Tõeline muutus minu riietumises tekkis pärast kehakaalu tõusu. Sattusin oma hormooniprobleemiga lausa haiglasse ja see lõppes operatsiooniga. Mõned asjad said normi, teised jälle mitte. Nii pidin asendusraviks hakkama ka igapäevaselt hormoontablette tarbima. enamus teab, et see aitab kehakaalu tõusule kenasti kaasa. Kui kaal kahekordistub, olles kenast üle saja, ei maksa noorpõlve riietest enam unistadagi. Kui niigi oled veidi standardist erinev, sest pikkust natuke üle keskmise, käed ahvi moodi välja veninud, kinganumber naelakastiga samasse mõõtu minev ja sellele lisandub jube suur kõht, siis on õudus kuubis. Muidugi saa pugeda paljude naiste arvamuse sisse, et kandes väiksema numbriga riideid, paistad saledamana. Vastupidi, jube on vaadata, kui kellegi rasvavoldid võib ükshaaval läbi kleidi ära lugeda või tuharalihaste anatoomiat läbi riiete jälgida. Õnneks saab mõne optilise nipiga mõndagi parandada või lihtsalt sellelt tähelepanu kõrvale juhtida. Vähemalt on mul vedanud, et käevarred, tagumik ja reied on üpris normaalse mõõduga. Neid ei pea küll esile tooma, ega kandma ilma varrukata pluuse või minikleite, aga vähemalt ei kipu nad häirivalt esile.
Vahel ajab ikka kadedaks küll, kui palju on mõnel riietumisvõimalusi või kingavalikut. Kui sõbranna tuleb kingapoest ja kurdab, et nende kingade värv ei meeldinud või nina polnud moele vastav, siis pole endal muud teha kui ohata. Kingi saan Viljandist osta ainult kahest poest, kolmandast võin saada veel meeste tänavakingad. Viimased ajavad kuidagi asja ära, kuigi nii madalate jalavarjudega kõndides tunnen end nagu rase part. Tahaksin, et kingal ikka 3cm kanda oleks. Kui aga vahel midagi paremat saada pole, peab nendega leppima. Ega tegumoe järgi alti eristagi, kelle jalavarjud need on. Küsitlejana töötades oleksin peaaegu ühe teise proua kingad esikus jalga susanud, sest need olid samasugused ja meeste omad. Nii, et häda ei anna häbeneda, kannavad ka teised alternatiive. Nüüd on kehakaal ka jalgadele kiiksu tekitanud, pöiavõlv on vajanud ning peaks kandma ortopeedilisi jalanõusid. Kõik teavad, et neid müüakse kenasti apteegis, aga minu jalale need ei sobi. Paar paari olen saanud Magasinist. Kahjuks tuleb sinna aasta umbes kaks paari nr 42 kingi, aga mul on õnnestunud need omale saada. Lohutuseks on samas numbris ortopeedilise tallaga meeste sussid olnud pidevalt müügis, et olen vähemalt nendega normaalselt olnud varustatud.
Kui ikka häda nii suureks läheb, et tuleb kingapoekäik ette võtta, siis kulgeb see enamasti nii, et esmalt seisan leti ette ja küsin otse, kas minu suurusele leidub vastavat tänava või suvekinga, mis oleks samas laia ninaga ja soovitavalt paraja kannaga. Kaks müüjannat hakkavad siis tagaruumist karpe otsima, et äkki see või teine. Viimati soovitasid ühe paari, et millele võib sisetallad lisada, sest on veidi kõrgemad. See oli küll hea valik, sest pistsin oma ortopeedilised tallad sinna lipsti sisse ja asi oli jalas nagu valatud. Sisetallad ongi ainuke soodustusega asi, mida haigekassa minusugusele diabeetikule võimaldab. Tuleb sellegagi rahul olla. Peamised peokingad on mul umbes 20 aastat vanad. Kellelegi olid kunagi Ameerikast saadetud, aga osutusid liiga suureks ning müüs mulle ära. Mustad lakkkingad, saab enamasti peo lõpuni jalas hoida ega pea vahepeal laua all jalast ära libistama. Tallad ka tantsimiseks sobivad. Aga koju sõites võtan nad autos kohe ära ning pistan ikka sisse kantud kingad asemele. Ilu võib ju ohvreid nõuda, aga igal kannatusel on ka piir.
Kui jalavarjud juba teemaks võiks juttu teha ka sukkadest. Ega suurt hullemat asja pole kui sukapüksid. Mäletan nende tulemist. Paar maksis 7-8 rubla ja saada polnud kusagilt, hiljem hakkas ka odavamaid liikuma, aga seegi 3 rubla polnud just väikene raha. Olen neid sukasilmi isegi võtjaga üles korjanud ja küünalakki mõnele kohale peale pannud, et veidigi nende kandmisiga pikendada. Keskkoolis kandsin sukahoidjaga kapronsukki, sest need olid poole odavamad. Õnneks tuli minu kooliajal naiste pikkade pükste mood ja neid lubati vormiriidena kanda. Nüüd lisandub sukasilmadele veel teinegi probleem. Väga hea, et on 40 ja 60den sukad, aga kas peaks neid traksidega kandma? Natukene peol liikumist või veel hullem, tantsimist ja hopsti rullivad need üle tuharate alla. Kodus vaata kuidas need ettevaatlikult üles saad, aga alla tulevad hetkega. Proovisin siis kummiga sukki. Mingid hirmkallid Sokisahtlist isegi seisavad üleval, teised mis kohalikust Consumi kaubamajast ostsin, küll mitte. Aga nüüd leidsin Magasinist nr 6 sukapüksid märkusega “supergrosse”. Ostsin kohe kõik 5 paari ära. Hiljem mõtlesin, et proovin ema omi enadale, kuigi on nr5. Läksin järgmisel päeval tagasi ja tegin nendestki puhta fuugi. Nüüd pole sinna poole aasta jooksul seda kaupa lisandunud. Tundub enneolematu, et vahel saad osta suuri vahetükiga ja mitte allarullivaid sukkpükse. Neid peab hoidma ja mitte igapäev kandma. Kui ema oma 90 eluaasta juures pistab sageli põlvikud jaga, siis mina püüan seda vältida. Pärast on jalad ikka hullult paistes. No teatrietenduse võib ju ära vaadata ja pärast autos need alla keerata, aga terve päev jalas ei tule kõne allagi. Sokikummidki kipuvad pigistama ja õhtul on jalal rant sees. Üks sokimood tuli mulle abiks. Sellised ülevalt veidi allarulluvad ja lotaka sääreosaga sokid. Sain kolm paari aj siis oli Magasin jälle jäädavalt tühi. Õnneks on Suva hakanud ilma kummita paksemaid sokke tootma, saab millegagi vähemalt talvel käia.
Kui ma juba kirjutasin, et talvel kannan enamasti pikki pükse, siis suvel eelistan kleite. Kõige rohkem selliseid veidi pikemaid poolde säärde ulatuvaid. Siis ei pea ega saagi kõik alati minu säärejoosu uurida. Lisaks paksusele on seal veel eespool üks armi koht, mis suvel järjest lillamaks päevitab. Mida tumedam koht, seda paremini päike peale hakkab. Kõik müüjad, kes mulle põlvpükse soovitavad, saadan kohe kukele. Pole ju vaja rõhutada seda, mis niigi inetu välja näeb. Täpselt põlvpükse sääre alt välja jäädes see kohe nagu karjub: “Vaata nüüd mind!” Ja kas neid tänitajaid vähe on, mis sul see on ja miks on. Pole nägijaid, pole ka küsijaid.
Talvel on ainult pükse kanda veidi igav küll, aga mis teha. Valik on igat pidi kesine. Olles kindlustustöötaja, tunnen, et peaksin ikka ametniku fassongi olema. FIE-le ei kirjuta keegi ette, mis ja kuidas peab olema. Isegi oma töögraafiku võin omatahtsi valida. Kontor on ka ainuisikuline põhimõttel oma tuba, oma luba.
Hea meelega kannaksin musta pintsakut värvilise pluusiga. Kui musta poleks saada, lepiks ka mõne teise tumeda ühevärvilise toonida, näiteks ploom, sinine või klassikalise kitsa valge triibuga must ja klapiga taskud. Ergas ühevärviline pluus sinna alla. Kindlasti mitte kortsuv, sest kes neid riideid jõuab kogu aeg triikida. Unistada ju võib, aga juba kolm aastat olen pintsakut tulutult otsinud. Vist 10 aastat tagasi sain viimase musta Viljandi turult, kus üks müüja selle spetsiaalselt mulle tellis ning pärast helistas kui see kohale oli jõudnud. Pärast seda olen pidanud läbi ajama igasuguste alternatiividega, mis nagu ajaks kuidagi asja ära, aga pole nagu ikka päris see, mida sooviksin. Pruunikas pesusametit meenutavast kangast pressitud lillemustriga, robustse linast kangast meenutava struktuuriga sünteetikast hallikas ning lõpuks keskmist sinist tooni väga elegantne. Viimase ostsin kevadel Marina Rinaldist, sest kujutage ette! neil oli jakk, mis mulle selga sobis. Varrukas on küll veidi pikk ja vajaks korrigeerimist või piisab äkki patšokkide lisamist ja saab õla paremaks ning selja tiivakesevoldist lahti. Aega ei ole eputamiseks ja tahtmist ka eriti mitte. Proovisin teist paar nädalat tagasi selga, et jaheda ilmaga õuejuubelipeole minna. Ei olnud ikka nii hea, et valisin hoopis teise kleidi ja õhukese hõlsti sinna peale. Nii soliidset jakki pole mul küll kunagi varem olnud. Seda ei raatsigi töö juures selga panna. Hind oli ka terve minu kuupalk. Küsimus, kas jakk oli hirmkallis või minu palk hoopis liiga väike. Kui oleksin sellel kolmel otsimisaastal iga jõulu ajal 100 eurot jaki fondi talletanud, oleks see kohe käes onud.
Pluuside valikuga pole ka midagi hõisata. Nabakat ei saa ju kanda. Viimase jaoks peab olema ilus pubekas ja kena nabaga, aga rõngas pole just oluline. Soe ilm peab ka olema, sest tervist tuleb hoida ja mitte lauslolluste pärast külmetada. Klassikalist ühevärvilist särkpluusi pole kusagil tootmises. Ma räägin ikka nendest suurustest, mis on vahemikus 58-64, sest tibide moega pole mul midagi peale hakata. Nööbid pole ilmtingimata kohustuslikud. Ilma on isegi lollikindlam, sest esiliist ei hakka irvakile kiskuma. Siis tekkib järgmine probleem – jakk on liiga lühike ja pluus ulatub selle alt välja. Mäletan küll, kuidas mind pioneerilaagris narriti “kihiliseks” kui pluus oli seelikust välja tulnud ja paistis kampsuni serva alt välja. Pluusi pean kindlasti pükste või seeliku peal kandma, et natukenegi inimese moodi välja näha. Muidu ütleb ema, et olen nagu üks “põis”. Ema on vaatamata oma 90 eluaastale riiete suhtes hästi kriitiline. Vaatamata oma nägemisprobleemile, mistõttu võib ta kergesti kohvi tassist mööda valada, siis riietumise vead näeb ta kaugelt ära ning teeb vahel ilma põhjuseta sääsest elavandigi. Hoidku veel selle eest, kui te kuhugi seltskonda minnes avalikult sellele minu tähelepanu peaks juhtima.
Olen nüüd talvistest asjadest juba mõtetega eemale lennanud. Kui väljas miinuskraadid valitsevad on kontoris külm. Samas on need soojemad sviitri moodi pluusid lühikese võitu, mistõttu on enesetunne laua taga ka villane. Isegi see, et keegi mind ei näe ei paranda olukorda. Kui juhtun aga kliendile kohvi pakkuma, pean olema hoolas ja vajadusel pluusi kõhu pealt allapoole sikutama.
Aga maikuu ja paljad sääred mind ei häiri. Tellisin üleeelmisel aastal Cellbesist teksakleidi, sest seminaril oli nõutud mingi teksa riietust. Mul vedas, leidsin kataloogist hea pikk kleidi ja parasjagu soodushinnaga. Millegi pärast on Cellbesis aga arvestatud, et toekamad inimesed on ülipaksude käevarte ja reitega. Õmblesin varrukaauku 4 cm kitsamaks, et kleiti kõlbaks pluusi peal kanda, muidu oli ava ikka liiga suur. Nüüd võib sinna ükskõik missuguse puuvillase pluusi alla panna. Pikkust on ka parasjagu, kuigi trepist üles minemisel peab kleiti veidi eest tõstma.
Käisin kuu aega tagasi Tallinnas. Mul oli paar tundi vaba aega, kui emale silmaoperatsiooni tehti. Mõtlesin, et veedan selle Tallinna keskturul ringi vaadates. Tallinn ikka suurem linn kui Viljandi ja võimalusi rohkem. Ega rahaga just laiata pole, aga vahel võib ju mõne riidetüki endale lubada. Sebisin siis riiemüüjate vahel, lootuses, et minusugust kogukat tükki ikka märgatakse ja mõni hõikab juba kaugel: “Proua, mul on just teile midagi pakkuda!” Liigun tagumisest väravast kioskite vahele, teisel pool serval on letimüüjatel pesu ja t-särke pakkuda, liigun paremale ja hakkam sikk-sakki kõndides kaubatänavaid läbima. Ei hakka kohe midagi silma ja keegi ei kõneta mind. Lõpuks olen jõudnud teise ringi kauba tänavale. Jalad hakkavad väsima ja ilm on kohutavalt palav. Pidin ma sinna ometi ronima. Aga ühe hämaravõitu käigu olin enne vahele jätnud. Pöörasin sinna sisse ja avastasingi kleidi, mille numbri järgi paistis suurust olevat. Proovisin telgivarjus selga. Mul on sellisest materjalist pluus ja seelik. Pluus kipub natukene lühikeseks ja esiliistu õmblesin ka kinni, nüüd kleit oleks palju parem variant. Tõmban selga, aga mis kitsas, see kitsas. Õmblused küll ei ragise, aga kehakumerused joonistuvad ikka liiga hästi välja. Mul on südamest kahju. Saan paar sammu edasi ja naised nagu hagijad kallal. Venelannad, vaevalt eesti keelt purssimas: “Proua, vaadake, meil on siin just suur number. Ja need kleidid on ka suur number.” Vaatan kleiti, no sellist värvi ma ei pane tappes ka selga. Lõpuks leiame puuvillase kleidi, millel pole värvi poolest viga. Proovin selga, istub nagu valatud. Müüja tuleb samas õhukese puuvillase pluusiga, proovige ikka seda ka, see on nii hea suurus. Pluus on õhuke, mõnus, ilus, aga 25 eurot pole mitte väike raha. Mida müüd pealetükkivatele müüjatele öelda? “See pluus tahaks teksaseelikut.”
“Oodake,” ütleb müüja ja nagu võluväel tuleb tagasi 7/8 pikkusega siniste pükstega. Topin jalga ja tunnen, et on mõnus. Vaatan ennast peeglist, täitsa kena väljanägemine. Nüüd pakub müüja, et ta võtab sildid küljest ära, jätku ma kohe endale selga. Olen nõus. “Aga kleit võtke ka!” Keegi karjub mu kõrva taga, et ole vaja raisata. “Mis teha? Mis teha?” Vaatan rahakotti, 80 eurot, pistan ruttu 10 teise vahesse, sest midagi peab ikka tasku jääma ja kaeban, et mul on ainult 70 eurot, aga müüja ei lähe soodustuse tegemise liimile. Arvab, et äkki mul on sente. Leian veel 2 eurot peenraha, aga ise tunnen ennast uues riietuses ülimõnusalt. Väljun sellest hädapärasest riietumiskabiinist ja kiidan teisele müüjale: “Posmatrite, võšla novaja ženštšina!”. Uskumatu, see oli ju viimane võimalus, midagi leida ja otse kümnesse. Nüüd oli küll selle meeletu palava ilmaga tunne nagu ütles kohviveski filmis “Siin me oleme”: “Heljuda tahaks!” Läksin tagasi polikliinikusse, kus ema silmalauoperatsioon oli läbi saanud ja võis hakata ennast kodupoole sättima. Ja ema ütles: “Sa näed sellega nii paks välja!”
Keelel kihvatas: “Mine õige kassi saba alla! Kus sa nüüd seda näed!”, aga selle asemel ütlesin hoopis: “Hakkame nüüd minema, ma toon kapist sinu koti ära.” Õues oli ikka mõnus, sest tuul puhus tuues veidigi jahedust lõõskava päikese kätte. Mul oli hea meel, et kergelt pigistama kippuv seelik oli kotis ja ma heljusin raudteejaama, kus perroonil kippus tuul pluusiserva kergitama kippus ja seda kinni hoidma pidin. Teisel päeval töö juurest majanaabridki kiitsid, et näen teistmoodi välja.
Paljudel asjadel minu riidekapis on oma lugu. Olen aru saanud, et tihti tulevad asjad ise sinu juurde ja esimene mõte on alati õige.
Riidepoode suurtele suurustele püütakse vahel teha, aga välja kukub see kuidagi kehvasti. Suurem reklaam suurte suurustega poele oli Haapsalus. Ei mäletagi avamise aastat, aga huvi asja vastu oli nii suur, et sõitsime abikaasaga kohale. Lasime paar asja lausa enda jaoks kõrvale panna. Viljandi-Haapsalu tee on parasjagu pikk ja vaevaline, ega see niisama sõitma kutsu, aga ootus oli ikka väga suur. Pood asus madalas puumajas kesklinnas. Müüjal oli võimalus siis mulle sobilik kraam välja käia. “No võta üht ja viska teist!” Ühel pole suurust, teisel väljanägemist, kolmandaga ei oska üldse midagi peale hakata, sest kuhu sa ikka tibukollase kleidiga lähed. Pikk maa maha sõidetud ja mine tühjalt tagasi. Otsisime ja proovisime. Lõpuks leidsime paar asja ja ühe abikaasale ka. Sain ühe meeste jope, mis on ammu unustusse jõudnud. Fliisi moodi jakk ikka kannan aastas mõned korrad, aga väga praktilist väärtust ma selle ei näe. Teisel korral olen veel seda kauplust külastanud, see oli kaks aastat tagasi. Otsisime samalt kohalt, ei olnud. Saime siis uue aadressi, mingis nukataguses. Silt avamisajaga ukse peal. Kui oled kaugel tulnud rahvas, siis veerand tundi ootamist pole palju. Avamise aeg ja ühtlasi lõuna käes, aga ei kippu-kõppu. Abikaasa leidis lõpuks kusagilt telefoninumbri ja helistas. Tädi lubas kohe tulla, tuligi umbes veerand tunni pärast suur koer rihma otsas. Mõni suur number oli vee alles jäänud ja üht-teist pudi padi ka. Kogu värk oli juba sulgemise tuuris, rohkem pakuti küll hinda kui kasulikku kaupa. Ostsin lühikesed püksid, mida olin ammu soovin, aga ei ole siiani jõudnud selga panna, paar t-särki ja tädi soovitatud pikema musta trikotaažkleidi, sest viimane oli üliodav. Vaatasin nädal tagasi seda kleiti, et peaks proovima, aga sinna paika see jälle jäi.
Suurte inimeste riiete pood tekkis ka Tallinna Nõmme turu vastu. Seal oli kaupa, nii et pildi võtab kirjuks, aga jakki ikkagi mitte. Juhataja-müüja oli lahke ja hea silmaga. Kui jakki ei ole, siis äkki mõnda pluusi minu suurusele. Hopsti oli pluus leitud. Aga ma toon teile ühe seeliku ka. Väga ilus ja üllatavat paras. “Oot-oot, mul on siin veel midagi!” ja müüja pistab kardigani riietuskabiini kardina vahel sisse. “Püha jumal, kuhu ma sellega ometi lähen? Ega ma kultuurikolledži tudeng ei ole, kes võik ükskõik kuidas igal pool käia.” Tulingi kõige kolme asjaga sealt ära. Pluus on armas, hakkab varsti selga ära kuluma, seelikut ei saa ju nende sukaprobleemide pärast tihti kanda ja see kardigan on talvel kodus eriti mõnus.
Mõne aja pärast kolis pood Mustamäele Kännu kuke majja. Selleks ajaks olin hakanud müüjat usaldama. Meil oli peale ühise maitse veel midagi siduvat, olime mõlemad õppinud veterinaararstiks. Sel korral läksime poodi koos miniaga ja läks hulluks proovimiseks. Müüja ja Ester kandsid mulle võidu kabiini asju proovimiseks ning valik oli põhimõttel, sobib selga – paremale, ei kõlba või on inetu – vasakule. Lõpuks ütleb müüja, et valge pluus ega ma seda ju ei taha. “Ei no muidugi, mina otsin tiku tulega valget pluusi, mida ma teatud üritustel pean kandma ja nemad ei pakugi!” Loomulikult paremale. “Meil on üks väga hea hinnaga pluus veel,” teatas müüja. Vaatasin, et ma ei pane seda siis ka selga kui see 3 eurot peale maksta ja läks vasakule. Pärast seda külastasin poodi veel ühel korral. Leti taga oli teine müüja ja ma ei leidnud ühtegi endale sobivat asja. Järgmisel korral ütles naaberboksist naiserahvas, et firma läks pankrotti, kuna omanik uppus pudelisse.
Nüüd olen paar aastat kasutanud interneti kaubamaja. Cellbesil on vähemalt valikut, et midagi läheb selga. Hinnad on muidugi krõbedad ja soodustuste ajaks on suured numbrid enamasti läbi müüdud. Olen sealt paar korda tellinud. Eks see ikka üks põrsa kotis ostmine ole. Tagasi saatmine on tülikas ja maksab, sellepärast ei viitsi sellega tegelda. Teksakleidiga, millest enne kirjutasin, olen rahul. Ujumistrikoo, mille jalaaugud tunduvalt väiksemaks õmblesin, kõlbab ka kuidagi kanda, kuigi võiks seda sealt veel praagitada. Ei tea kui jämedad need paksu inimese kintsud siis peavad olema, et standardisse jõuda? Sealt tellimisel on tavaliselt mingi põhjus ja siis lisad veel mõned asjad niiöelda igaks elujuhtumiks, sest saatmiskulu on üks ja alternatiiv ei jõuaks kindlasti enam õigeks ajaks kohale. Kleidi on enamasti neil lühikesed, nende jaoks peab ikka ilus paks olema, et peale poole põlve riideid kanda. eriti ilusad peavad jalad olema, sest pole midagi hullemat kui täpselt kleidi serva alt välguvad koledad põlveõndrad, mis enamasti on veel päevitamata ja sellega veel ennast esile tõstavad. Karnevalipeoks vajaliku musta sametkleidi sain soodsalt 15 euro eest ja sobis mulle ideaalselt. Alternatiiviks tellisin pluusi kartuses, et äkki on kleit liiga lühike või kitsas. Nüüd kulus pluus matusel käies ära nagu rusikas silmaauku. Viimase tellimuse tähtsaim asi oli poolpalitu. See oli natuke hädapärasem valik, sest vana mantli on koid natuke liiga hõredaks jõhverdanud. Teine tingimus oli, et peab ikka villasegu mantel olema, siis hoiab raasike sooja ka. Praegu panin teise esikusse paariks nädalaks tuulduma, et keemialõhnad välja läheksid. Varrukat tuleb küll natuke lühemaks sättida, aga vahest saab asja. Võtsin ühe t-särgi ka mantlile pakki seltsiks. Võib-olla oleksin otsustamist veel veidi edasi lükanud, aga siis tuli telefoni mingi lisasoodustuse kupong. ega siis igapäev juba soodustusele veel allahindlust juurde anta. Laiskus ei taha mind küll väga lahti lasta, aga õmblemise oskus on ikka mingisugune olemas. Isegi kutsetunnistus selle kohta, kuigi ma pole õmblejana ühtegi päeva töötanud, selle eest õmblustöökoja juhatajana. Töötusmasin ka toanurgas, aga 380V pistikut ei ole.
Tegelikult peaks iga korraliku peokleidi laskma teha korralikul õmblejal, kes sind ikka teab ja tunneb, aga kipud ikka üle otsa laskma. Viimane kleit, mille õmmelda lasin sai vist meie hõbepulmadeks ja ühtlasi ka laulatuseks, millest möödub sellel sügisel 17 aastat.