PEENRATAMP
“Mis asi see veel on?” küsib 14-aastane maal kuurist leitud riistapuu kohta. Pakub, et see võiks olla äke. Tegelikult on see pigem anti-äke – umbes 1960ndatel vanaisa poolt meisterdatud tööriist peenarde silumiseks, mille isa nimetas hiljem peenratambiks. Nõukogude Eestis olid kõik inimesed omal moel brikolöörid, nii on ka see riistapuu valmistatud käepärastest materjalidest – ehitusest ülejäänud laiast kuuselaua jupist ja loodusest leitud haralisest oksast, raudnaeltega kokku löödud. Algselt oli tööriist kahe käepidemega, mis tehtud vanadest murdunud labidavartest – sedasi sai teda kasutada nii kahekesi kui üksi. Hiljem lagunesid labidavarred täielikult ja asendati ühe haralise oksaga – nüüd sai riistapuud kasutada ainult üksinda. Kui peenramaa kevadel läbi kaevati, tambiti selle riistaga mullapind siledaks ja tihedaks, et seemnetel parem idaneda oleks.