ERMERM

PALGEST PALGESSE IDA-VIRUMAAGA

Varia Lisatud: 30.07.2022

Autor: Andre - 1976

Sügisel 2021 kirjutasin meediasse loo ühe vägeva projekti algusest ja suurtest lootustest. Kuidas eakas sugulane pärandas mulle oma väärtusliku mälestustepäeviku ja idee kirjutada tema kirevast elust romaan. Artikli koostamise ajal oli aastatega sõnastatud ja korduvalt lihvitud romaan veel käsikirja formaadis, kuid raamatuna ilmumisele üsna lähedal. Kaante vahel raamatupoodidesse jõudis see jaanuaris 2022. Tänaseks on teda edukalt müüdud ja raamatukogudest palju laenutatud. Juba mõlgub mõttes anda välismaiste kirjastuste toel Eesti riigi ja rahva käekäiku kajastavale teosele laiem mõõde.

Romaan ”Kodutuna kodumaal” on läbivalt Ida-Virumaa lugu. Selle regiooni õitsengu imetlus ja kurbloolise languse tunnistus. Tagasivaade sõjaeelsele Narvale ja selle lähialadele ning ühe suguvõsa taluelu taastamise katsetele taasiseseisvumise järgselt. Seetõttu oli mul soov pärast loomingu kirjastamist külastada üle pika aja Ida-Virumaad. Igatsus sai rahuldatud käesoleval kevadel. Kargel, kuid päikeselisel maikuu hommikul startisime raamatu ilmumist toetanud pereliikmega Kesk-Eestist autoga, et meenutada Kirde-Eesti kindlates punktides möödaniku eredaid elupilte.

 

”Kui see autotee jõuab siia pankranniku äärde, mere kõrvale, siis tunnen, et olen kodumail,” tsiteeris autojuht muinasjutulise merevaatega asfaltteel romaani peategelase prototüübi kunagist ütlemist. Vitaalne proua olevat alati niimoodi öelnud, kui nad ühisel reisil sellesse punkti välja jõudnud. Need teelõigud mere kohal annavad tõesti miljoni dollari vaateid, millesse kiindud esmapilgul. 1990ndatel sai seda rada tihti kasutatud. Nüüd aga andis see hoopis uue elamuse, nagu oleks meri vahepeal teele veel lähemale loksunud ja mereõhk värskemaks muutunud. Sõidutee kulges pikalt mööda vasakult veetlevast tumesinisest vetevaibast. Milline imeline koht kõrgendikul, Läänemere luuleliste lainete lummuses.

Tegime peatusi pildistamiseks ja meretuulte tunnetamiseks, sest patt olnuks sellist võimalust käest lasta. Tee viis meid sujuvalt külast külasse, kuni järgmise peatuseni.

 

Tulivee peo- ja puhkekeskus Liimala külas jättis kustumatu mulje. Võimas kompleks lagedal maastikul merekaldal, kesk mere- ja metsatuuli. Sattusin esimest korda siia, kus karastavate iilide keskel sulanduvad omavahel lõbus liivarand, omanäoline arhitektuur, salapiiritusveo muuseum ja isuäratav restoran. Viimast kavatsesime külastada, kuid avamiseni jäi veel tunnikene. Lahke teenindaja pakkus võimalust osta teele kaasa kohvi, mida me meeleldi ära kasutasime. Peale mereäärset peatust on edasi reisida alati värskem.

 

Aa külas lootsime lähemalt avastada Aa mõisa. Minu romaanis toimub siin tegevus Saksa okupatsiooni päevil, kus häärberis suur juubelipidu ja majutusvõimalus kaugelt hobukalessidega tulnutele. Nüüd haigutas siin vaikus. Ei ühtki hingelist. Helistasime väraval näidatud telefonil, sooviga küsida, kas tohiksime tulla territooriumile kirjanikuga  sündmuskohti üle vaatama. Kõnele ei vastatud. Jätsime teate postkasti, sest aeg sundis tagant. Üks päev Ida-Virumaa reisiks on peaaegu võimatu ja pikemat kohalolu nõudnud kandid ootasid. Hiljem vastas Aa mõisa omanik, et olnud hõivatud ja ilmutas heatahtlikku huvi romaani vastu.

 

Saka mõisapark pakkus meile vaadet 48 meetrit pangalt mereni, tema kolm astangut vallatult vulisemas. Suurepärane puhkus kõrvadele ja silmadele. Tore, et siinkandis praegu vaikne elu toimib, kuna nõukogude ajal püsis see tsiviilisikutele suletuna mõisas asunud piirivalvekordoni tõttu. Pargis mõjus eriliselt sinna baltisakslaste ümberasumisele pühendatud mälestusmärk “Umsiedlung”.

 

Meid võttis vastu võrratu Valaste juga. Kolmekümne meetri kõrgune iludus, mis Eesti ja Baltikumi kõrgeim. Terasest vaateplatvormil sai võetud mõned fotod. Kõrgusest alla keerduvad keerdtrepid aga kutsusid oma astmeid tallama. Neil tatsates jooksid mälust läbi lapsepõlveaegsed seosed Virumaaga, veel enne siinveedetud üheksakümnendaid. Juba kaheksakümnendatel nägin telelavastust ”Virumaa leib” ja…

 

Peale toekat lõunasööki Toila Spa Hotellis astusime Oru pargi väravatest presidendi alleele. Siitsamast sisenesid 1940ndatel mu romaani peategelased noore armastava paarina hobuvankril ja sõitsid hiljem tagasi Narva suunas. Nüüd liikusime siin meie – romaani autor ja avaldamise toetaja, et heita pilku ajaloo käänakute taha, hingeülendavas haljendavas looduses. Käisime läbi orud ja kõrgendikud, istusime purskkaevu juures ja poseerisime presidendi ausamba ligidal. Hoomasime raamatukangelaste siinseid samme ja puhkehetki ning üritasime pingsalt ära arvata kunagise valitsejamaja asukohta. Selle mõisavalitseja, kes neljakümnendatel siin Auverest suunatuna tollase riigimõisa valitsejana ametis oli. Kahtlesime mitmes paigas, kuid ei võinud kindel olla. Seda ei tee vist enam keegi kindlaks. Aeg ei jäta teateid kõigest, mis olnud, aga õnneks nii palju ikka, et romaani kokku sain.

 

Sillamäe linn oli mõnevõrra muutunud. Kaasaegsed kaubanduskeskused täiendasid  moderniseeritud tänavaid, kuid piisavalt säilinud paarikümne aasta tagune õhustik. Tänavad nimetatud Vene suurte kultuuritegelaste järgi. Nii seiklesime kummide sahinal kirjanike, kunstnike ja teadlaste uulitsatel, kuni kaunilt väljaehitatud promenaad oma tuulise terekäe ulatas. Merepromenaad kui linna maiuspala haaras meid rannaäärses lillepeenardega ilustatud miljöös. Jalutades ja seisatades kangastusid lõigud raamatust, kus üks tegelastest pidi tooma Narva kaitselahingutest suurtükid Sillamäe taha, sest vastupanu lõpetamise otsus kõrgemalt poolt oli täitmiseks. Siin lõppes sümboolselt üks otsustav heitlus meie ajaloos. Pikalt me ei viibinud.

Sinimäe kalmistu Vaivara vallas valendas rohetava, hästi hooldatud rahuoaasina. Peatasime sõiduki kitsa kruusatee ääres ja väljusime küünaldega auavaldusteks suguvõsa liikmete puhkeplatside poole. Suhteliselt jahedas õhus hellitas kullane päikeseratas meie toimetusi, kui eemaldasime platsidelt kuivanud oksad ja asetasime kivide ette süüdatud küünlad. Siin veedab nüüd igavikku romaani peategelase prototüüp. Oma eluloo jäädvustamist palunud looduse- ja talulapsest romantik. Tugev Eesti naine, kelle uljad unelmad purunesid noore neiuna sõjakeerises ja kes vanuigi oma tagasisaadud Virumaa kodule hinge sisse puhuda suutis. Mulle pakkumist tehes ta ise tunnistas, et ega tema seda raamatut niikuinii ei näe, et see on aastate töö ja tema juba liiga vana. Nii läkski, aga ma usun, et kalmistul kohtumise tunnil teadis ta ilmumisest siiski. See siin on igavikuline rahupaik, aga tema ja abikaasa elud, unelmad, kaotused ja võidud elavad edasi tänases Eestis, pakkudes elamusi lugevatele kaasmaalastele.

Otsisime üles kalmistu teisest osast ka Auvere ühe võtmeisiku puhkekoha. Kõrge tume kivisammas seisis sellel nagu ajaloo tähis. Eks iga kivi siin, mistahes kujuga, on ühe inimese mahukas ajaraamat. Paigutasime põleva küünla, seisatasime viivuks ja suundusime tagasi auto juurde. Veel oli palju vaadata ja tunnetada ses ajalikus retkes Ida-Virumaa voolavas argipäevas.

 

”Seal ta ongi, see Auvere,” mõtisklesin klassikut jäljendades Auvere külale lähenedes. Meil õnnestus jututuhinas isegi uuest teeotsast mööda põrutada. Pöörasime tagasi ja sissesõidul märkasime teeviita Tamme tee, mis üllatav ja koomiline näis. Muidugi mõista ei saanud me jätta selle märgi all poseerimata nutitelefoni fotokaamerale, misjärel sisenesime külasse. Auvere külas toimusid Eesti veriseimad lahingud neljakümnendatel. Romaani kangelanna armastas mulle koosviibimistel ikka rõhutada, et just minu vanaisa rukkipõldudel toimusid need kõige hirmsamad tapatalgud. Ja nad kaotasid Auvere – 1000 hektarit suurmaad ja mõisasüdame. Ja nad kaotasid oma koolilinna Narva. Ja nad kaotasid Eesti Vabariigi, sest nii oli ajaloo plaan. Küla esimeses osas seisid kindlalt püsti samad majapidamised, mis 1990ndatel, mil siin ise maja omasime. Arengud olid märgatavad, kuna enamus neist kaasaegselt viimistletud ja juurdeehitisi lisatud. Aiad ilusad ja puhtad.

Jõudsime küla vaiksesse tiiba, kus kurblikel väljadel konutasid mu esivanematele kuulunud hiigeltalu üksikud trööstitud varemed. Põldudevaheline maastik taas võssa kasvamas, kõrged kased langetatud ja prügihunnikud maha kallutatud. Väike veesilm kitsa rohtunud raja ääres kinni kasvanud. Ei midagi suursugust enam. Üheksakümnendatel õnnestus siin maad võsast ja kividest koristada ja üles harida, kuid tänane seis on jälle armetu. Nendel sõjaaegsete pommidega ülekülvatud lagendikel nagu tahaksid tujukalt tantsisklevad ajastute tuuled peatujale ja vaatlejale ütelda: ”Siia kord antakse ja siis võetakse. Ja jälle antakse korraks ja taas võetakse, sest siin pole püsivust Jumalast antud.”

Aga mu raamatu kaante vahel puhuvad õnneks ka need heade aegade tuuled, kus Auvere kogu oma hiilguses Eesti maaelus väärikat rolli täitnud. Neid toetavaid tuuli ei võta enam keegi  kirjandusloost välja.

 

Auverest suundusime edasi Soldinasse, kus romaani üks keskseid kohti. Lootsime näha vähemalt maja tee äärest, kuid see osutus võimatuks. Eramaana kasutatav krunt oli kõrge kuusehekiga varjatud ja mis selle taga, jääb meile teadmata. Jääb ainult kirjapilti jäädvustatud elav lugu Soldina talu taastamisest, kus läbi higi ja vaeva sõjaeelse vabariigi sarnast eluolu taastada katsuti. Küll siin tehti! Tehti edukalt, kuid ikka siit lahkuti, ka vabas Eestis. Sedapuhku küll mitte enam sõja jalust, aga muudel põhjustel, sest elu ei ole mustvalge ja ajalugu on kirju.

 

Piirilinn Narva sümpatiseeris juba sissesõidul. Puhas, viisakas ja rahulik. Elu käis, liiklus tihe ja inimesed tänaval. Külastasime poode ja peatusime kohvikus Puškini tänaval. Einestasime ja kohvitasime, aknast silmaulatuses Vene geniaalse poeedi monument. Kohvist ergutatud mõttelennus mõistsin, et Narvast ja kogu Ida-Virumaast saaks kirjutada lõputuid lugusid. Kas just sama lüüriliselt kui Aleksandr Sergejevitš isiklikult, aga palju saaks.

Kreenholmi manufaktuuri punastest kividest hiigelhooned andsid aimu endisaegsest ettevõtluskeskusest, mis oli kui linn linnas. Siis kees tootmine täistuuridel ja hoidis Narva linna maailmakaardil. Muuseumisse me seekord ei jõudnud, sest aeg muutus defitsiidiks. Küll aga jõudsime Narva jõe äärde, kus promenaadi juures kaameranuppu plõksisime ja piirijõe enda taustal hõbedaselt sillerdama välgutasime. Siin siis käisid need saatuslikud lahingud 1944. aastal, mis tegid lõpu Eesti iseseisvuse ideaalidele paljudeks kümnenditeks. Ühe põlvkonna kurbmäng. Aga nüüd on siin vaikne ja ilus, vabas Eestis.

Möödudes autoga vana tuttava proua kortermajast Grafovi tänaval, õppisin alles nüüd orienteeruma, sest nägin maja kõrval uhket punast kirikuhoonet. Kunagi varem polnud ma seda tähele pannud, kuigi siin palju sõidetud. Maja ees säilinud kõrged puud, kuid istepingid olid ära viidud. Võib-olla pole enam nii palju istujaid. Proua ise istub juba ammugi taevastel pinkidel.

Ilma peatumata vaatasime aknast kuulsat Pimeaeda, millest vanaema vanasti palju pajatanud. Edaspidi tahaksin sel pinnal jala maha panna ja ringi vaadata. Väljasõit linnast oli huvitav, nagu ajalootund ratastel. Tee ääres saatmas piirijõgi ja arvukad rindelinnale omased ajaloolised objektid. See linn jutustab pea iga nurga peal aegumatut Eesti lugu, mida oma romaaniski surematuks viimistleda ihkasin.

 

Sõjaeelse Eesti kullahinnas kuurortlinn Narva-Jõesuu ootas meid juba päikeseloojangu punetuses. Männipuudega ääristatud kitsad tänavad ja unikaalsed villad elavdasid vaadet. Toidupood täitus tasapisi ostjatest ja toitlustuskohad pakkusid oma menüüsid. Sohver näitas mulle kohta, kus asunud mälestustepäeviku omaniku suvila, mis romaanis kenasti kajastatud. Harivad hetked kiirelt tõtleval ajateljel. Peatumiskohast kõndisin üksinda läbi jaheda mereõhu ranna poole, paremal helendamas valgete seintega nõukogude ajal rajatud sanatoorium. Kerge nostalgialaks lajatas korraks läbi südame. Mere ääres seisatasin enne liivaranda madalal vaateplatvormil ja see vaade merele kinnistas kogu olemuse punetavasse kumasse. Päike oli loojumas horisondil. Kunagi loojus vabadusepäike Ida-Virumaale ja Eestile, kui tema loomuliku ööpäevase ringkäigu all pühiti inimkonda needusena nakatanud sõjahulluses maapinnalt minema Auvere, Soldina ja muud piirkonna alad. Neid ootas kummaline saatus, hüljatus ja teadmatus. Kuid päike tõusis jälle. Ka sellesama Narva-Jõesuu mere kohal, et tema ööpäevase ringkäigu all saaks taastatud kõik, mis purustatud. Kui palju see on õnnestunud, jääb meie riigi ja rahva südametunnistusele. Aga hea on tõdeda, et siin Ida-Virumaal elu areneb.

 

Andre Tamm

Ida-Virumaaga seotud 1989-1995