Raamatukogu on juba oma olemuselt taaskasutust toetav asutus, kus raamatud on pidevas ringluses ja priilt kättesaadavad igale inimesele. Raamatukogu töötubades aga lähevad aegajalt käiku kõikvõimalikud taaskasutatavad vahendid, millest sünnib laste sõrmede vahelt midagi erilist ja vahvat – nööbid, nöörid, pakendid, mustrilised kangajupid ja kõik muu. Viljandi Linnaraamatukogus on lugejatele ringlusesse lastud ka paberkotid, mille saab haarata juba raamatukogu uksest sisse astudes, et see koju võtmiseks vajalikku lugemisvara täis laduda. Üks erilisemaid taaskasutuse vorme selles raamatukogus on aga vanadest raamatutest dekoratsioonide voltimine, millest sai aegamisi hasart ja hobi raamatukoguhoidja Vallile.

Mõned aastad tagasi jõulueelsel ajal otsis Valli ideed, kuidas raamatukogu teenindussaale kuidagi erilisemalt kaunistada. Raha selleks nappis, küll aga leidus keldris hulgaliselt vanu maha kantud raamatuid. Valli vaatas mõtlikult seda raamatuvirna ja asus guugeldama märksõnadega „vanad raamatud“ ja „dekoratsioon“. Vasted tulid enamasti inglise keeles ja koondnime all „raamatute voltimise kunst“. Otsivale pilgule jäid kõigepealt ette raamatutest volditud kuusepuud. Ja Valli asus voltima. Voltis kohe kuu aega neid kuuski. Siis tuli kuuskedele juba lisa inglite ja muu jõulupärase näol. Kaunistusi sai ühte saali, pärast veel teise ja peale ilmajäämise nurinat ka kolmandasse. Pidurdamatult jõuti kaunistamisega fuajeesse ja uue ilme sai ka raamatukogu vaateaken. Tollel aastal olidki Viljandi Linnaraamatukogu kaunistuseks volditud raamatud.

Siis tuli koroona, Valli oli kodus haige ja tal hakkas igav. Vallile meenus, kuidas kuuskede voltimine oli andnud mõttetööle head puhkust ja ta asus taas uusi ideid otsima ning katsetama. Siis alles tuli see tõeline avastamine, milline kunst see on… Üks asi on tavaline voltimine, teine aga mustrite saavutamine, kus igal volditaval leheküljel on juhendis kirjas kindel numeratsioon ja voltimise rütm, ehk siis kui mitu millimeetrit või sentimeetrit pead sa seda lehte nii- ja naapidi murdma. Näiteks võib sul olla 500-leheküljeline raamat, mis ühtlasi tähendab 500 lehekülge mustrit ja seda järgides tuleb sul lõpuks välja mingi eriline fantastiline objekt. Sinnamaani Valli oma sõnade järgi veel jõudnud pole, aga vaimustus on olemas ja kannustab tagant.

Kui nüüd mõelda sellele, et oleme sünnist saati kandnud endas teadmist, et raamat on ju püha, siis kuidas see suhtumine voltimistegevusega kooskõlasse saada? Valli on ka seda vastuolu tunnetanud ja alguses võitles iseendaga väga, et kuidas ma raamatut sedasi lõhun. Aga – kunagi ei minda ju ühtegi rariteeti lõhkuma. Lugeja inimesena vaatab Valli ikka igasse raamatusse, enne kui sünnib voltimise otsus. Vahel unustad end ka voltimise käigus natukeseks ajaks lugema. Kui aga kätte satub raamat, mis on oma aja ära elanud, mida on raamatukogus mitmeid eksemplare ja millel ei ole enam lugejaid, siis mida nende ülearuste teostega teha? Esimese hooga raamatukogud ka müüvad ülearuseid raamatuid sümboolse hinnaga, aga on selliseid raamatuid, mida inimesed enam ka ei osta. Siis on üheks variandiks, et raamat läheb lihtsalt prügimäele. Teine variant on see, et ülearune või mitmeid kordi parandatud raamat saab kõrvale tõstetud, et Valli saaks jälle oma näppe harjutada.

Ühel hetkel tuli Vallile tellimus – õpeta ka teistele oma oskusi. Igal aastal tegutsetakse raamatukogus täiskasvanud õppija nädalal erinevates õpitubades ja ühel hetkel tekkis kellelgi kolleegidest mõte, et võiks ju ühes neist õpetada raamatute voltimist. Osalejaid oli nii raamatukogu töötajate kui ka linnarahva seast ja koos käima on jäädud siiani. Kui sa oled midagi valmis meisterdanud, on ikka hea tunne küll. Facebookis on voltimistööde piltidele järgnenud laigisadu ja inimesed on selle tegutsemise positiivselt vastu võtnud. Raamatukogu töötubades on käinud nii vaimupuuetega inimeste grupp kui ka Lions klubi naised, kes soovivad iga kuu pakkuda oma klubilistele uusi oskusi mingi töötoa läbi. Töötubasid tehakse raamatukogu lugejatele ja koroona ajal sai tegutsetud ka üle veebi. Ees ootavad aga mõned väljasõidud kodulinnast kaugemalegi – kutseid töötoa läbiviimiseks on tulnud ka teistest raamatukogudest. Ju siis on ajad sellised, et vana raamatuga teraapiline nokitsemine annab meelerahu ja pakub tehtust head enesetunnet.