Pitsaahi
Pitsaahju maamaja õuele ehitasin oma itaallasest abikaasa jaoks kasutades suuresti vana materjali. Šamott-tellised pärinesid vana maamaja rekonstrueerimise käigus ahjude lammutamisest. Silikaattellised ahju jalgadeks olid kuuri all oodanud võibolla 40 aastat, vanaema soetatud. Sama lugu krohvialuse võrguga. Kivivilla sain nõnda, et märkasin linnas naabreid lammutust tegevat ja küsisin prügikonteinerist sületäie villa endale.
Ahju suurus tulenes olemasolevate šamott-telliste kogusest, üle jäi mul vast poolteist tellist. Ostma pidin siiski pool tonni erinevaid segusid – betooni plaadi valamiseks, müürisegu, ahjumörti, krohvi.
Õigest Itaalia pitsaahjust on meie oma pisem ja erineb ka kuju poolest. Tuleb lihtsalt pisemaid pitsasid teha ja nüüd me õpime siis seda kunsti, kuidas pitsa ilma tuhakihita ahjust kätte saada.
(Oskused ahju teostamiseks tekkisid nõnda, et käisin Maaarhitektuurikeskuse kahepäevasel koolitusel soojamüüri ehitamise teemal. Enne olin ehitanud korstnajala ja kaminaüdamikule dekoratiivse kesta. Võlvi tegemise kohta uurisin internetist ja küsisin täpsustusi tuttavalt pottsepalt.)
Õmblusmasin Tsaika
Selle õmblusmasina tirisin ma välja ehitusprügi konterinerist ühe kontorihoone ehitusplatsil. Tema jalgajamiga kapp jäi sinnapaika, võtsin kaasa ainult masina, millel mootor küljes, kuid pedaal puudu. Masin läks mul kõigepealt pööningule ootama õiget hetke.
Õige hetk saabus 3-4 aastat hiljem, kui leidsin youtube’ist venekeelse õmblusmasinamehaaniku kanali, kust just selliste masinate remondist süstemaatiline ülevaade antud. Samuti õigel hetkel jäi uuskasutuskeskuses ette sobiv üksikuks jäänud elektriline pedaal. Kohver pärineb kulunud ja märksa vähem väärtuslikuma masina ümbert, mille mõne euro eest soetasin.
Pusisin videotest saadud uute teadmistega õmblusmasina kallal palju tunde. Seda tüüpi nõukogude liidu toodang pole inseneeria poolest halb, aga tootmiskvaliteet oli selline, et otse tehasest tulnuna võisid nad väga kehva õmblust teha. Teadmistega varustatuna saab kruvikeeraja, viili ja liivapaberiga olukorda kõvasti parandada. Minu masin sai ka 3D-prinditud “rehvi” poolimissüsteemile, aga see polnud vältimatu, tüüpilisi varuosi õnnestuks kindlasti hankida netiavarustest.
Sain endale masina, millega peale pikka pausi uuesti õmblemisrõõmu endas leidsin, ja sain teadmised, mille abil olen veel mõned õmblusmasinad hooldanud või lausa remontinud tuttavate jaoks.
Seda tüüpi õmblusmasinaid nimedega Tsaika, Podolsk ja Malva on paljudes Eesti peredes ja paljudest kodudest visatakse neid välja. Tahtsin kaasa aidata neile võimaluse andmisele ning avaldasin eestikeelse video masina kasutamise, õlitamise ja pisivigade diagnoosi kohta.
( http://libahunt.ee/et/omblusmasinad )
Toolid
Võtsin endale 6 katkiste plastikust põhjadega tooli, mis töökoha kontori köögis välja vahetati. Mu pere valdustes on ikka üht-teist kola hoiule pandud, “äkki läheb vaja”. Mu isa andis mulle idee, et mingisuguse sektsioon-riidekapi lammutusest alles hoitud vineerist “sahtlid” mitte ainult ei ole paraja suurusega materjalitükid, vaid võiks ka moodustada mõnusa ümara serva uutele toolipõhjadele. Tikksaag välja ja tehtud sai. Toolid leiavad aeg-ajalt külaliste võõrustamisel kasutust, aga ikka veel ootavad vineeri ülevärvimist.
Aken
Ma pööran alati tähelepanu ehitusprügi konteineritele. Nii sain sõprade rammu abiga ühest konteinerist välja tiritud portsu kahekordseid paketiga aknaid, üldse mitte kuigi vanasid. Ega ma kohe ei teadnud, mis ma nendega edasi teen, aga paistsid piisavalt väärtuslikud, et mitte lasta neid prügimäele viia. Aknalengid, nagu tihti juhtub, olid purunenud.
Vaatasin siis oma maamaja, mille üks tuba varasemast suuremat akent oleks vajanud ja vaatasin neid aknaid ja mõõdud osutusid vägagi sobilikuks.
Siis oli vaja välja mõelda, kuidas akendele uued lengid saada. Hakkasin läbi rääkima põgusalt tuttava puutöömeistriga. Ta polnud lenge varem teinud. Mul oli oma ettekujutus, millised on täiesti tavalised aknalengid, temal oli veidi teistsugune mõttekäik. Meie omavaheline sõbralik diskussioon jõudis sinnamaani, et kui ma nii hästi tean, kuidas, siis ma peaks need ise tegema. Läksimegi selle peale välja, et rentisin tema töökoda ja sain talt nõu ja abi, kuid põhitöö tegin ise.
Lengi materjaliks on liimpuitkilbid, mida paari kaupa kokku liimides piisav paksus tekkis. Eks ma tegin vigu ka, aga vigade kiuste on see aken nüüd mu renoveerimisjärgus maamajale paigaldatud, ootamas lõppviimistlust ja värvimist.
