Olin märtsikuust alates toetanud toidukraamiga ühte ukraina ema – Irinat (ta põgenes Ukrainast Eestisse kahe teismelise lapsega). Kui minul oli käes hetk tööle naasta, aga pisipojal lasteaiakohta polnud, tekkis mõte lapsehoidja töö Ukraina põgenikule anda. Vene keel on meil abikaasaga viisakalt öeldes nõrk koht, aga võtsime riski. Kuigi neid naisi, kes minu käest toidukoti said, oli mitmeid, uurisin esmalt Irinalt, kas tal oleks huvi lapsehoidja töö vastu ning palganumbrit küsimata oli ta hoobilt nõus tööle asuma. Töötasu maksame talle ausalt, puhkust anname ka nagu kord ja kohus. Praegu ongi ta Ukrainas suvepuhkusel – abikaasat ja vanemaid külastamas. Nad ei ole kohtunud üle 5 kuu (kas sõda kestab juba tõesti nii kaua?!!!). Kohvri pakkisime toidu- ja riidekraami täis ja saatsime ta 35-tunnisele bussireisile. Lennukiga oleks see teekond võtnud aega 2h.
Miks ta siis juba päriselt Ukrainasse tagasi ei lähe? Eks ikka sellepärast, et kui ta oli lastega Butchas külmas suvila keldris 3 nädalat ära istunud, kogu oma julguse kokku võtnud, et ikkagi tuleb eluga riskides evakueeruda, naabrite laibad tänaval, vot seda teekonda ei suuda ükski ema oma lastel lasta uuesti läbi elada. Sellel põhjusel jäid ka tema lapsed maha Tallinnasse
Ilusaid patse oskab ta ka teha, meie 4-aastane tütar oskab (ja julgeb) öelda “spassiiba”