Minu kodutalus on kaks väikest vaibakest, me kutsume neid “tepedeks” (tepe). Mõõdud on 60×30 cm.
Need on köögis uste ees. Ja nende ajalugu on pikk. Minu jaoks on need vaibad väga erilised.
Meie pere küüditati 14. Juunil 1941 aastal Siberisse, Tomski oblastisse. Mina pääsesin tagasi 1948, ema alles 1958a-l. Ema, Ottilie Marie Kuusma, oli väljaõppinud rätsep. Ema rääkis, et kaasavõetud vatiteki siidisest pealisriidest õmbles ta ühele vene prouale imeilusa kleidi. Tasuks sai ta pangetäie kartuleid, millega sai tükk aega söönuks. Ja muidugi kogus ta hoolikalt kokku iga riideribakese, mis kuskilt õmblustööst üle jäi. Nendest ülejääkidest ongi tehtud needsamad väikesed teped. Iga tükike pandi tallele, et seda hiljem kasutada. Mitte midagi ei visatud ära, mida vähegi kasutada sai.
Praegu, kui meil koristamispäevad on, siis neid tepesid klopime õrnalt, et nad ikka kestaksid veel ja ka lastelastelastele tuletaksid vanu aegu meelde. Iga tükike siin vaibal on õmmeldud minu emakese poolt, ca 60 aastat tagasi.

Kui veel paar sõna taaskasutusest rääkida, siis mina olen selle põlvkonna inimene, et asju kergekäeliselt ära ei viska. Ikka tuleks proovida parandada või paigata ja veel kasutusse võtta. Aga kui tõesti on katki, siis muidugi pole enam mõtet hoida. Niisama träna koguda pole mõistlik, kuigi ma ise mõnikord kipun seda tegema ja lapsed heidavad mulle seda aegajalt ette. Aidas ja panipaikades on kindlasti asju, mida ma tõenäoliselt enam kunagi ei vaja ja ei vaja ka mu lapsed. Aga samas, ega nad leiba ei küsi, las veel seisvad mõnda aega. “Me ei tea, mis ajad on ees ootamas”, nii tavatsen ma ikka oma lastele öelda, kui nad midagi ära tahavad visata.
Mina pooldan kindlasti taaskasutus, kokkuhoidlikku elamist, asju olgu pigem vähem kui rohkem ja asjad tuleb lõpuni ära pidada.