Parandamine
• Kas teie vanemad või vanavanemad on asju ise kodus parandanud? Milliseid asju, millal ja miks?
Vanavanematest ei oska kosta – pole nendega koos elanud ja ega lapsena osanudki seda vaadata. Aga vähegi kõlbuliku asja parandamine on olnud nii minu vanemate, minu enda kui ka mu laste peres asjade loomulik käik. Seda enam usun, et ka mu esimese Eesti vabariigi ajal elanud vanavanemad ei visanud ühtki veel parandatavat asja niisama ära.
Isal oli spetsiaalne rauast „jalg“, mille peal ta tallutas/parandas kõik meie lahtitulnud tallaga jalatsid.

Enam-vähem selline: teksti siia üles laadides läksid kõik pildid-lingid kahjuks kaotsi :-(

Tal olid kuldsed käed ka kõige muu parandamiseks – mööblist raadiote-teleriteni. Isegi auguga plekknõud jootis/tinutas terveks. Ka selle töö tarbeks oli tal eraldi karp vajalike asjadega: elektriline tinutuskolb, sõrmejämedune tinast „vorst“ ja kenad meekarva kampolikänkrad. Mind kutsuti lapsena tihti mõnd joodetavat või tinutatavat asja paigal hoidma, et isa saaks oma kahe käega mõnd tähtsamat operatsiooni teha. Sulava kampoli lõhn on siiani ninas.
Leidsime lastena prügimäelt väga suure metallist mänguauto jäänused (veerem koos kabiiniga) ja vedasime koju – isa tegi sellest nii uhke puukastiga masina, et kogu küla lapsed seisid rivis, et vaid sellega sõita saaks.
Ema õmbles ja parandas kõik meie rõivad ja muu riidekraami; värvis mööblit, et see jälle uuem-kenam välja näeks; õmbles mulle riidelappidest ja lõngajuppidest kaisunuku. Teisele, suuremale, õmbles plastist peale külge saepuruga täidetud keha ja käed-jalad. Küll need nukud olid mulle armsad! Koos panid vanemad igal suvel uue tapeedi meie väikese kodu seintele. Kümneselt hakkasin mina tapeedipanekutel isa abistama.
Vanadest šokolaadipaberitest voltis/punus ema imearmsaid sätendavaid korvikesi, mis nääride ajal kommide ja küpsistega täidetult kuuse külge pandi ehtele seltsiks.
• Kas te olete mõnda asja ise kodus parandanud (nt tarbekaupu, kodutehnikat, riideid, sõiduvahendit)? Miks, millal ja kuidas?
Naisterahvana on minu jaoks olnud elementaarne rõivaste ja muude riideesemete parandamine: uus nööp ette, uus lukk katkise asemele, lahtitulnud õmblus või allserv uuesti kinni jne. Lapse lõhutud püksipõlvele sai sobitatud kohane aplikatsioon – enamasti vanadest riidelappidest ise kokku kombineeritud, kuna toona poes selliseid asju eriti polnud.
Olen omal ajal ära proovinud nii sukasilmade ülesvõtmise spetsiaalse nõelaga (seda tööd tehti raha eest ka teenindusmajas) kui ka sokkide nõelumise. Silmade ülesvõtu nõel on siiani alles ja vahel harva isegi kasutuses, aga nüüd juba muuks otstarbeks, kuivõrd sukki/sukapükse kannan haruharva. Teenindusmajast tuleb meelde ka pastapliiatsi südamike täitmise teenus – taaskasutus ju seegi, kuigi mitte enda tehtud.
Kaasa parandab kõike tehnika ja ehitusega seonduvat – ukseluku vahetusest akna paigalduse ja müüri ladumiseni. Pluss traktorite remont. Suutis maantee ääres autol lausa mootori tihendi ära vahetada, kui see sõidu ajal otsad andis, tühisematest asjadest rääkimata.
Minia õmbles just hiljuti laste pükste kulunud põlvedele katteks auklikuks kulunud sokkidest lõigatud „taskud“ – asjade parandamine ja taaskasutus elab meie peres edasi.
• Milliseid tehnilisi teadmisi ja oskusi parandamine nõuab? Kelle käest te neid õppisite?
Õmblusoskused on pärit lapsepõlvest – minu mõlemad vanemad õmblesid päris hästi, samuti juhtusid koolis olema väga head kodumajanduskooli taustaga (käsitöö)õpetajad. Soki nõelumist ja nööbi õmblemist õpetati juba algklassides. Esimese kostüümi endale (vest, püksid ja rullkaelusega siidpluus) õmblesin 12-aastaselt.
• Milliseid vahendeid ja tööriistu parandamine nõuab? Kust te need vahendid, materjalid või varuosad saate? Millised tööriistad teil endal kodus on?
Kuna olen terve elu õmmelnud nii endale kui perele, siis on elamises nii niidid-nõelad-nööbid-lukud kui ka rikkalik varu kanga- jm jääkidest. Õmblusmasinast rääkimata, mida rõivaste parandamisel/ümbertegemisel/kohendamisel alatihti tarvis läheb.
Kaasal on garaaži kõrval terve suur tuba kõiksugu tööriistu täis, kruvikeerajatest-naeltest-haamritest jne jne puurmasina ja keevitusaparaadini välja. Poja garaažis on põhirõhk puutöövahenditel, aga sealt leiab muudki parandustöödeks tarvilikku.
• Mis liiki ja mis materjalidest asju on lihtsam või huvitavam ise parandada? Mida on keeruline või võimatu parandada?
Parandamine on eelkõige tunnetatud vajadus, mitte huvi. Hõlpsam on hakkama saada õhemate kangastega. Keeruline on parandada näiteks teksaseid, laste koolikotte jm tihkest materjalist asju. Ka kunstnõelumises olen alles algaja – pole seda kuigi sageli pidanud tegema.
Võimatu on parandada purunenud lauanõusid – need lähevad otse prügisse.
• Kas ja miks teile meeldib asju ise parandada?
Kui asi on parandatav ja ma oskan ja suudan seda teha, siis miks peaks selle ära viskama või kedagi teist parandajat otsima? Eks natuke uhke on olla kah, kui mõni asi jälle nagu uus.
• Mis tähendus on parandamisel teie jaoks?
Lapsest saadik sissekasvatatud säästev suhtumine asjadesse, moodsal ajal ka „ökojalajälje“ vähendamine.
• Kas parandatud asi on inetu või võib see olla hoopis ilus?
Sõltub, mida ja kuidas on parandatud. Parim parandus on ikka selline, mis välja ei paistagi – inetut tööd pole mõtet teha. Enda õmmeldud ja aplikatsioonidega parandatud lapse riideid peeti omal ajal lausa väljamaiseks toodanguks :-).
• Millised asjad on parandamist väärt, millised mitte?
Vaat sokke ma tõesti enam väga sageli ei nõelu. Villaseid käsitsikootuid siiski endiselt.
• Millal on asi lõplikult katki?
Asi on lõplikult katki siis, kui teda algses rollis enam kasutada ei saa. Küll võib mõnest saada juppe uute asjade tegemiseks / muude asjade parandamiseks.
Minu isa ütles ikka, et „ Saja aasta pärast võib täinahka kah vaja minna.“ Hoian seda põhimõtet mõistlikkuse piires ka ise elus.

Taaskasutus ja korduskasutus
• Kas teie vanemad või vanavanemad on asju kodus korduskasutanud, andnud neile uue funktsiooni või ümber teinud? Mida, millal ja kuidas? Kas seda on tehtud või tehakse jätkuvalt ka pakenditega?
Asjade taaskasutus on meie peres olnud igapäevane lähenemine. Nõukaajal oli tüüpiline vanemate riietest lastele midagi selga õmmelda – ema mantlist tütrele seelik, isa pükstest pojale kombinesoon (neid ju toona polnud) jne jne. Üheksakümnendate keskpaigast alates, kui Eestisse tekkisid taaskasutuspoed, olen korralikule palgale vaatamata pea kogu enda ja kaasa rõivastuse (v.a. pesu ja jalatsid) sealt hankinud. Õmmelda seetõttu küll suurt enam ei viitsi, sest valik on nii suur. Ka minia leiab sellistest poodidest endale üht kui teist väga ilusat.
• Kas teie vanemad või vanavanemad on kodus taaskasutanud materjale (nt tekstiili, paberit, puitu vms), et teha midagi uut? Mis materjale, millal ja kuidas?
Ema heegeldas omal ajal kilepiima pakkidest veekindlaid põrandavaipasid niisketesse ruumidesse ja õue; harutas üles ja kudus meile kampsuniteks või tikkis diivanipatjadeks ja seinavaipadeks kusagilt saadud silmuskudumid. Loomulikult läksid ümbertegemisele paremast materjalist rõivad, kui nende kangas oli veel piisavalt kobe.
Isa ehitas vandest ämbritest kööki „voolava veega“ kätepesunõu, vanadest gaasiballoonidest tegi õlleankru ja autoklaavi – mõlemaid sai aastakümneid kasutatud. Ajakirja „Taluperenaine“ eelmise sajandi alguse juhendite järgi ehitas vanast vineerist ja villast ning ajalehtedest meile koju „kolmanda vanaema“ – keedukasti, millesse hommikul ema poolt pandud toit meid koolist tulles alati soojana ees ootas. Oli kasutatav ka istekohana köögis. Samalaadse lasin valmistada kaasal ka meie lastele, kuna mikrolaineahje siis siinmail veel polnud.
• Kas te olete mõnda asja ise kodus korduskasutanud, andnud sellele uue funktsiooni või ümber teinud? Miks, millal ja kuidas?
Piima- ja mahlapakke kasutan jätkuvalt kevaditi taimede ettekasvatuseks. Kauba alt vabanenud plastkarbid ja –ämbrid on ootamas, et neisse nt. lastele kaasaandmiseks midagi pakkida. Mõnest kauplusest olen hankinud nii papist kui plastist kaubakaste (mis muidu pressi alla läheks) – neis on hea hoida nii õunu-kartuleid kui muud kraami. Poekraamiga koju jõudnud kile- ja paberkotid leiavad pärast mitmekordset taaskasutust poeskäikudel oma auväärse lõpu prügikottidena. Koduveini tegemiseks hankisin nõukaaegsed suured klaasist kemikaalide pudelid koos sobivate plastist ümbristünnidega – teenivad meid siiani.
Tütar teeb munakarpidest imelisi süüteroose, müüs nendest tehtud „lillekimpe“ lausa laatadel – läksid hästi. Teen süüteroose nüüd ka ise.
Poeg kasutas taaskasutusmaterjale (eelkõige puitu) lastele mänguväljaku ehitamiseks, samuti on suur osa nende pere mööblist teisel või kolmandal ringil või poja enda ehitatud taaskasutatud materjalidest.
• Kas te olete mõnda materjali ise kodus taaskasutanud millegi uue tegemisel? Miks, millal ja kuidas?
Viimati tegin miniale taaskasutusest leitud vanast tumepruunist jakist kingituseks komplekti valge heegelpitsiga „piparkooke“ – need kaunistavad tema kodu nüüd igal aastavahetusel:
• Mis liiki asju on lihtsam korduskasutada või anda neile uus funktsioon? Milliste asjade korduskasutus tundub teile ebamõistlik või ebameeldiv?
• Mis materjale on lihtsam taaskasutada millegi uue tegemisel? Milliste materjalide taaskasutamine tundub teile ebamõistlik või ebameeldiv?
• Kas olete kodu remontimisel/ehitamisel kasutanud vanu ehitusmaterjale või detaile (nt uksed, aknad, põrandalauad vms)?
Ei.
• Mis tähendus on korduskasutusel või taaskasutusel teie jaoks?
See on elu loomulik osa – suhtuda säästvalt kõigesse loodusse.
• Millised kasutatud asjad või materjalid kodus on kindlasti jäätmed või prügi?
Katkised nõud ja jalatsid, remonti mittevääriv kodutehnika, valdav osa pakenditest.