Kui palju mänguasju Sul oli? Mis puhul ja kust neid said?
Mänguasjadest meil (mul ja vanemal vennal) puudust ei olnud. Neid oli nõnda külluslikult, et meie mängud olid lausa süstematiseeritud. Üht tüüpi mänguasjad kuulusid mängudes kokku, eri tüüpi kanne väga kokku ei pandud. Näiteks kuulusid ühte mängugruppi väikesed plastikust loomad, keda meil oli rohkelt alates põtradest ja lõpetades lammastega. Minu vaieldamatuks lemmikuks olid lambatalled, kellest lemmikuim veel oli üks lambatalleke, keda kujutati puhkehetkel lamamas. Ei olnud armsamat asja mu meelest!

Põhiliselt mängisime nendega rollimänge – lugusid küll enam ei mäleta. Eraldi mänge sai mängida emalt päritud pisikeste täiskummist nukkudega. Neil olid ka riided – osad originaalid, osad ilmselt ema enda tehtud. Siis oli meil hulk suuremaid nukke, kes kas emalt päritud või kingiks saadud, kes samuti omaette mängugrupi moodustasid. Nendega armastasin eriti kooli mängida märkides kas vihikusse või eraldi vanaisalt saadud (ilmselt majandusarvestusteks vajalikele) suurtele lehtedele nukkude hindeid. Üks nukkudest oli teistest üle – ta oli pikkade blondide juuste ja pilkuvate silmadega Punamütsike (korvi ja punase tanuga) ja tundus teistest alati veidi parem ja ilusam.
Tihti mängisime vennaga aga hoopis nööpidega. Revideerisime õmblustarvikute nurka, konfiskeerisime sealt nööbikoti ja asutasime suuri tsivilisatsioone. Mõned nööbid olid kuningad või valitsejad. Koledamad ühesugused nööbid kõlbasid sõduriteks. Palju oli tavakodanikke. Paigutasime nööpe erinevatesse kohtadesse elama, vahel sai tsivilisatsioon ehitatud saarele (padjale), vahel võttis ta toas päris korralike mõõtmeid. Mäletan, et nendele asumitele sai loodud ka hümne ja lippe ja vappe. Kui tsivilisatsioon valmis sai, siis keskendus mäng nii valitsejate kui ka tavakodanike eludele. Vahel tuli sõjaväega naaberkülla marssida, vahel käisid nööbid niisama üksteisel külas. Sarnast mängu mängisime suvilas suures liivakuhjas erinevate pisikeste kivikestega, kellele liiva sisse kodusid uuristasime ja kes ka ilusti üksteisel külas käisid või suuremas seltskonnas riburada pidi liivakuhja äärel eluga riskides liikusid. Kusjuures, sõna „riburada“ seostub mul tugevalt just nende mängudega, võimalik, et õppisin selle just selles kontekstis selgeks. Huvitav on see, et nööbimängu mängisime eksklusiivselt vennaga kahekesi – sellest ei saanud sõpruskonna mängu – aga liivakuhjas istusime koos sõpradega.
Suvilasõbrannadega mängisime ka pulkadega, keda lastena kantseldasime. Suvel olid pea kõik mängud õuemängud, mistõttu ilmselt nukud mängu ei tulnud. Kodu oli ju kivil ja kuidas sa sinna oma sinisilmseid lemmikuid ikka viid. Pulgad muundusid vajadusel ka kepphobudeks ja ilmselt lasime fantaasial veel lennata. Üks väga oluline mänguasi, või õigupoolest mängukoht, oli meie kodu juures kasvanud tamm, mille madalamad oksad olid täpselt nii madalal, et saime tamme otsas kehastuda kosmoseränduriteks. Suuremad julgesid kõrgemale ronida, mina ja teised väiksemad hoidsime madalamalt kinni ja kui kõik valmis olid, siis lendasime raketiga minema. Suvilasõbrannad elasid parasjagu kaugel, aga piisavalt lähedal, nii et vahel joonistasime meie kodude vahelisele teele ühe hästi pika keksu, et oleks huvitavam külla minna. See hüppamine võttis küll võhmale.
Palju mängisime ka klassiõdedega kummikeksu – pea igas vahetunnis sai hüpata. Kodus jälle oli hasart harjutada ja nii sai toas kasutada toole või õues männipuid, mille vahel hea keksida. Üheksakümnendate keskel kolis meie pere mõneks ajaks Helsingisse ja üks põhilisi erinevusi mängudes oli see, et seal ei mängitud üldse kummikeksu, vaid maad oli võtnud ühe pika hüppenööriga hüppamine (kaks last hoiavad otstest kinni, teised tulevad hüppavad). Mõlemad hüppamised nõuavad oskust ja mõlemas on omad alam-mängud ja süsteemid, mida peab teadma. Kui Eestis sõpradel külas käisin, siis õpetasin neile ka hüppenöörisüsteeme, aga see ei saanud mu Eesti sõprade hulgas kunagi nii popiks kui see Helsingis oli. Kummikeksu oleme aga toonaste sõpradega vahel ka täiskasvanuna proovinud – päris palju on veel meeles!
Elasime lapsena Nõmmel ühes majas, kus oli neli korterit ja igas korteris elas vähemalt üks laps. See hulk lapsi ühel õuel tähendas omakorda seda, et meie põhilisteks õuemängudeks olid rahvastepall ja ukakas. Me eelistasime peitusemängule vägagi ukakat, sest see oli niivõrd palju põnevam. Meie variandis sai tavaliselt viimane vaba jooksik veel ka kõik eelnevad „kotti löödud“ sõbrad „kotist välja“ lüüa, seega oli riskantne viimast põgenejat kaugele otsima minna. Suvilas sai teiste lastega palju nelja ruutu /vipra mängitud.
Kui mängudesse hakkasid hiilima Barbie’d, siis said neist ühed lemmikumad mänguasjad. Minul läks lausa nii hästi, et sain endale Barbie enne kui ma teda soovida oskasin – isa tõi meile alati komandeeringutest huvitavaid asju, ühel korral siis Barbie. Ma küll ei mäleta, kas samal korral tõi ta ka Keni, kellega ka suur hulk Barbie riideid kaasa tuli või oli see hilisem lisand, igatahes olime vennaga ühed esimestest, kes said selliste nukkudega uhkeldada. Mingil ajahetkel oli väga tavaline sünnipäevapeole sõpru koos Barbie’dega kutsuda ja sellest ajast mäletan ikka igasuguseid lugusid, mida läbi mängitud sai. Mida rohkem Barbie’sid, seda laiem ampluaa! Üks põhilisemaid oli vast „Vaprad ja ilusad“, aga lisaks sellele on mul meeles üsna detaile kriminaaldraama, mis pikalt vältas ja mille ka vend ja üks me ühine sõber kirja panid. See oli tõeline detektiivilugu.

Barbie’dega seostub muidugi ka nende riietus, mis oli väga oluline (ilmselt ka oluline müügiartikkel). Mina olin oma suure Barbie’de garderoobiga õnnega koos, sest tõesti, too Ken (kes oli samuti täielik hitt, sest sellel Kenil olid PÄRIS JUUKSED peas!) tõi endaga kaasa lausa pulmakleidi. Puudujääva varustusega aitas aga osav isa, kes Barbie’dele mõõtu riideid õmbles. Üks hommikumantel on eriti meelde jäänud, sest teda oli küll veidi tüütu selga pusida, aga istus nagu valatud. Aja jooksul lisandus meie Barbie’de ritta nii veel üks Barbie kui ka Ken, kellel sai kuuma veega habet ajada (lõug muutis vastavalt vee temperatuurile värvi). Ja kuigi olen siin pikalt rääkinud Barbie’dest ja Kenidest, siis tegelikult olid neil kõigil omad nimed ja selged iseloomud.
Kuskilt sain (ilmselt vanemad kinkisid) ka oma esimese Polly Pocketi, mis mulle niivõrd meeldis, et kogusin edaspidi taskuraha, et endale lisakomplekte soetada. Need ja Barbie’d on mul tänini alles – ootan, et vennatütar jõuaks õigesse ikka, et oskaks nendest rõõmu tunda.

Kes olid Sinu peamised mängukaaslased ja kus tavaliselt mängisite?
Mu põhilisteks mängukaaslaseks oligi poolteist aastat vanem vend, kellega pidevalt koos kas rahumeelselt mängisime või teineteist kiusasime. Temaga koos oli meil Nõmme kodumaja kamp, suvilas jälle teine sõpruskond. Klassiõdedega mängisin eraldi aga väikse tüütu õena sekkusin tihtipeale vanema venna ja tema sõprade mängudesse. Mängiti Nõmmel õues aiaga eraldatud hoovil, suvilas kahe kooperatiivi ulatuses (olime üsna vabapidamisel) ja siis meie juures kodus ja teistel külas.

Elektroonilised mängud.

Arvutimängud mängisid mu lapsepõlves üsna suurt rolli. See oli uus maailm, mis nõnda põnev tundus. Esimeste mängude hulka kuulub mu mälestustes üks programm, mis pidi tegelikult õpetama kasutajat hiirt kasutama. Mulle meeldis seda isa töö juures käies ikka ja jälle läbi teha. See oli Apple’i eelkäija Macintoshi programm. Isa töö juures sai tihtipeale mängitud veel Winter Gamesi ja harvemini Tetrist ja PacMani.

Kui esimese arvuti koju saime (see oli ema töö juurest), siis oli põhiline mäng DOSi J-Bird. See on mäng, mida paljud ei tea, aga mis oli meie jaoks palju põhilisem kui Tetris. Mängus on püramiidi asetatud kuubikud, millel hüppab lind (mängija). Lind peab taseme läbimiseks läbi hüppama kõik kuubikud, samal ajal langevate pallide ja muude jubeduste teelt eest ära hoides. Selleks, et mängu käima saada oli vaja aga väljuda Norton Commanderist ja navigeerida DOSis (ehk siis ei piisanud sellest, et leiad arvutist mängu faili ja avad selle, vaid tuli DOSis arvutile õigeid käsklusi anda), mis lastel üllatavalt kergesti käppa sai.

Teine põhiline lapsepõlve arvutimäng oli Prince of Persia II, mille eesmärk on tunniga printsess päästa, mis aga ilmvõimatu tundus. Nii sai harjutatud mängu läbi tegemist hoopis cheatidega – lisasime näpuliigutusega endale aega, tapsime ilma kaklemata vaenlasi ja päästsime end surnuks kukkumas.

Samuti mäletan end mängivat Leisure Suit Larryt, mis tagasi mõeldes ei olnud mõeldud lastele mängimiseks. Mäng ise aga arendas üsna hästi nuputamisoskust, sest maailmas ringi liikudes pidid ise leidma üles vajalikud esemed, nendega õiges järjekorras toiminguid tegema ja nõnda vaikselt eesmärgile lähemale jõudma.

Arvutimängude mängimine oli toona üsna sotsiaalne tegevus – kuna arvutit või mängu ei olnud just paljudel, siis koguneti kambakesi selle juurde, kel võimalus oli. Üks mängis, teised vaatasid. Tihti oli jõus vaikiv kokkulepe, et kui mäng ebaõnnestub (tuleb näiteks levelit uuesti alustada vms), siis pääseb mängima uus mängija, seega oli oskuslik mängimine oluline nii seepärast, et teised vaatavad, kui ka seepärast, et teised hingavad kuklasse. Niiviisi koos mängides sai aga teiste vigadest ka õppida ja ise püüda neid vältida (kuigi reaktsioonikiirusele üles ehitatud mängude puhul vaatamisest just palju kasu pole).
Arvutimängud huvitaval kombel teistesse mängudesse ei imbunud nii nagu telest nähtu seda teha võis.