Mina kasutan peakattena mütsi vastavalt ilmastikutingimustele aastaringselt. Soojemad villased mütsid tulevad kasutusele igal aastal sügisel esimeste külmadega. Kannan neid kestvalt läbi talve kuni varakevade jahedamate päevadeni. Kevadel, suvel kannan aeg-ajalt heledat nokamütsi, peamiselt loodusmatkadel ja rannas liigse päikese mõju vastu. Siseruumides ma reeglina peakatet ei kasuta, välja arvatud mõnikord duši all olles kilest vannimütsi, kui soovin vältida juuste märjaks saamist. Minu suhtumine pea katmisse ei ole ajas muutunud. Lapsest saadik on see traditsioon olnud seotud just oma ülemise kehaosa hoidmise ja kaitsmisega karmimate keskkonnatingimuste vastu. Mul on tuttavaid, keda ma pole mitte kunagi näinud mütsiga, isegi mitte talvisel ajal. Mina selles vallas nendega sammu pidada ei suudaks.
Minu elus oli esimene olukord peakatte kohustuslikkuse ja oodatuse osas sotsiaalselt siis kui läksin kooli 1982. Alates nullklassist oli algkoolis kohustusliku koolivormi täienduseks sinisest riidest mustavärvi plastmassnokaga koolimüts. Seda kandsin koolipäevadel neljanda klassini, kuni see enam kohustuslik ei olnud. Põhikooli lõpuosas, nii umbes 1989-1991 oli tehtud mees, kel peas mingi valemiga läänest hangitud või valuutapoest soetatud poosetav võrknokamüts. Neid kõvakübaramehi nimetati vahel tunnustavalt ”ärikateks”.
Praeguses ühiskonnas on minu arvates need normid pigem nõrgemad kui varem. Ei tunneta nagu sotsiaalset survet peakatete osas.
Arvan, et aja jooksul on mõneti muutunud, kuidas erinevas vanuses inimesed peakatteid kannavad. Minu kaheksakümnendate lapsepõlves kandsid eakad naised rohkem siidiseid kirjuid pearätikuid, seda eriti maakohtades, kas eest lõua alt sõlme seotult või kukla tagant analoogselt krunni köidetult. Meestele aga olid talvel omased moodsad karvased läki-läkid, nii lõua alt paeltega kinni seotult kui ka lahtiselt kõrvade kohal rippumas. Selline oli ka minul väiksena ja tuleb tunnistada, et pakasega vaata et asendamatu. Muudel aastaaegadel kandsid mehed moodsaid ruudulisi õhukesi sonimütse. Kõik selles lõigus kirjeldatu hajus üheksakümnendatel vaateväljast ära.
Oma elu jooksul olen kandnud erinevat tüüpi peakatteid. Lisaks tavapärastele mütsidele nooruses asetasin mardipäeval marti jooksmise ajaks pähe vanaisa tumeda vanamoodsa kulunud kaabulotu, millel siledad ääred allapoole kaldu. Seda kandes sai vanavanemate sovhoosi aegses talumajapidamises ka mitmesuguseid maatöid tehtud. Kadripäeval kadrisandina aga vajutasid paljud poisslapsed endale pähe naisterahva parukad. Minul oli selleks otstarbeks kasutada vanaema brünett lokilaineline parukas, mis seest sooja voodriga ja ajas peanaha higistama. Seda uunikumi kasutati meie peres veel üheksakümnendatel stiilipidudel maamõisas ja lollitamisena noorema generatsiooni pummelungidel. Poisikesena vahel filmidest tõuget saanud kauboi mängudeks aga lõikasin tordikarbile vastavasse kohta paraja suurusega augu ja see püsis mängupüstolikangelase peas päris ausalt kohe. Muidugi sai kooliprogrammi kuulunud karnevalidel kasutatud ka ehtsat poest ostetud kauboikaabut, millel nööridki moekalt küljes rippusid.
Peakatteid on minu perekonnas ja lähikonnas hangitud läbi aegade poest. Vahel olen saanud talvemütse ka jõulukingitusena. Kui kaheksakümnendate lõpus tekkisid tihedad sidemed soomlastega, siis toodi ka teiselt poolt Läänemerd kingituseks kas mõni võrknokamüts või tutiga talvine suusamüts, millel ilutses vastava firma või asutuse nimi ja mille kandja oli toonastes Eesti oludes popp poiss.
Ostmise korral mõjutab minu valikut see, kui soe ja mugav on talvehooajaks ja kui kerge materjaliga suvisteks loodusmatkadeks valitav müts. Viimatise sellise suvise matkanokatsi ostsin turult.
Seoses peakattega meenub mulle, et vanaisa oma nõukaaegse maatalu köögis rõhutas alat, et söögilauas peab mütsi ära võtma, et müts peas ei sobi süüa. Tema oli sõja läbi elanud ja teadis toidu väärtust.
Sellesama maavanaisaga seoses meenub üks huvitav seik kaheksakümnendate algupoolelt. Istusime vanaisaga kahekesi isa asutuse Volgas Paide linnas kiriku kõrval parklas. Sõime saia ja jõime klaaspudelist limonaadi. Vanaisal oli peas suur ja lai jänesenahast karvane talvemüts, mida ta kandis muuhulgas oma taluhoovis talvel puid saagides ja muid töid tehes. Isa küsis saabudes, enne väljasõitu parklast, et miks kõrvalistmel maiustaja autos seda paksu mütsi kannab, et kas palav või ebamugav ei ole. Pikas kohevas sametmantlis eakas mütsikandja vastas rahulikult: ”Ma vaatasin ennist, et ühel taksojuhil oli ka müts peas. Ma mõtlesin, et hoian ka mütsi peas.” Mida vastaja tegelikult oma mõttega edasi anda tahtis, jääb minule päriselt selgusetuks. Vähemasti isa on hiljem arvanud, et selles vihjes peitus trotslik sõnum nõukaaja sotsiaalsete kommete kohta.
Peakattesse suhtumise osas tooksin välja ereda mälestuse üheksakümnendate keskelt oma ülikooli ajast. Tallinna Pedagoogikaülikoolis õpetas toona üks legendaarne halli habemega pedagoogikadoktor, professor. Tema nimelt ostis omale uhke laia kõrgete servadega kübara spetsiaalselt selleks, et seda daamide ees tervitamisel kergitada. Tihti võis teda näha
ülikoolihoone kordorides, kabinettides ja uulitsal aupaklikult daamide ees käigu pealt naeratades pead paljastamas. Erakordne elegants. Siinkohal olekski vist paslik lõpetada filosoofilise lausega ”Oh ajad, oh kombed”, mida toosama Eesti pedagoogika ajaloo raudvarana tuntud vanakoolimees loengutes ja seminarides tsiteerida tavatses.
Andre Tamm