Minu 4-liikmelisse perre sündis 6. märtsil perelisa. Armas poisslaps. Meil läks õnneks, sain haiglas koos mehega sünnitada ja mõned päevad seal üheskoos kosuda – teadupärast muutus olukord ca nädal hiljem.

Üldistades – meil on kõik hästi. Elame üsna rahulikus väikeses alevikus, oma majas. Suuremate lastega toimub kodus e-õpe, pisikese beebiga tegelemine võtab suure osa ajast. Siiski on tore, et saame üheskoos õues käia, lapsed saavad ratta ja tasakaaluliikuriga sõita, aias mängida, beebi saab kärus tududa ja mina saan veidike sel ajal aiatöid teha.

Jah, üldistades on kõik väga hästi, aga meele teeb kurvaks, et keegi minu kallist ülejäänud perest ehk lähisugulastest (vanaemad, vanaisad, onud, tädid, nende lapsed jne) pole beebit näinud..
Omavahel naljatleme, et poiss juba käputab, kui sugulastel on au titte näha. Kahju! Oleme kõik perega väga lähedased ning on kurb, et nad ei saa uue ilmakodanikuga juba tutvust sobitada. Siiski on praegu tervis kõige tähtsam. Ei julge riskida ja vanavanemaid ning sugulasi külastada ega külla lubada. Õnn, et on leiutatud videokõned!

Püsime kodus.
Ja loodame, et olukord rahuneb!