ERMERM

Pokemoni Tazod

Capsid, playback ja klassimiss: tunniväline koolielu 90ndatel Lisatud: 06.07.2017

Autor: Karl Alfred - 1991

Olin sel ajal 2. klassis, kui meie kooli poiste seas Pokemoni Tazod populaarseks said. See oli 90-ndate aastate lõpp. Kui mäletan õigesti, siis uusi Tazosid oli võimalik saada Laysi krõpsupakkidest ning neid oli mitu generatsiooni. Mõned Tazod olid haruldasemad ning väärtuslikumad kui teised. Väike Laysi krõpsupakk võis maksta sel ajal 3 krooni ringis, kuid võin ka eksida. Algul võrreldi krõpsupakkidest saadud Tazosid teiste sõprade omadega. Kui endal ja sõbral oli mitu korduvat Tazo, sai sõbraga vahetatud. Nõnda sai unikaalsete Tazode kogust enda kollektsioonis suurendada. Peagi hakkas poiste seas levima mäng, mille läbi oli võimalik enda Tazode hulka suurendada või nendest hoopis lahti saada. Mäng oli hasartmängule sarnase loomuga ning selle käik oli järgnev:

Mäng Tazodega toimus üldiselt 2 osaleja vahel. Mõlemad mängijad valisid enda Tazode seast välja võrdse arvu ning panid selle mängitavale pinnale, milleks sobis suvaline tasapind (suurem aknalaud, põrand, või laud). Koguseliselt panustati ühe mängija poolt tavaliselt 3-5 tükki. Seejärel mängisid mõlemad osalejad mängu „kivi-käärid-paber”, võitja sai mängu alustada. Mõlema mängija poolt panustatud Tazod asetati üksteise peale, Tazo kiri ülespoole. Mängija võttis seejärel Tazod nimetissõrme ning pöidla vahele ning, hoides Tazosid väikese nurga all, viskas Tazod kergelt ning circa 5-10 cm kõrguselt vastu mängitavat tasapinda. Need Tazod, mis seejärel ümber pöörasid, sai mängija endale. Mängu alles jäänud Tazodega sai teine mängija visata. Mängiti kordamööda, kuni mõlema mängija poolt panustatud Tazod olid mängust otsa saanud. Rohkem kui kahe näpu kasutamine oli mängus keelatud, seda loeti sohiks.

Mäletan, et need, kes olid mängust kõige rohkem huvitatud, harjutasid ka koolijärgsel ajal mängus enda poolt kasutatavat tehnikat. Vilunumatel oli välja kujunenud oma kindel stiil, kui kõrgelt, millise nurga alt ning millise näppude asetusega mängiti. Ükskord, kui pärast tunde kooli kõige osavama Tazo mängija juurde läksin, oli tema toas Tazosid sadade viisi. Ta oli nendest moodustanud kõrged virnad, mis olid kui trofeed tema võitudest. Kui krõpsupakkide seest Tazosid enam ei saanud, lõppes peagi ka nendega mängimine.