Miina Härma gümnaasiumi 6. klassis ja ta edasijõudmine oli hea. Peeti koolidevahelisi ujumisvõistlusi ja õpetaja oli väga nördinud, kui ma ei lubanud Otil osaleda. Sellel ajal käisime ka dr. Aili Paju juures konsultatsioonil ja ta soovitas meile lisaks loodusravi – mitmesuguseid teesid ja taimetoitu. Taimne dieet ja loodusravi võimaldasid Otil allesjäänud vähese aja kvaliteetselt elada. Aili Paju saatis meid ka Kaika Laine juurde. Saime ühe tuttava autoga sinna, poeg Ott oli palavikus tagaistmel ja me saime üsna väikese ootamisega Laine ette. Olime kaasa võtnud viinapudeli, millele ta luges sõnad peale, sellest sai määrimisrohi. Kostiks jätsime leivapätsi. Laine arvas et viga on kaasasündinud.

Meid aitas vist veel dr. Reintam? Tema tegi vereuuringut. Ott oli mitu korda Tallinnas Hiiul vähihaigetega koos keemiaravil. Ta joonistas neid sandistunud inimesi ja lootis, et kui peseb hambaid, siis paraneb. Nii ta mulle kirjutas.

Sellel suvel olin lastega Otepääl, Veski spordibaasis, kus Tartu linnal oli linnavalitsuse töötajatele puhkebaas. Elasime järve kaldal, tõime lähedase naabri juurest piima. Ott sõitis purjelauaga järvel. See suvi jäi talle viimaseks. Jaak sai septembris 1 aastaseks, sai Oti süles olla. Ott uinus igaveseks 2. oktoobril 1982.a. Ta on maetud Raadi kalmistule. Matustel oli tema kool ja palju meie lähedasi.

1988.a. sündis poeg Heiti. Kui Läksin kolmanda lapse sünnitoetust saama, ütles ametnik mulle, et olen juba kolmanda lapse toetuse kätte saanud! Seda oli valus kuulda. Pensioni saamisel arvestati ikka Otti, sest ta elas 12 aastaseks. Arvestati, et olen 4 lapse ema.