Allolev tekst nõukaaegsest olustikust on väljavõte minu kirjutatud raamatust ”Kõnekad kümnendid. Saku 1980-2005”, mida olen Rahvalugude arhiivi jaoks värskelt toimetanud.
Saku suurima kaupluse peal, teisel korrusel asus peenemat sorti kutsuvate lõhnade ja vikside teenindajatega restoran Rävala, millel suured aknad vaatega poeesisele parklale ja teeäärsele bussipeatusele. Rävala pakkus mitmekülgset ajaveetmise võimalust. Koolilapsena käisin seal vahete-vahel lõunat söömas, kuna päevasel ajal toimis restoran söögikohana. Alumise korruse kivipõrandaga fuajeest ja riidehoiust viis kõrge laiade astmetega kivitrepp üles restorani, kus letiesisel laeniulatuval pruunil pannool ägedad maksimalistlikud kujutised filigraanselt välja nikerdatud. Need olid suured ajaloolised inimesed kilpide ja mõõkadega, hobusega ja veel muid kujutisi. Toona meenutasid need sümboolsed sõdalased mulle millegipärast Kalevipoega ja tema vendi. Kõik päevased külastajad võttis vastu viisaka tervitusega mustades viigipükstes, valges triiksärgis ja tumedas kikilipsus kelner, kel nimesilt rinnas. Kelnereid oli tavaliselt kaks ühes vahetuses. Nemad juhatasid külastajad lauda, andsid tutvumiseks menüü ja sobival hetkel kirjutasid tähelepanelikult kuulates kliendi soovid pastakaga pisikesse märkmikku. Ooteajad varieerusid, kuidas kunagi. Kui visiitkaardina toimetanud kelner tellitud road osava kandetehnikaga lauale kandis, võis osa saada erinevatest maitsetest ja aroomidest, mis kiiret pealehakkamist nõudsid. Päris kvaliteetset seljankat pakuti ja friikartulid karbonaadi kõrval maitsesid samuti hästi. Supp maksis kopikaid, kuna prae eest pidi vist juba rubla välja käima. Magustoiduna oli enim nõutud jäätis keedisega, mida serveeriti valge alusjalaga hõbehallis kausikeses. Mäletan selgesti neid kaheksakümnendate välismaiseid muusikalisi popphitte, magnetofonilindilt läbi suurte kõlarite sööjate suutäisi ja vestlusi saatmas. Need klassikaks kujunenud lood kõlavad tänaseni raadio retrojaamades ja toovad ikka silme ette omaaegse Rävala restorani interjööri koos selle kollektiivi ja kombestikuga. Päris tore paik tundus see, kus sirge rühiga kelner oma viimasel ilmumisel kas siis pastakaga paberil arvutades või väikese taskuarvuti kaasabil rehnuti kokku lõi, naeratades raha vastu võttis ja sõbralikult jällenägemise soovi avaldas.
Neil päevil olin mina lapsekingades ja ei näinud meie aleviku ainsa restorani teist nägu. See ilmutas ennast hilisõhtul ja öötundidel, kui lastel tänavatel hulkumine juba keelatud. Siis kõlas Saku suurimas meelelahutuskeskuses sageli elav muusika, esitajateks pealinnast tellitud ansamblid. Suupistete kõrval mängis tähtsat rolli alkohol. Neid napsiseid, tantsulisi ja muusikalisi öid ei näinud toona kõik soovijad just siis, kui tahtsid, vaid need, kes märkasid päeval või mitu päeva varem oma seltskonnale telefoni teel laua reserveerida. Kusjuures järjekord võis venida. Kes ees, see mees. Küll aga oli alati vaba nurgake hoitud kuulsatele Saku motoklubi meistersportlastele ning erandeid võis olla veelgi. Positsioon maksis. Kaheksakümnendate Rävala sisene ja selle esine särtsuv ööelu oli legendaarne. Traditsioonilisele tantsukeerutamisele, jutujõminale, naerupahvakutele lisandusid purjutajate omavahelistes mõõduvõtmistes murtud ribid ja sinetav nahapind. Madinates alla jäänud lahkusid varem. Esines eriskummalisi episoode peauste ja trepi esisel platsil, kus kurjemaid korrarikkujaid kahjutuks tegema tulnud kohalikud äbarikumad õiguskaitse teenistujad tõsteti turskemate sellide poolt suurde prügikonteinerisse oma sekkumist kahetsema. Ka selliseid jutte levitati. Mina ise neid eredaid hetki pealt ei näinud, aga usun, et rahvasuu ei valeta.
Andre Tamm
