ERMERM

Piirivalve taastamisest

Varia Lisatud: 12.05.2017

Autor: Tõnis - 1960

OSA 1. SISSEJUHATUS
Üheksakümnendate algus ehk piirile
1990. aasta septembris sattusin lehitsema ajalehte “Noorte Hääl”. Lehe kolmandal leheküljel tõmbas endale tähelepanu pealkiri “Riik vajab piiri”: “Eesti Kodukaitse kutsub viimase 10-ne aasta jooksul piirivalvevägedest demobiliseerunud ja teisi piirikaitse organiseerimisest huvitatud mehi Kodukaitse õpetuskeskuse seminarile “Eesti Piir”. Info ja registreerimine 21. septembrini Eesti Kodukaitse Vabariiklikus staabis Toompea 1 telefon 606-290, kella 8-18. Meie vajame riiki – riik vajab piiri – piir vajab kaitset. Eesti Kodukaitse staabi ülem Andrus Öövel”. Kuigi pealkirjas polnud mainitud, milline konkreetne riik seda piiri vajab, oli vastus siililegi selge. Riik vajas piiri ja piir vajas kaitset ning mina vajasin parajasti just sellist üleskutset. Ideaalne olukord nagu lubati kommunismi ajal – “Igaühele tema vajaduste kohaselt!” Kommunismi saabumisel oleks eelnevalt igaühe vajadusi muidugi optimeeritud vastavalt ametikohale. Mahtusin osaliselt lehes nõutud kriteeriumide alla kuna olin demobiliseerunud umbes 9 aastat tagasi. Kahjuks küll mitte piirivalvevägedest, kuigi olin piirivalvurite päeva maikuus mõnikord isegi tähistanud nagu ka teisi üleliidulisi ametipäevi ja aastaringselt, kuid ei läinud sellega kunagi üle piiri. Seega sobitusin “teiste piirikaitse organiseerimisest huvitatud meeste” kategooriasse, kes oskavad õigel ajal piiri pidada.
Meedias ilmunud üleskutsele, aidata Eesti piirid kontrolli alla saada, järgnes peale minu teisigi vabatahtlike. Olen kindel, et ei tuldud raha, medalite, auastmete, kuulsuse, kõrge ametikoha, privileegide, soodustuste või võimu pärast. Enamasti tuldi südame sunnil, sest loodav riik vajas piiri ja kaitset. Komisjon filtreeris katsete tulemusel ning vestluste teel välja parimad, kes seejärel lühiajalise nn piiripunktide komandöride ehk majanduspiiri kaitseteenistuse inspektorite kursused „Eesti piir“ läbisid. Lõpetajatega kui majanduspiiri kaitseteenistuse inspektoritega sõlmiti 1990 sügisel esimesed taolised töölepingud, millega sisuliselt loodi eeldused piiri kontrollimise süsteemseks funktsioneerimiseks. Inspektorid ja kontrollpunktide ülemad suundusid tollase majanduspiiri olulistesse lõikudesse, kus (improviseeritud) kontrollpunktides toimus piiriületuslik tegevus mõlemas suunas. Esimesele kursusele järgnes teinegi kursus, piiripunktid ehitati välja ning loodi esimesed õppekeskused. Riik taasiseseisvus ja tugevnes ning moodustas vastava funktsionaalse organisatsiooni, mille peamiseks eesmärgiks piiride valvamine ja kontroll. Ilma selleta pole riik vaba ei juriidiliselt ega faktiliselt. Vabanemise ja tugevnemise protsessis mängis olulist rolli Remniku piirivalve õppekeskus oma statistiliselt väljendatavate suurustega nagu erinevaid kursusi lõpetanud piirikaitsjate arv. Statistilistest manipulatsioonidest olulisemaks kujunes keskusega kaasnev oreool, mis pehme väärtusena muutus peagi kõvaks valuutaks. Nii sündis legend Remniku vaimust, mida kandsid endas nii organisatsiooni loojad kui õppekeskuse läbinud.
Tunnistan, et olen raamatute lugemise kõrval kogu aeg ka midagi kirjutanud. Koolipõlves pidid seda kõik koolilapsed tegema, milleks seda kirjaoskust muidu tarvis. Hilisemas elus on osa kirjutamise abil loodud loomingust vajalikuks osutunud suurte inimeste maailma kuuluva bürokraatia tõttu. Parimaks näiteks sobib kunagised mõnusas stiilis koostatud seletuskirjad nõukogude miilitsale, miks ma sovhoosi kalluri sodiks sõitsin või ebakaines olekus avalikus kohas viibisin. Kuigi ilma kallurita, mis selleks ajaks maha kantud oli. Koolirahaks kompenseerisin kalluri jääkväärtuse ning maksin purjutamise eest trahviraha mitmetes rublades. Edaspidi õppisin autodega teel püsima ning veel hiljem hakkasin karsklaseks, mistarvis siis kooliraha niisama raisata. Maailmas toimunud segaste aegade kiuste õnnestus sotsialismiajastult ümber lülitumise pöördumatu protsessiga liituda kohe alguses. Toimusid niivõrd kiired pööramised, et sündmuste keerisesse kistuna polnud enam aega detaile paberil jäädvustada. Vehkisin plakatiga balti ketis, esinesin sütitavate luuletustega rahvarinde miitingutel Põlvamaal ning liitusin 90-nda alguses kaitseliiduga. Kohe valiti ka erirühma pealikuks, mille koosseisu kuulusid ärksad ja hakkajad noored mehed. Sügisel vedasin enamuse nendest katsetele Toompeale kui ajalehtedes ilmunud kuulutustes otsiti eesti mehi Eesti piirile. Läbisin esimese piirikursuse, millele järgnes esimeste lepingulistena piirile minek kontrollpunti ülemana. Hiljem läksin esimeste vabatahtlike seas Remnikule, et panustada piirivalvurite väljaõppesüsteemi rajamisele. Edasi tuli veel teisigi ja kolmandaid ning neljandaid ega tea mitmeid veel esimeste seas minekuid-tulekuid ja muud liikumist kuni reserviarvamiseni 22 aastat hiljem. Nüüd kulub kirjutamisoskus marjaks ära, sest on aega tormilise teenistusaja jäädvustamiseks.
Mis mahub nende aastate vahele? Mis on nende aastate vahe? Või on jällegi ainult tühjad pihud nagu Gunnar Grapsi lauldud laulusõnad ütlevad. Lisaks sadadele lehekülgedele kogunenud päevikumaterjalile mahub paarikümneaastasesse perioodi palju huvitavat, nagu liikumisi erinevate geograafiliste punktide vahel teenistuskohtade ja ametite muutumise tõttu. Huvitaval kombel on paljude nende punktide vahe lausa globaalset mõõtu, ulatudes Põlvamaalt Lähis-Idani ja risti-rästi läbi Euroopa tagasi Maarjamaale pea igas selle nurgas. Aastate peamine vahe seisneb aga suhtumise ja väärtuste evolutsioonis ning elukogemuse suuruses. Liitudes piirikaitsega tegin seda kindlast veendumusest ega küsinud palganumbreid ei auastmeid, mida tollal polnud lootagi. Pigem võis karta agoonias punaimpeeriumi tõmblusi. Tuhanded nõukogude hiljem vene armee sõdurid baseerusid veel mitu aastat meiegi kodumaa pinnal. Kas oskasime karta demagoogilist vahtu ja reformide ohtu, mille juures palkade tõstmine võis tähendada sissetulekute langemist? Kindlustusest, garantiidest, staatusest ja hüvedest rääkimata läksin sinna kus mind kõige rohkem vajati, mitte sinna kus kõige vähem kahju saaksin teha. Niimoodi koheldakse pigem „second-hand“ poliitikut, kuid mitte väljaõpetatud spetsialisti-militaristi. Kuigi esimestel aastatel polnud minus ei seda ega teist, oskamatuse kompenseeris motivatsioon. Nüüd paar aastakümmet hiljem on olulised seaduslikud ehk juriidilised aspektid, materiaalne heaolu ja auastmed ning ametikoht. Oskusi, kogemusi ja elutarkust on kordades lisandunud.
Ida-Virumaal Peipsi kaldal asuvat pisikest küla on raske kaardilt ilma guugeldamata leida, kui pole selle vastu huvi tundnud või pole isiklikku kokkupuudet. Nõukogude perioodil võis puutepunkt paljudel avalduda läbi pioneerilaagri. Vastava asutuse funktsioonides tegutses see aastaid kuni pioneeriorganisatsiooni hääbumiseni. Ideoloogilised muutused mõjutasid tervet laagrivõrgustikku kindlasti, eriti peale noorte leninlaste liikumise ja ereda (sädemest tõusnud) leegi kustumist. Mis andis võimaluse tulevasele piirivalveorganisatsioonile väljaõppekeskuse loomiseks. Remniku sobis sellesse rolli suurepäraselt tänu üleliidulise standardi juurutamisele totaalkaitse kontseptsiooni raamides, mille kohaselt pidi (vajadusel) laagri infrastruktuuri mahtuma pataljonisuurune üksus. Lisaväärtuse andis strateegiline asukoht sillapeana Ida-Virumaal, kus töölismalevlaste liikumine toetas vene- ja kommunismimeelsete endiste funktsionääride õhutatud nõukogude kodumaa säilitamise või halvemal juhul loodavast natsionalistlikust vabariigist eraldumise ideed. Pingsalt püstitati Narva vabamajandustsooni nimelist õhulossi.
Detsembris 1990 Remnikule saabudes avanenud pilt jättis positiivse mulje. Osalejate optimism ja meeskonnatöö muutis kogu projekti (pikas perspektiivis) ajalooliseks õnnestumiseks. „Remniku poisid” ja „Remniku vaim” muutusid esimesteks piirivalvealasteks kutsesobivuslikeks standarditeks, väljendades kvaliteeti, materjali, võimekust kui ka motivatsiooni. Otsides sobivat definitsiooni „Remniku vaimu“ kui fenomenaalse ja tajutava nähtuse lahtiseletamiseks assotsieeruvad esimestena: isamaalisus, kindlameelsus, ajalooline järjepidevus määrustike ja traditsioonidega (paraad, tavad, kombed, sõjaväeline viisakus jne), süsteemsus, omakasupüüdmatus, ühtekuuluvustunne, kohusetunne, kvaliteet, meeskonnatöö, soov iseseisvuda, tahe sellesse panustada, julgus, valmidus võidelda ja ennast ohverdada ning loomulikult aatelisus. Summeerudes andis müsteerium kokku erilise sünergia, motiveerides osalisi ning teisigi kaasahaaratud abilisi. Remniku kui esimese taasiseseisvunud riigi militaarse kallakuga õppekeskuse tähtsus kipub tahaplaanile vajuma, samal ajal kui mitmed keskuse läbinud piirikaitsjad kerkivad veel esile. Mitme aasta jooksul koolitati ja kasvatati isamaaliselt tuhandeid piiride kaitsjaid, kes ühel või teisel moel seda pisikut endas kandsid ja paremal moel edasi andsid.
Keskuse sulgemine 1994. aastal on ilmselt olnud asjade loomulik käik, teatud protsesse pole võimalik peatada. Emotsioonide kõrval tuleb kaaluda ratsionaalseid argumente alates majanduslikest võimalustest. Hiljem tuleb hinnata kõrgelt nende entusiastide pingutusi, kes Remnikul õppekeskuse veteranide kokkutulekuid on korraldanud või Remniku õppekeskuse nime ja vaimu propageerinud. Minu enda karjääri osana oli see tähtis etapp, mis mõjutas kujunemist erakordselt soodsas suunas tänu sellistele juhtidele ja õpetajatele nagu Johan Saar, Eldor Luhaväli, Lembit Ilsjan, Märt Haavik või Ralf Nellis. Lahkunud kolonel Johan Saar on paljude „remniklaste“ arvates selle tänu eriliselt ära teeninud. Kasutan terminit „remniklased“ kuna „Remniku poisid“ on eksitav jättes mulje nagu oleksid seda surematut vaimu kandnud ainult meessoost isikud. Ei tohi unustada neid õrnema soo esindajaid, kes Remnikusse panustasid otseselt või kaudselt: köögipersonal, meedikud, raamatupidajad, sekretärid, masinakirjutajad, arvutineiud ja teised ametnikud. Johan Saar oskas hinnata õrnema soo rolli meessoost kaitsjate toetamisel. Kahjuks tuli ühel noorel neiul selle eest kallist hinda maksta. Nii hukkus autoõnnetuses koos piirikaistja Leo Tulikuga ka keskuse meditsiiniõde Oksana Salikova. Õppekeskuse ülemana elas Saar seda väga rängalt üle, alateadlikult ennastki süüdistades. Oma meenutustes pühendab ta juhtunule lõigu ja resümeerib toimunut lühidalt: „Saatus!“
Sellel 1991. aasta 24. veebruarikuu talvisel päeval, kui Saar faktiliselt (de facto) taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimesele paraadile rivistunud piirikaitsjatele esines, olid rivis ainult mehed. Keskmise vanuse järgi otsustades pealegi veel noored mehed, kellest paljud tegelikult noored poisid, kes kuulasid „papa“ Saare isalikku õpetust. Tema surematud sõnad jäävad ajalukku: „Eesti mees! Sa oled tulnud tõsisele ja raskele tööle oma rahva kaitse ja isamaa vabanemise nimel. Tegutse nii, et ei oleks põhjust Sinu laituseks, vaid ainult kiituseks. Ja kes siis veel, kui meie, eesti rahvas ise peame omale vabaduse võitlema.“. Ainuüksi nende nappide ridadega saaks sisse juhatada ajaloolist ülevaadet iseseisvuse taastamisest, õpikut isamaalise kasvatuse või ühiskonnaõpetuse aines. Seepärast on need surematud sõnad Remniku laagrile püstitatud mälestuskivil. Pean seda parimaks sõnavõtuks mitte ainult tollasel keerulisel ajajärgul, aga ka pikemas perspektiivis. Piirivalve kui organisatsiooni algusaastatest, loomisest, ülesehitusest ja arengust on palju erinevaid seisukohti. Paraku ei kogune Remniku veteranid sageli. Lisaks teeb aeg oma tööd ning read jäävad hõredamaks. Unustusse vajuvad ka paljud seigad ja detailid ealistest iseärasustest tingituna. Tollel hetkel valitsenud taustast sõltuvalt nagu olukord, raamid, emotsioonid ja meelolud, toimub sündmuste taasesitamine või tõlgendamine erinevalt. Igal asjaga seotud osalisel on oma lugu, tõde, elu, karjäär ja läbitud oma teekond. Mõnel kujunes teekond ja karjäär lühemaks kui teistel. Leidus ka neid, kes komistasid tänu suurtele ahvatlustele, mida töötamine piiril pakkus. Mõni paljastati, mõni mitte. Tagantjärele mõeldes ei oska hinnata enda enesekindlust pakkumiste tagasilükkamiseks, sest sattusin piirile suhteliselt harva. Peamiselt tegelesin teiste koolitamise, kasvatamise, treenimise, õpetamise ja staabitööga. Kui keegi küsiks: „Kas oleksid võtnud altkäemaksu?“, siis vastaksin suurima südamerahuga: „Ei tea, sest keegi ei pakkunud!“ Tervitan neid Remniku poisse, tüdrukuid, mehi ja naisi, kes kandsid endas edasi olulisemaid väärtusi kui rahaline ekvivalent suudaks väljendada. Seda, mida ei saa ühegi valuutakursi alusel konverteerida, mis ei tohiks ajaga devalveeruda ega roostetada – Remniku vaimu.
Kontseptuaalses mõttes püüame aru saada vajadusest kasutada terminit „piirikaitsja“, mitte funktsionaalselt täpsemat terminit „piirivalvur“. Erinevus on pigem praktiline, kuigi isegi formaal-juriidiline. Piirivalvur on reeglina professionaalne ja õpetatud isik, kes täidab antud funktsiooni ametlikul markeeritud ja kokkulepetega kinnitatud riigipiiril. Piirikaitsjad olid seevastu vabatahtlikud ja patriootiliselt meelestatud isikud, kes reaalpoliitikast lähtudes tõkestasid, toetasid, tagasid teatavaid vajalikke funktsioone ajutisel kontrolljoonel või nn majanduspiiril, vajadusel ka silmapiiril. Luues eeldused riiklike institutsioonide tekkeks kui ka hiljem piirijoone demarkatsiooniks osapoolte kokkuleppel. Silmas on peetud kodanikualgatuslikus korras moodustatud majanduspiiri kaitseteenistust, mis vabariigi valitsuse määrusega ametlikul kinnitati. See polnud militaarne, natsionalistlik, ekstremistlik, terroristlik ega nõukogudevaenulik organisatsioon. Pigem aitas rõhu asetamine sõnale „majandus“ tollastes oludes jääda nö poliitiliselt korrektseks. Sõna „piir“ lisamine ühes või teises kontekstis võis tähendada ka soovi piir panna varimajandusele, majanduskuritegudele, kuritegevusele tervikuna ning kaupade ebaseaduslikule liigutamisele. Piiri peab pidama, kui kaovad piirid, siis tekib piiritus. Ka kaitsmise ja valvamise lahtiseletamisega annab manööverdada. Eksitava sõnademängu ning grammatiliste apsude pärast on ajaloos mõnikord ka verd valatud. Tasub hinnata rahvuslikku alalhoiuinstinkti, mida toetab pikk ajalooline kogemus. Kogu eelneva juures ei tohi unustada ka vahet terminitel „kodukaitse“ ja „piirikaitse“. Kodukaitse organisatsioon moodustati 90-nda alguses mitmete oluliste funktsioonide täitmiseks ning aitas sügisel piirikaitset moodustada. Osaledes aktiivselt majanduspiiri valvamisel, kaitsmisel ja kontrollimisel. On levinud arvamus, et „Kodukaitse“ valvas piiri kuni ametliku majanduspiiri kaitseteenistuse loomiseni. Samamoodi tegi seda Kaitseliit, Eesti politsei ja teised ametkonnad ning teised vabatahtlikud juriidilised ja füüsilised isikud, kelle organisatsiooniline kuuluvus, rahvus ja usutunnistus pole täpselt fikseeritud.
Alguses polnud see oluline, peamine mure oli takistada suurte koguste tööstus- ja ehituskaupade väljaviimist meie vabariigist. Alkoholi ja tubaka sisse- ja väljavedu hoogustus alles hiljem. Võeti kasutusele hästi palju udupeenikesi termineid, kaupade osas kõlasid perfektselt „kvoodid“ ja „limiidid“. Alles hiljem lisandus reisidokumentide kontroll ning mängu tuli „viisa“. Ametlikus nimetuses lisandus aastal 1990 (esimeses pooles) Eesti Vabariigile veel Nõukogude Sotsialistlik (ENSV). Ettevaatlikult ja arukalt liikudes võis kindel olla, et vastavalt õigustatud ootuse (lootuse) printsiibile kaovad need väevõimuga külgepoogitud lisandid nagu „Nõukogude ja Sotsialistlik“. Esmalt kadusid tehniliselt ehk paberil, kuid mitte veel hingest ja olemusest. Olude sunnil moodustus ajutisel kontrolljoonel (tulevasel piiril), mille mõned kontrollpunktid sügaval sisemaal asusid, omamoodi esimene ja ajutine Schengen. Kontrollimiseks sai seda entusiastide askeldamist vaevalt nimetada, pigem toimus vaatlemine ja olukorra või isegi tegelike vajaduste kaardistamine. Kaasnev statistiline aruandlus aitas fikseerida liigutatud kaubakoguseid teatava (suure) vea piirides. Schengeni idee realiseerus viisavabaduse ja kohati täieliku liikumisvabadusega eriti kontrollpunktide vahelisel ja nende välisel alal (metsateedel). Mitmetes piirilõikudes tekkisid kontrollpunktide ligidal metsades uued sõiduteed, mille eesmärk oli kauba takistusteta edasitoimetamine. Nendel teedel vuhasid masinad ja kees elu, kuid ligiduses igavlesid initsiatiivi kaotanud niinimetatud piirikaitsjad. Peale inspektorite piirikursuste käivitamist ja esimest lepingute sõlmimist ning teenistuse saatmist, tuli hiljem analüüsida nende tegevust.
Tallinnas korraldati seminari formaadis jätkukursus, et kuulata tagasisidet tegelikkusest. Seminar oli vajalik, saamaks olukorrast ülevaadet ja reaalset tagasisidet. Samal kohtumisel otsiti vabatahtlikke, kes oleksid valmis Remniku endises pioneerilaagris õppekeskust alustama. Polnud taolisest kohast varem kuulnudki, kuid olin esimeste seas oma nime kirja pannud. Eelkõige lootsin kasulik olla mõnes vastutusrikkamas lõigus, samas tahtsin ise areneda ja juurde õppida. Rahvatarkuse kohaselt õpetavad teisi ikka need, kes midagi ise ei oska. Teadsin järjest rohkem, et tean piirist ja selle valvamisest liiga vähe. Vastupidist väidavad pigem valjuhäälsed libakangelased, kes algaastatel teisel pool barrikaade äraootavalt passisid ja sündmuste kulgemist jälgisid, et hiljem loorberitele puhkama heita. Samas aitas ootamatus kohas karastuslik vetteviskamine asutajatel ja algatajatel sündmuste veekeerises pidevalt esiplaanile kerkida. Kahjuks on mõnedki neist praeguseks juba manalasse vajunud või lihtsalt resigneerunud ja teelt kõrvale astunud, nende panust ei tohi unustada. Läbi Remniku õpiti asutama ja avama teisi piirivalvurite koolitamiseks vajalike asutusi nagu piirivalvekool ja õppekeskused, mis kandsid vaimu edasi. Tänu järjepidevusele ja traditsioonidele pandi alus professionaalse ehk kutselise piirivalveameti ülesehitamisele, mis siseministeeriumi haldusalas aitas toota sisejulgeolekut. Tänu lõimumisele kaitsejõudude (EKJ) koosseisu panustas EPV omakorda ka riigikaitsesse. Sõjaolukorra väljakuulutamise korral läinuks piirivalve kaitseministeeriumi alluvusse. Taolist mudelit võis pidada kõige efektiivsemaks nappide ressurssidega väikeriigile. Hilisemate reformidega on süsteem lõhutud, samas on piirikontrolli funktsioonid täidetud. Väliselt on kõik korras, kuid transformatsiooniga on muserdatud piirivalvurite vaimu, mille tsementeerumine algas Remnikul. Selline sissejuhatus andis ülevaate üldisest olukorrast ja taustast ning isiklikest motiividest, mis mind piiriteenistusse ja Remnikule viisid.
OSA 2. TOOMPEALE!
Remniku piiripoisid Toompea kaitsel 1991. aasta jaanuaris
Ajaratast tagasi kerides alustasin sissejuhatuses (OSA 1) aastast nr 1990 kuna sellest saigi alguse lugu, mis mind piirile viis. 1990. aasta sügisel läksin vabatahtlikult piirile, osalesin esimesel nn inspektorite kursusel „Eesti Piir I“ ja olin piiripunkti ülem Põlvamaal. Esimeste vabatahtlike piirikaitsjate seas läksin detsembris Peipsi kaldal asuvasse Remniku pioneerilaagrisse, et aidata käivitada piirivalve õppekeskust. Läbisime esimestena juhtivkoosseisule mõeldud kursuse ja 1991. aasta jaanuari alguses alustasime esimeste (vabatahtlike) ajateenijate allohvitseride koolitamist. Valisime tulevasi allohvitsere hoolikalt ning korraldasime kandidaatidele kehalised katsed. Soovijaid oli isegi rohkem kui esimese kursuse nimekirja mahtus. Detsembris olime vabatahtlikena omal nahal proovinud kuidas keskus toimiks kui selles väljaõpet alustada. Lisaks määrati osalejad kursuse lõpus komisjoni poolt ametikohtadele kompanii struktuuris. Tänu sellele oli jaanuaris lihtne alustada. Kompanii jagunes neljaks kahejaoliseks rühmaks. Olin esimese rühma teise jao ülem koos (kadunud) Ivar Põhakoga. Väljaõppe käivitamine sujus vaatamata rasketele oludele ja segastele aegadele tänu isikkoosseisu motiveeritusele. Endise pioneerilaagri taristu sobis sadade pioneeride karjatamiseks rahuaja tingimustes ja pidi sõja ajal isegi pataljoni mahutama. Seega polnud tingimustel häda midagi. Õppekava koostamisel tuli arvestada reaalsete võimalustega ja olemasolevate vahenditega, mida oli vähevõitu ning relvi polnud üldse. Tänu sellele domineerisid tunniplaanis määrustikud, riviline väljaõpe, kehaline kasvatus, topograafia, piiriteenistus ja isamaaline kasvatus. Suurim koorem lasus õppekeskuse ülemaks määratud (kadunud) Johan Saarel ning tema asetäitjatel (kadunud) Ralf Nellisel ja (kadunud) Eldor Luhaväljal, kellel oli eelnev teenistuskogemus ohvitseridena. Nõukogude taustale vaatamata julgesid nad uut riiki teha ja piirivalvet üles ehitada. Eriliselt paistis silma Johan Saar oma isamaalisusega. Seda kõike polnudki nii vähe kui ärevaid aegu silmas pidada. Olime tulevasi allohvitsere koolitanud ja kasvatanud nädala kui sündmused baltikumis ärevaks kiskusid ja Lätis-Leedus ka veriseks läksid. Ida-Virumaalt vaadates tundus Tallinn kaugel olevat, kuid ärevus kandus ka meieni. Nagu selgus, polnud pealinn meid unustanud.
13. jaanuari hommikusel rivistusel-lipuheiskamisel edastas Remniku õppekeskuse ülem Johan Saar organisatsiooni (majanduspiiri) juhi Andrus Ööveli palve osaleda valitsuse ja staabi valvamisel ja kaitsel. Kummaliselt kõlab, kuid käsu asemel anti igale võimalus valida ja otsustada – kas minna Tallinnasse, jääda laagrisse, naasta koju või oma piirilõiku. Enamus nõukogude armee kutselise kui ajateenistusliku taustaga juhtivkoosseisust tõmbus korraks tõsiseks ja manas alateadvuses esile NA suure ja võimsa masinavärgi, millega partei ja valitsuse „suure asja“ eest tuli välja astuda kui vaja. Miljonid mehed ja tohutu hulk sõjatehnikat, mille kasutamine separatistlike ehk „mässumeelsete“ vabariikide vastu polnud välistatud. Noored (tulevased) allohvitserid ei osanud kartagi. Nemad olid oma valiku teinud kui piirikaitsega liitusid kuigi tollaste seaduste kohaselt võidi neid käsitleda „punaarmee“ väejooksikutena. Keegi rivist kohe välja ei astunud ja keskuses algasid ettevalmistused kompaniisuuruse ekspeditsiooniüksuse väljasaatmiseks tõenäoliste (eeldatava) rahutuste või korratuste piirkonda. Spordi ja kehalise kasvatuse instruktor (kadunud) Lembit Ilsjan korraldas kiire rahutustevastase väljaõppe ja treeningu. Harjutasime rühmadega kuidas koondrivis masse ohjeldada. Kilpe ja kiivreid polnud, vaid kumminuiad ja küünarnukitunne. Ühed seisid rivis ja teised mängisid „mässulisi“, kes massina rivis seisjatele peale valgusid. Rüsinat ja rabelemist oli palju, päris ehtsaks kismaks siiski ei läinud. Ikkagi omad poisid ja õppus, samas andis mingigi kogemuse juhuks kui… Kuna tulisematest relvadest polnud mõtet unistada, siis revideerisime oma pigem külmrelvade kategooriasse kuuluvaid erivahendeid nagu kummist nuiad. Neidki polnud palju ja Saar andis käsu metsast jämedaid kaikaid juurde lõigata. Saar oli kogenud mees ja hea juht. Sai aru, et kui rahvas istub tegevusetult, siis hakkavad mõtlema sündmuste negatiivsematele aspektidele. Osaliselt vajadusest moraali ja motivatsiooni hoida, osaliselt praktilisest vajadusest „relvi“ teistelegi jagada. Olin jaoülemana ametis ega vaevanud oma pead muretsemisega isikliku käekäigu pärast. Nüüd pidin alluvatega tegelema ning neid julgustama. Endas olin selgusele jõudnud juba tükk aega tagasi kui 1990 alguses kaitseliitu astusin ja erirühma pealikuks valitud sain. Oli näha, et süsteem oli rabe ja müürid kippusid langema. Valitud tee oli õige ning aeg oma riigi taastamiseks küps. Seega polnud erilist hirmu, et nahk auklikuks lastakse. Polnud ka väga kahju kuna olin kolmekümnene ja elus midagi näinud.
Pärastlõunasel ajal kui pimedus ligemale hiilis, saabusid pealinnast laagrisse kaks suurt (kollast) „Ikarus“ tüüpi linnaliinibussi. Meeskond jagunes kaheks ning bussidele laaditi ühtses vormis piirikaitsjad, kotid isiklike asjadega ning metsast hangitud puitmaterjal – kaikad. Suures linnas vuranud bussid olid funktsionaalsed ja ruumikad seisjatele, kuid mugavate istmeteta ega mõeldud pikamaasõiduks. Kõikidele ei jagunud istmeid, seega istus osa meeskonnast põrandal nö kottide otsas. Sellele vaatamata oli meeleolu positiivne kui mitte sõjakas. Kuulasime kellegi transistorraadiot, et uudiste abil toimuvaga kursis olla. Teekond kestis üle kahe tunni ning selle vahemiku sisse ei mahtunud ühtegi uudist, mis oleks paanilist ärevust või hirmu külvanud. Ilmselt aitas kaasa asjaolu, et enamuses ajast polnud ka erilist levi. Tallinnasse sissesõidul ei torganudki silma, et linn on piiramisrõngas ja kõikjal käivad tänavalahingud. Võis ju mõelda, et ilmselt oodati meid. Oodatigi, seda eriti Toompeal kus valitsus ja „Kodukaitse“ staabis vanas nn komandandi majas Toompea 1 aadressil asus omakorda tegutsev piirikaitse staap. Igati mitmekihiline pirukas ja segane käsuliin tänu „Kodukaitse“ juhtkonna mitmel toolil istumisele. Milline geograafiline ja organisatoorne sooduspakett kus kaks ühe hinnaga välja paistab. Vabastasime bussid piletita reisijatest ja muust kolast ning peale mõningast sebimist võtsime staabi juures kompanii joonele. Taoline jõudemonstratsioon sinises nn „kodukaitsjate“ vormis üksuselt mõjus eestimeelsetele möödujatele südantsoojendavalt ning impeeriumimeelsetele vastupidiselt. Olid nendegi silmad ja kõrvad kõikjal ning jälgiti toimuvat ja kanti ette kuhu vaja. Õnneks valitses vastavates organitses segadus ja domineeris ebakindlus ning kõhklemine, seega keegi ei teadnud kus vaja on ja palju vaja on. Meid oli igatahes vaja ja kohe ning mitmel pool. Peamise ja prioriteetse objektina jäi loetelu tippu Toompea loss tänu selles paiknevale valitsusele. Mõningasele segadusele vaatamata õnnestus objektid ära jagada ja teenistus käima saada. Tekkis nn bermuuda kolmnurga põhjamaine ja minimalistlik kuivamaaversioon. Kompanii põhijõud suunati lossi ja staabi perimeetrile ning ebakorrapärase kolmnurga puuduv kolmas nurk leiti Rüütli tänava vanas Rootsi kirikus. Selles toimus meie rahva „omakaitse“ löögiüksuse majutamine tollase raskejõustiku spordisaali mattidel. Miskit mattide ja jopedega seonduvat võis kõlada oletatava vastase staabinõupidamisel kus kanti ette teadmata väljaõppekeskusest ilmunud distsiplineeritud eriüksuse saabumisest. Olime nende jaoks niivõrd erilised oma ühtse vormi ja puuduva relvastuse tõttu. Vaid kõige parimatele ja erilisematele ei anta isegi relvi kuna kõvadel meestel pole neid lihtsalt vaja. Ja kui ongi vaja, siis võtavad vastavast ettevalmistatud peidikust või vaenlaselt.
Esimesel ööl olin oma esimese rühma teise jao poistega staabis. Korraldasime teenistust vastavalt võimalustele ja vajadusele, mis oli esimesest suurem. Meie keskuse kogenud juhtivad ohvitserid eesotsas Saarega aitasid kompanii kasutamist korraldada. „Kodukaitse“ planeeris tõkestamist ja vedas Toompeale kivirahne ning kavandas suurte veomasinate kasutamist. Miskit sümboolne kaitseliin oleks „punaste“ soomustehniliste vahendite aeglustamiseks moodustunud. Teine ja olulisem kaitseliin oli moodustunud rahva südametes ja meiegi olime seeläbi osa rahvast ja liinist kui sellisest. Mistahes väljaõppinud kõrilõikajate vastu poleks kummastki kasu olnud ega ka kumminuiadest koos kaigastega. Vilniuses oli dessantväelaste soomukiroomikute all piisavalt palju hukkunuid, kuid rahvas seisis edasi. Samas oli meiegi motivatsioon ja vaim võrreldamatult tugevam kui nondel teistel keda oodati. Staabis venis aeg öösel kuidagi aeglasemalt kui päevavalges. Ju on valguskiirus päevasel ajal suurem ka ajalisel skaalal pimeda ruumiga võrreldes. Osa poisse oli välisukse juures, kuid seespool koridoris. Jagasin oma jao nii, et oleks kaks vahetust mitte nagu tavalises valveteenistuses kus on kolm. Polnud suurt jagada midagi, meil oli jaos kaheksa tublit noort piirikaitsjat. Peamiselt Raplamaalt, kuid asjalikud. Seega moodustasin mina koos nelja mehega esimese pooljao ja jaoülema asetäitja ülejäänud kolme mehega teise pooljao. Minu paarimees ehk teine jaoülem Põhako oli käsukorras jäetud laagrit valvama. Keegi pidi ka laagris olema ja seda kaitsma. Selline oli kord sõduri saatus, et tuleb vahel ka käsku täita. Magasime kas toolil istudes või lihtsalt põrandal, mis polnud ei kosutav ega mugav. Vahet polnud, sest sõdur magab vajadusel ka püstijalu. Olin vene kroonus teenides näinud, kuidas väsinud sõdurid magasid kõndideski. Praktiline kuigi ebamugav ja tervistkahjustav kui komistasid. Tänu sellisele võrdlusvõimalusele oskasin oma noorematele kolleegidele sisendada, et suur ja võitmatu punaarmee on müüt. Märkasin, et sellist julgustamist nad natukene ikkagi vajasid, kuid pealtnäha olid igati normis ja vormis.
Hommikul olime pisut loppis ja väsinud, kuid endiselt kõrges lahinguvalmiduses. Õnneks oli kompaniil kolme objekti vahel jagunedes võimalus reservi tekitamiseks meie majutuskohas paiknevate jõudude baasil. Reservis viibivad allüksused said puhata ja vahel kohe mitu tundi. Järgmisel päeval said valvegraafikud paika ning teenistus lükati õigetesse rööbastesse kuigi suund oli selge. Põhirõhk pandi endiselt lossi kaitsmisele kuhu selle päeval suunati ka kompanii esimene rühm (kadunud) Leo Tuliku juhtimisel. Siinkohal oskas endine tuletõrjuja märgata lossis valitsevat tuleohtu. Tavaliselt kasutatakse igasuguste ebaregulaarsete massiürituste juures tulirelvadele lisaks muid tuleohtlike materjale nagu süütepudelid. Tulik suutis oma hoiatava sõnumi edastada Saarele ning see omakorda lossi kaitse ja turvalisuse eest vastutavale isikule. Nagu võiski arvata sai Tulik endale kohe ja sujuvalt lisaülesande ning muutus rohkem vabatahtlikuks ülempritsumeheks lossi mastaabis. Vabanedes seega rühmaülema kohustustest kuna jaoülematena olime niigi pädevad ja saime edukalt hakkama. Enne seda määras ta minu koos kogu teise jaoga valgesse saali tulekustutusvõimekusega eriüksuseks. Sättisime ennast nimetatud ruumis sisse. Olnud valitsuse nõupidamise ruum ja vastav piklik „ümarlaud“ koos soliidsete toolidega olid nüüd meie päralt. Valitsusevahetus ehk „troonipööre“ oli toimunud kogu maailma avalikkusele täiesti märkamatult. Istusin peaministri toolile ja hindasin olukorda. Kordagi ei tulnud sellele mõttele, et olud on aga korda pole kuna minule kui pealikule ei tuua kooki ja moosi ning kohe. Kusagilt ilmusid hoopis Tuliku abiga punased ja rasked süsinik-kustutid, mille varud ladustasime mitmele poole. Eriti akende ligidusse, sest kohe akna taga oli lai rõdu (balkon) kuhu oleks „mässajatel“ lihtne ronida kui keegi ei takistaks. Meie töö pidigi olema rõdule pürgijaid „jahutada“. Selleks otstarbeks vedasime kusagilt kohale tuletõrjevoolikud ja otsisime kohta kuhu need veevärki ühendada. Vastavad kapid koos kraanide ja torustikuga pidid olema suuremates asutustes vastavalt üleliidulisele standardile. Seda Tuliku poiss teadis ning panime voolikute ühe otsa vastava kapi juurde valmis ja teises otsas olid joatorud, millega vajadusel veega „tuld“ anda. Punased kustutid olid juba lähivõitluse jaoks. Tegime Tulikuga jaole kiire juhendamise ja näitasime kuidas vastava kraani keeramise ja toru suunamisega vastastele“ külma“ teha. Tegevusraadius oli maksimalselt meetrine, kuid laengu otsalõppemisel võis raske metallist kobakaga oponendile virutada.
Päev sai kiirelt otsa kogu selles tohuvabohus, kuid olime kindlalt oma posti piirides. Lossis polnud lubatud ilma vajaduseta ringi liikuda, kuid vajaduse leidis alati. Pealegi oli mitmel pool meie sinises vormis piirikaitsjaid ning keegi ei suutnud vahet teha. Lossi ei pidanud seestpoolt ju eriti turvama kuna oht pidi lähtuma väljastpoolt. Kohalike turvajaid ja juurdeantud politseinike oli ilmselt vähe. Olime neid ikka vahel kusagil vilksatamas näinud. Keegi astus ka meie saali sisse ja ladustas nurka ühe komplekti erivarustust kiivri, torkevesti ja kilpide näol. Kui mees lahkus, siis proovisime kohe vahendeid selga. Oli vaja selgeks teha kuidas asjad toimivad. Tegime ka kiirelt pilte kuigi kaamerad polnud seespool hoonet teretulnud. Olles olulisel-elulisel positsioonil muutus meie jagu kolleegidele omamoodi turismiobjektiks kuhu hiiliti, et koos „ajutise valitsusega“ pildistada. Mitmel korral vilksatasid meie juurest läbi ka VIP-tüüpi tegelased nagu mõni minister Laanjärv. Meelde on jäänud hr Savisaare kiire ja tempokas askeldamine. Nagu uudistest kuulda võis polnud olukord lootusetu, kuid oli endiselt ärev. Märkasime, et rahvusvahelist ajakirjandust liikus ringi ja iga päevaga üha rohkem. Selline positiivne indikaator saatis ka meile signaale, et maailm teab toimuvast. Ööseks ilmselt vähendati tunnimehi, valvureid ja uksehoidjaid ning saatsin osa poisse maadlussaali puhkama. Kuuldavasti pidi järgmisel päeval midagi toimuma, seega polnud mõtet ressurssi raisata. Uni ja puhkamine on samuti relvad ning neid tuleb kasutada kui muud pole.
Jaanuar numbriga 15 osutus omamoodi murdeliseks teisipäevaks. Peale hommikusööki olime kõik postidel tagasi. Interliikumise miiting algas nendele lossis istuvatele piirikaitsjatele kuidagi märkamatult kes ei passinud kogu aeg kusagil akna ligidal. Meie jaol oli selles osas pilet esimesse ritta ja avanev üleplatsiline vaade (lausa 3D formaadis) näitas töölissalkade sisseimbumist ja kogunemist. Töölisklassi ehk proletariaadi „parimad“ esindajad olid organiseeritult kohale saabunud. Kaugemalt (Ida-Virumaalt) tulijad isegi bussidega ning lippudega. Kergest joobest või raskest pohmellist rääkimata. Kutsumata külaliste mass kattis peagi suurema osa lossiesisest platsist. Silma järgi hinnates tundus, et ei anna laulupeo mõõtu välja ning vaba ruumi jäi kohati hinnanguliselt ülegi. Panin tähele, et mõned grupid olid paremini organiseeritud ja riietatud NA nn „afganka“ vormi. Küllap leidus rahumeelsete demonstrantide ridades militaarmaailmas tegutsevaid „töömehi“ Põrnitsesin aknast allpool voogavaid liidumeelseid aktiviste, kuid pidin piirduma ainult visuaalse jälitustegevusega. Samas pidin oma alluvatel rohkem silma peale hoidma ning hindama varustuse valmidust ekstreemsemateks olukordadeks. Igaks juhuks ühendasin vooliku teise otsa selle kapis peituva otsaga. Enne kontrollisin vee olemist. Vesi oli süsteemis sees, kuid surve osas polnud kindel. Pealegi võis keegi provokaator kusagilt väljastpoolt lossi peamise veetrassi kraanid kinni keerata. Ilmselt väga hea ettevalmistuse ja spetsialistide olemasolul seda tehaksegi. Õnneks polnud tookord selliseid detaile arvesse võetud. Süütepudelite kasutamise korral oleks kogu lossi ja selles paikneva rahva seisukord nutune olnud. Ilmselt loodeti, et interliikumise üksuste saabumisel kohkuvad vähesed kaitsjad ning jooksevad laiali. Seejärel võetakse loss üle ja töörahvas ruulib ning õiglus ja kord saab automaatselt taastatud parimas sotsialistlikus kastmes. Miskit ei toiminud ning massid käitusid kaootiliselt, kuid ebakindlalt. Puudus kindlakäeline juhtimine vastava tunnustatud „dirigendi“ kujul. Tollased juhtfiguurid Kogan ja Lõssenko pidid kusagil askeldama. Lõssenkot nägin aknast kui ta tormiliselt ühe rühma ees kätega vehkis, kuid need seisid ebalevalt ja hoidsid käsi taskus. Ilmselt oli nende kõrvu kostunud lossi valvama saadetud politsei- ja piirivalve erilistest üksustest. Osaliselt ka seetõttu, kuid peamine põhjus peitus sõjaväe passiivsuses ja kohalike vastuseisus „vennaliku pere“ mudelile. Seda ka oma noorematele relvavendadele selgitasin, kellel veel vähene elukogemus taoliste nüansside analüüsimiseks.
Provokatiivsetest toimingutest jäid nimetatud miitingul domineerima lõugamine, räuskamine, karjumine, ähvardamine, käte laiutamine ja rusikatega vehkimine ning lippude lehvitamine. Üldist rünnakut ei järgnenud ja mitme tunni pärast olime meie võitnud. Vähemalt selle toimumata lahingu, mille puhkemise korral oleksime halvemal juhul teiseks tulnud. Valvsust minetamata jätkasime oma jaoga teenistust kuni ootamatult saabus öö, mille toimumise osas lubas ilmajaam pimenemist. Saatsin taas osa meeskonnast spordisaali magama. Kuulsime uudistest, et naaberriikides oli olukord endiselt ärev, kuid rahvas püsis barrikaadidel ja poliitikud suhtlesid omavahel ja otsisid ühiseid lahendusi. Järgmisel päeval jätkasin jao juhtimist peaministritoolilt. Kunagi ei tea, milleks taoline kogemus kasuks tuleb. Eilne miiting oli kindlasti nii mõnegi mehe hinge ärevaks ajanud, kuid hirmud hoiti kontrolli all. Olin oma jaoga väga rahul kuna poisid olid vastu pidanud sisemisele pingele. Nii head koolitusprogrammi juhtide väljaõppeks poleks Remnikul ka raha eest saanud korraldada. Sellega ei saanud veel joont alla tõmmata. Ootasime uusi rünnakuid ja sõjaväe sekkumist kuna „rahumeelne“ miiting ei andnud oodatud tulemust. Jätkasime lossi ja staabi valvamist, mingil ajal olime jaoga reservis ja ootasime käsku. Paaril korral õnnestus ka linnas liikuda. Olime vormis ja rahvas märkas seda. Inimesed tulid juurde, tänasid ja surusid kätt ning patsutasid õlale. Tunne oli üsna ülev. Eriline soojus jäi hinge kui Johan Saar tõi spordisaali „soomepoiste“ ja saksa poolel võidelnud veteranide grupi. Korraldasime alustuseks rivivõtete demonstratsiooni ning seejärel korraldasime neile riviharjutuse ja kasutasime Eesti Kaitseväe vana rivimäärustikku. Vintsked vanamehed ajasid seljad sirgu ning näitasid, et on veel kõvad tegijad. Lahkudes ja tänades oli mõnelgi silmanurk märg. Nädalaga oli selge, et impeerium ei anna vastulööki ja selle taastamine ei õnnestu. Siinkohal mängisid rolli mitmed faktorid, tegurid ja võtmetegelased. Meiegi kaudne panus sealhulgas. Remnikule pidime naasma, et jätkata allohvitseride koolitamist ja valmistuda ajateenijate vastuvõtuks suuremale kursusele. Poiste pikem hoidmine pealinnas polnud enam otstarbeks kuna oleks rikkunud järjepidevuse ja nurjanud õppekava kuigi samas oleks toetanud lossi ja staabi kaitset lisaks kivirahnudele, mis selleks ajaks Toompea nõlvale veetud. Kividest saab olla tugevam vaid rahva tahe ja sisemine kindlus, mis aitab vastu seista kurjuse jõududele. Tagasiteele Remnikule asusime organiseeritud korras. Taktikalises terminoloogias kannaks taoline lahkumine väärika eemaldumise silti, kuid seekord olime teele asunud võitjatena ja siltidest polnud lugu kuna võitjate üle kohut ei mõisteta. Bussides valitsesid kõrgendatud meeleolud kuivale seadusele vaatamata. Noored allohvitserid olid sooritanud kõrgele hindele väga komplitseeritud eksamid. Mis muidugi ei takistanud koolipinki naasmast. Paljud tollase nn esimese ajateenijate piirikaitsjate allohvitseride kuuajalise kursuse lõpetanud poisid jäid teenistusse peale ajateenistuse lõppemist. Tollane laagri juhtkond ja kompanii põhituumik aitasid taastada piirivalvet ja käivitasid teisigi õppekeskusi. Mitmed on vajunud manalasse, mida kirjutise tähelepanelik lugeja märkab nimede ette lisatud sõnas (kadunud). Pühendangi selle lühikese loo nende julgete meeste mälestuseks, kes tulid tollel raskel ajal ja aitasid riiki (taas)luua, piirivalvet ning kaitseväge taastada. Piirivalve Remniku õppekeskuses osalesin mitmetel kursustel instruktorina rühma – ja kompaniiülema rollis. Hiljem jätkus teenistus piiril, Kuressaare õppekesuses ja Piirivalveametis ehk staabis erinevatel ametikohtadel kuni 1994 septembrini. Läksin kaitseväkke ning osalesin Balti rahuvalvepataljoni projektis, millest lähemalt peatselt ilmuvas raamatus „Rahusõdurid“
Reservkolonelleitnant Tõnis Asson


Warning: Undefined array key 0 in /data03/virt74078/domeenid/www.rahvalood.ee/rahvalood.ee/public/wp-content/themes/erm/single.php on line 77

Galerii