Mu mehe vanemad elavad Vana-Pärnus, kus 2005. aasta Pärnu tormiga uputas. Esimene korrus oli vee all ja külmkapp ujus vastu. Ka puuriit, mis asus garaažis, vajus ümber. Tahtsime aidata, et saaks ämma-äia sealt ära. Sõber käis pikkade kummikute ja kummipaadiga neile süüa viimas ja soovisime, et saaks nad sealt ära tuua. Kõige hullem ongi see, et inimesed ei taha oma kodust lahkuda. Nad ei taha tunnistada, et olukord on hull ja peaks ära minema. Majas uputab, aga nemad ei taha ikka ära minna!
Mitu päeva elasid nad teisel korrusel, elekter oli välja lülitatud. Sellest ajast peale varume taskulampe, patareisid ja küünlaid. Õnneks said nad ülemisel korrusel ahju kütta. Peagi vesi küll alanes, aga niiskus ja rõske õhk jäid sinna veel kauaks, välja tulid vahetada põrandakatted ja seinatahveldised.
Minu kogemus on see, et peab arvestama psühholoogilise poolega. Eesti inimene ei taha kodust lahkuda, eriti vanemaealised. Pigem peaks vanakesed saama turvalisse kohta viia võimalikult vara, mida hullemaks läheb olukord, seda tõrksamad on nad kodust lahkumisel.