Käisin Lääne-Saaremaal Kihelkonna 9-klassilises koolis. Meie käsitöö õpetaja oli Aasa Meius. Ta tegi meie klassi tüdrukutele 8. klassi esimeses tööõpetuse tunnis ettepaneku hakata valmistama isiklikku rahvariide komplekti, et saaksime sellega lõpetada 9. klassi. Meie klassis oli 8 tüdrukut, kellest 6 olid ideega nõus ja 2 keeldusid (nemad tegid tundides riikliku õppekavaga ette nähtud käsitöö esemeid).
Ma ei mäleta täpselt, mis järjekorras me seda komplekti valmistasime, aga esimesena tellis õpetaja seelikukupongide kudumise 10 km kaugusel asuvas Lümanda kudumisfiliaalis. Selleks pidi iga tüdruk hankima seelikuriide kaalu jagu puhast lambavilla. Kui mõelda tänapäeva olukorrale, kus paljud lambakasvatajad lammastelt pügatud villa põletavad või permakultuuride lasvatajatele peenarde katteks annavad, oli see villa viimine seelikulõnga vahetuskaubaks ka taaskasutus.
Mäletan, et osadele oli väga keeruline hankida vesti jaoks musta kalevit ja punast peenvillast kandi-kangast. Minul vedas, mu vanaemal oli kapi otsas just vajalik rulli-lõpp ta oma kootud musta villast kangast 1940-ndatest. Kandiriideks ohverdas ema oma ülikooli-aegse valge peenvillase miniseeliku, mille ise kodus kangavärviga punaseks värvisime.
Vöö põhja kudusin ise laste-kangastelgedega. Isa tegi garaaži hoiule pandud vanadest voodi-laudadest raami, mille peal punase lõnga linase vöö-aluse peale õige mustri järci tikkisime (ema aitas mind). Vööd ükski teine klassiõde ei teinud.
Tasku tegemiseks oli mul kalev ja punane kandipael juba olemas. Õnneks ema oli alles hoidnud katki läinud ehteid- sealt karbist sain helmeid ja tema 1960-test pärit peavõru tükkideks murtud kandilisi juppe, mis nägid välja nagu 4×4 klaashelmeste ruudud. Värvilised lõngad sain vanaema lõngajääkide korvist.
Linase särgi kaoks oli kangast vaja ja emal õnnestus Kuressaares sattuda kangapoodi õigel hetkel ja osta vajalik kogus valget linast kangast. (Osad tüdrukud tegid voodilinadest särgid).
Kootud mütsi jaoks õiget tooni punase lõnga harutasin oma lapsepõlve-villaste sokkide sääreosadest.
Ainus päris uus valmis-asi olid mustad kinnised kingad- need tellisime kõigile Kuressaare naha-jalatsi kombinaadist.
Oma 9. klassi lõpuaktusel olime rahvariietega. Edaspidi on lisaks minule mu rahvariideid kasutanud mu õde Kihelkonna segakooriga esinemistel, mu tütar Tartu Kunstikooli lõpetamisel ja mu väiksemad tütred koolis pärimuspäevadel.

Olen oma käsitöö õpetajale Aasa Meiusele selle kogemuse ja juhendamise eest tohutult tänulik. Õnneks oli võimalus seda talle edaspidi korduvalt ka öelda.
Lisaks isiklikule rahvariide komplektile sain hea oskuse materjale taaskasutada ja mitte kergekäeliselt ära visata.