ERMERM

Pettumused banaanidega

Banaanid lauale: uue aja söögirõõmud Lisatud: 28.03.2020

Esmakordselt kohtasin banaane millalgi 70-ndate alguses Põlva laadal. Hind oli täitsa talutav – kõigest 90 kopikat kilo, aga nende kättesaamiseks tuli mitu tundi kuuma päikese käes järjekorras seista. Kui siis lõpuks vennaga kusagile põõsa alla oma saaki maitsma sättisime, tundus juba paari banaani järel, et need on vist halvaks läinud – olid teised lääged ja koore alt imelikult ligased. Kuigi olime plaaninud neid ka Tartusse vanematele viia kui uskumatut haruldust, lendas peagi kogu mitu kilo banaane meist sinna põõsasse. Olen hiljem mõelnud, et ju meil sai lihtsalt isu täis.
Teine kurb kogemus banaanidega pärineb 80-ndate algusest, kui poodidesse saabusid müügile täiesti rohi-rohelised banaanid. Õnnestus minulgi mingi kiloke neid kätte saada. Kogenumate töökaaslaste soovitus banaanid pesu vahele küpsema sättida tundus liig aeganõudev. Nii paningi oma väärtusliku kraami väikesesse lauaahju – et lasen korraks soojaks ja lõuna lõppedes lükkan ahju taas välja – saavad kiiremini küpseks. Ahju välja lülitada läks muidugi meelest – töölt saabudes oli tuba maani musta suitsu täis, ahjus aga ootasid mind perfektselt süsimustad kõverikud.

Minu noorim laps sündis 1990.a. kevadel. See oli noorele emale kohutav aeg! Ainuüksi poodi sissesaamisele kulus teinekord pool tundi õues külmetamist – ilma korvita müügisaali ei lastud, aga neid oli vaid piiratud kogus, mille järel siis oodata tuli.
Piima sai poest ainult lastearsti tõendiga kuni 3-aastase lapse vanem. Tänu kolmele lapsele oli minul võimalik kaks korda nädalas kaupluse tagaruumist saada paljulapselistele emadele ettenähtud defitsiiti – supikonte, kohupiima, viinereid jms. Sellegi saamiseks tuli esimesena kohal olla ja teiste taotlejatega vähese saadaoleva pärast kakelda.
Õnneks oli kelder täis omakasvatatud kartulit ja juurikaid, nendest ja kondipurust sai keedetud ühepajatoitu lisaks prae- ja keedukartulitele. Igatahes näljas ei olnud meie pere küll iialgi.