Terve elu on tundunud, et prügikast, vahel ka prügikorv, on üks truu kaaslane meie elus. Oleneb, mis tüüpi on korter või elamu, aga köögis peab alati prügiämbri paigutamiseks ruumi. Nõuka-ajal, oli selleks meil kodus emailämber, korraliku sangaga, ema käskis selle siis aeg-ajalt välja viia, tublide lastega me koos õega seda enam endale öelda ei lubanudki vaid märkasime ise, millal on õige aeg. Nüüd tuleb mul seda õpetada oma sirguvale pojale, kes muidugi vahel küsib väga suure uudishimuga, miks me “seda või toda” ära viskame, sest ta saaks poistega veel ju mängida mõne penoplasti tükiga või osavalt zhonglöörida mõne joguritpudeliga. Taaskasutus ju seegi. Tänapäeva koolitundides õpetatakse ka kenasti erinevate materjalide taaskasutust – kuidas teha piimapakis linnule kodu või WC paberirullis sisust uhke pliiatsitops. Ja muidugi tänapäeval, on kaasaegsed köögid muutunud väga funktsionaalseteks, mööblifurnituur on disainitud juba sellisena, et köögis on eraldi elektrooniliselt liikumisanduriga avatav sahel – seal eraldi plastikämbris, taaskasutusena meiepere asetab sinna julgelt mõne Selveri koti või Maxima kilekoti, mis on üsna suured ja siis saame nö ühte kilekotti siiski vähemalt 2x kasutada. Elu on õpetanud, et kilekott tuleb hoolikalt pealt kinni siduda (et sealt ei haihtuks või pudeneks) enam mingdi sodi välja. Aga kuhu peaks minema sorteeritud jäätmed, nende jaoks oleme loonud eraldi ämbri ja siis tuleb kõige olulisem osa: peab täpselt jälgima, millal tuleb prügi auto, millal on vaja aia äärde asetada “kollane kott”. (vt eraldi lugu) Teatavasti iga leibkond või kinnitu peab sõlmima äraveolepingu, aga need sellid, kes siis hommikul vara saabuvad võimsate prügiautodega meie maja aia äärde tagurdava, on kahtlemata 21.sajandi kiiresti muutuva elukorralduse sümbolid, professionaalid. Uued autod, teevad vahvat häält – piipitavad tagurdades, erilistes kostüümides mehed manööverdavad väga professionaalselt ka eriti kitsastel tänavatel nagu seda on näiteks meie Kingu tn, Tartus, nö umbtänav, aga nad oskavd millimeetritäpsusega jõuda just nii lähedale, et moodsate ratastel konteineritega meie prügi peale viskamine ei murraks konti. See juhtub tavaliselt väga vara hommikul, autohääled tavaliselt ei kostu meie tihedate akdendega eramaja korteritesse, aga piipitamine kostab hästi. Kui muidu oli varem meie laps Johannest raske enne lasteaeda üles saada, siis just sellel päeval tõttas ta huviga seda vaatemanägu meie koduaknast ka vaatama. Prügiauto toimib tänapäeval juskui äratuskell – silme ees hakkab kohe jooksma terve rida küsimusi ja mõtteid, kas meie väikestesse konterineritesse mahtunuks tegelikult veel midagi, kas välja tuli panna “kollane kott” pakendiprügiga või tuldi tavaprügile järele ning loomulikult kaine kalkulatsioon ei luba meil sinna sisse panna aia koristamise käigus kokku kogutuid sodi, kuigi vahel oleme sinna mõned väiksemad lehed ikka “sokutanud”. Paar korda olen julguse kokku võtnud ja mõne sõna ka vestelnud nende vaprate meestega, kelle kohta kindlasti ei saa öelda “prügikoll”, sest KOV hanke võitnud firma töötajad on korralikult riietatud, autoraadios kõlab Klassikaraadio ning piip-piip helimaastikul meie aias on selge märk, et meiegi anname oma panuse puhtama keskkonna nimel, sel päeval olen alati varem üleval ning jõuab enne tööle minekut juua mõnusalt vähemalt 2 tassi kohvi ja laps ei jää kunagi hiljaks.