Üheksakümnendatel olid nii vanemate kui nooremate põlvkondade seas ülipopulaarsed bussireisid ihaldatud Lääne-Euroopasse. Lennupileteid ei soosinud ei toonane elatustase ega ka tänasest erinev elutempo.
Kümnendi keskel olin koos klassiõega võtnud ette bussireisi Saksamaale. Olnud kursis legendiga 12-tunnisest Poola läbimisest, olin varustatud magamis- ja moonakotiga. Puhas õnn, et varustatus oli hea, sest lisaks läbisõidutundidele ootas meid Poolas (enne Saksamaale sisenemist) ees ka pooleöine seisak piiril, totaalne läbiotsimine piirivalvekoerte poolt ja mitmekordne passikontroll. Kõike läbis halvustav suhtumine eestlastesse kui kahtlasesse kontingenti ja tundus, et tehti kõik selleks, et leida põhjus meie tagasisaatmiseks. Eredaimalt on meeles piirivalvuri saapahoop, mis äratas mind bussipõrandal magusast unest ja suunas karmi reaalsusesse – olin teisejärguline inimene sooviga pääseda esimese järgu maailma.