Suvel 1991 lõpetasin Harjumaal Saku Keskkoolis toiminud põhikooli 9. klassi. Päeval toimus pidulik lõpuaktus koolimaja aulas kõnede ja kontserdiga. Hiljem seisime juba õues muruplatsil klasside kaupa rivistatult, kus võtsime vastu lilleõisi ja õnnesoove pereliikmetelt, tuttavatelt ja sõpradelt. Fotoseeriaid plõksiti me silme all ohtralt ja püüdsime veel tunnetada viimast õlatunnet peale tuttavlikku plärisevat lõpukella. Siit edasi ootas meid täiesti uus elu, kuid selle koolikeskkonna ja uue elu vahele jäi veel üks kohustuslik üritus, mis ka pidulik, kuid juba sootuks teises vormis.
Õhtune lõpupidu toimus selleks reserveeritud Vääna jahilossis. Harjumaa ilusas looduslikus paigas, kus jõe ääres puitmaja, saun, kõrvalhooned ja muruplats. Siinsed metsatuuled pidid meilt puhuma kõik mahajäävad koolihooled ja värskendama meid uuteks algusteks. Me kogunesime kohale oma esivanemate autodes, pakkisime maja alakorruse saalis pikale puulauale lahti omad toidu- ja joogikraamid ning tutvusime valdustega. Üks klassivend, kes kaheksakümnendate lõpus mingi valemiga Kanadas sugulaste juures käinud, tõi kaasa popi duubelmaki koos kassettidega. Terveks ööks oli kindlustatud kaheksakümnendate ja üheksakümnendate alguse diskoparemik taustaks ja tantsuks. Eraldi pakendites olid hinnalised alkohoolsed joogid, mida esialgu välja ei võetud, vaid vargsi viludamasse nurka varjule pandi, sest kohale oli oodata läinud aastate klassijuhatajaid. Nii nõudis traditsioon. Klassijuhatajatest tulid kohale pooled neist, kes meid üheksa aasta jooksul kantseldanud, harinud oma hinge eest hoolt kandma hurjutanud. Programm pedagoogidega kulges igati viksis ja viisakas olekus. Vaatasime tagasi huvitavamatele aegadele, vestlesime vabas vormis ja mängisime õues maha üsna mitu meeleolukat ringmängu. Siis püsisid noored jalad veel kindlalt maas ja kontrollisid sammu. Juba paari tunni pärast osutus see paljudele võimatuks. Õpetajad lahkusid ja algas lõpupeo põhiosa. Nii nõudis traditsioon.
Hilisel tunnil küpsetati lahtises kaminas varda otsas viinereid ja söödi pidutoite. Liiguti kõikjal ringi ja keegi taibukas märkas sauna sooja panna. Pendeldati õue ja maja vahet ning tunti ennast paganama vabalt. Seda kõike saatmas valjuhäälne diskotümps vägeva duubelmaki kandilistest kõlaritest. Tantsiti nii kuidas osati, kogedes sealjuures väiksemaid ja suuremaid tasakaaluhäireid.
Tollal oli heaks tavaks kujunenud, et õpetajate lahkumise järgselt ilmusid kusagilt looduse rüpest välja seal varjunud autodega kodualeviku Saku vanemaealised noormehed. Nemad tahtsid osa saada nooremate suurüritusest omal moel. Nende hulgas oli hiljuti kooli lõpetanuid ja isegi mõni Vene sõjaväest läbi käinud mehemürakas. Kõik nad lõbusas olekus ja loomulikult varustatud kaasatoodud alkokogustega. Viimased tarbiti koonerdamata ära ja püüti igal võimalusel käppa peale panna meie seltskonna varudele. Kuid ega meie omad ka eile sündinud ei olnud. Osati peita ja omas nurgas rüüpamas käia. Puudus igasugune oht kaineks jääda kõigil, kes napsiga vähegi sinapeal. Siinkirjutaja sel ajal veel alkoholi ei pruukinud ja nii ma seal siis kogu selle lärmaka öö kainena ja pisut kõheduses ka veetsin. Kuid üldiselt oli tore ja täna sellele läbule tagasi vaadates on see üks ere mälestus, mida kirjandusmaastikul mõnuga ära kasutada.
Tolle aja kombe kohaselt liitusid meie jahilossi kommuuniga öötundide jooksul erinevad kambad Saku piirkonnast. Tuli üks autotäis nokastanud kamraade, rääkis teatud aja lolli juttu ja kadus uutele teedele. Asemele vuras uus masin ja nii see kellavärk liikus. Kõik tulijad ja minejad muljetasid, kuidas nad külastanud ka teisi lõpupidusid teistes kohtades, mida kõike tunnistanud ja toime pannud. Selgus, et samaaegselt Kiisa alevikus toimunud labraka käigus pekstud koguni saunalava puruks, sest ühel isendil läinud seletamatul põhjusel basseinis meel mõruks. Eks ole ju inimestel joobeseisundis oma arusaamine piduööst.
Meie keskuses laamendamiseks ei läinud, sest Vene armee karastusega kambas oli ka tasakaalukaid rahustavaid kodanikke. Küll aga nägin sel ööl palju klaasistunud silmi, nõrku jalgu, eksinud suundi ja kuulsin mõttetut möla. Kohati raske oli olla kaine selles aurumullis, aga ma vist ei olnud siiski päris ainuke selline veidrik.
Öös on hetki! Korraga leidsin ennast olukorras, mis laivis veidi ärev, kuid praegu ma tänan selle kogemuse eest. Istusin laua ääres, lärmist väsinud, tümpsust tuim ja üldisest häbelikkusest krampis. Minu kõrvale oli ennast sättinud seisma üks vanem, Vene sõjaväest tulnud Saku noormees. Elumehe hoiakuga napsine sitke ja sirge mees seisis vaikides, tuikus rütmiliselt, vaatas mind algul tõsiselt, siis nagu rahustavalt naeratades. Ja siis ta ütles oma lause, mis täiesti geniaalne ja vääriks kindlasti kusagil kirjatöös oma rasvast veergu. Purjus elumehe rahulikult väljendatud lihtne ja unustamatu lause oli: ”Kuule kaabu, ma kukun sulle pähe varsti!”
Ütles ja eemaldus, ilma kukkumata. Kui sellist lauset poleks kuulnud, siis peaks selle ise välja mõtlema. Minule kui kirjutavale karakterile on see tagantjärgi tõeliselt andekaks suuvärgiks osutunud ja au selle kuuldavale toojale. Respekt! Öös kuuleb asju, mis jäävad kogu eluks pärlitena huumori ja loomingu varasalve.
Hommiku saabudes olid paljud raskes pohmellis ja meeled nõdrad, kui hakkas kojuminemine. Siin-seal kuuldus kaeblikku öökimist. Saabusid vanemad autodega kodukandist ja sõideti Väänast ära. Viisakamad lahkujad võtsid mõned kaaslased ka oma auto peale, sest kõigi vanematel ei olnud võimalik masinaga järele tulla.
Ja läbi oligi see 1990ndate põhikooli mürtsuv, alkoholilõhnaline, pehme keelega lõpupidu. Ja ega häbi keegi ei tundnud, sest nii oli kombeks.
Andre Tamm
Vabakutseline kirjanik ja ajakirjanik