See ei ole anekdoot, ehkki kõlab niimoodi. Mul ei ole sugugi ajamälu, aga millalgi 1990. alguses see lugu juhtus. Varem maksis ülikooli raamatukogu rahvale palka sekretär Sonja, kõik seisid sabas, said sularaha ja andsid paberi peale allkirja. Vahel tuli ka koos ülejäänud ülikooli rahvaga majandusmajas sabatada. Siis aga hakati palka kandma hoiukassasse (hiljem Hansapank) arvele, ja tuli käia raamatukesega seal.
Minu hoiukassa asus Tähe tänaval ühes vanas puumajas. Astusin teenindaja juurde, andsin oma raamatukese ja palusin vaadata, kas palk on üle kantud. Neiu uuris asja ja ütles väga sõbraliku ja kahetseva häälega, et “Ei, palka kahjuks ei ole, aga mingi väike summa siin siiski on!”. Raamatukoguhoidjate palk pole kunagi eriti suur olnud ja sel ajal maksti veel kaks korda kuus ka, nii et ilmselt oli seda tõesti raske palgaks pidada.
Muidugi rääkisin seda lugu kolleegidele ja sõpradele ning saime kõvasti naerda. Nali läheb aga edasi nii, et kui paarkümmend aastat hiljem läksin tööle Linnaraamatukokku, räägiti mulle sedasama lugu, kusjuures väga täpselt, kui lugu, mis kunagi ühe raamatukoguhoidjaga oli juhtunud. Seega väärib see minu arvates veel kindlamat ajalukku jäädvustamist.jäädvustamist