Selle raadioga oli selline lugu, see oli kümme või kaheksa aastat tagasi. Me olime abikaasaga Lijepajas, kus elavad minu sõbrad. Nemad läksid kuskile reisile ja nad palusid, kas me saaksime valvata nende kodu. Kütta oli vist vaja ja midagi seal veel teha.
Ükspäev vaatasime aknast välja, et oo, selline ilus Sakta raadio lihtsalt vedeleb prügihunnikus. Meil mõlemal oli kohe selline tunne, et peab päästma – isegi kui see ei tööta raadiona, kindlasti saab seda kuidagimoodi kasutada. Siis me võtsime selle endaga kaasa tagasi Eestisse. Kui meie sõbrad tulid tagasi, siis nad ütlesid kohe, et ah, nii kahju, et meil kodus ei ole sellist, me ka tahaksime sellist asja endale. Siis kui lapsed olid väikesed, siis oli väga lihtne sinna peitu panna asju.
Me proovisime ta tööle panna. Algne mõte oli selline, et kui see vinüülimängija osa oleks selline, mis töötab, siis me vist oleksime seda kasutanud originaaleesmärgiga. Aga tuli välja, et ta on katki läinud. Siis me koristasime sisu ära ja tekkis baar. See oli väga lihtne variant, kuidas peita alkoholi laste eest ära, kuna nad olid väikesed, aga pähe ei tulnud raadio sisse vaadata. Tundus, et see on tore variant. See mõte oli ka selline, ma isegi ei mäleta, et oleks mingid pikad arutelud olnud. Mõte tuli vist sellest, et kui sa teed selle ülemise osa lahti, ta jääb. See on ju täpselt nagu baaridel. Vanasti olid need sektsioonid – sa tegid lahti selle keskmise osa ja seal oli alati mingi alkohol. See süsteem kuidagi meenutas seda. See on ju loogiline. On kasulik ka.