Asjade parandamisel on minu jaoks mitu kihti. Esiteks tundub see eetiliselt õige asi, mida teha. Selleks et hoida kokku asjade valmistamisele kuluvaid materjale ja hoida ära nende äraviskamisega kaasnevat reostust. Ja loomulikult on reostav ja massiliselt energiat ja muid loodusressursse kulutav ka asjade tootmine. Samuti tundub asjade parandamine õige ja lugupidav nii asja enese kui ka tema valmistaja suhtes. Niipalju sellest eetilisest sisemisest sunnist asju parandada.
Teisalt on parandamine väga meeldiv ja kuidagi meditatiivne tegevus. Plaanid juba enne endale õhtuks selle jaoks aega (millegipärast kipun ma parandama pigem õhtuti), valid kuulamiseks sobiva podcasti või raadiosaate huvitaval teemal (mõnikord võib olla ka muusika). Ja siis parandad.
Olen parandanud mitmesuguseid asju, kõige rohkem aga riideid, seljakotte jne – ühesõnaga kangast asju. Niidi ja nõelaga õmblemine on minu jaoks sellest hetkest alates, kui ma seda tegema hakkasin (see oli millalgi põhikooli ajal – ema vist veits õpetas ja kuigi koolis oli poistel põhiliselt puutöö, toimus paar korda ikkagi ka mingi õmblemistund), seostunud riiete parandamisega. Põhikooli lõpuaastatest kuni hiljutise ajani oli mul ka rahakoti vahel kaasas niit ja nõel (kui peaks olema vaja kodust väljaspool parandada), viimasetel aastatel ei ole need küll eriti kasutust leidnud ja nüüd ma enam ei teagi, kuhu ma need lõpuks panin. Rahakotis neid igatahes enam pole – ilmselt said õmbluskarpi teiste niitide ja nõelte juurde pandud. Algselt oli see mingi pintsakuga kaasa tulnud papist paranduskomplekt, milles niit ja vist ka nõel said korduvalt välja vahetatud.
Asjadest, mida ma olen parandanud. Esiteks mantel. Mantli ostsin esimesel ülikooliaastal. See on vist asi, mida ma olen üldse kõige rohkem parandanud. Kõik nööbid on vähemalt korra eest ära tulnud, enamik ilmselt mitu korda. Üks nööp läks ka kaduma, tema asemele õmblesin uue kuldse nööbi ja olin salamisi rõõmus, et vana igavam nööp ära kadus. Kuldse nööbi ümbert olen ka kangast õmmelnud, sealt see mingi hetk rebenes päris katki. Praegugi tahaks mantel parandamist – üles riputamise tripp on jälle lahti tulnud. Seda ma olen ka korduvalt parandanud.
Teiseks matkakott. Ülemisest otsast on lahti tulnud ja seejärel parandatud mõlemad õlarihmad. Ühe korra viisin koti õlarihma parandamiseks emale (kes rätsepaks õppinuna oskab õmblemise kunsti minust kahtlemata paremini), teisel korral parandasin naaskli, niidi ja nõela abil ise. Kott on katki rebenenud ka kahest kohast külgede pealt (sealjuures samuti just rihmade kinnitumise kohtadest), sinna panin kunagi kangast paigad. Seljakoti rinnarihma pannal läks aga juba väga ammu katki – alguses mõtlesin, et kunagi parandan ära, aga tasapisi sain aru, et vöörihmast piisab küll ja sinnapaika see asi jäi.
Kolmandaks minu kadunud onu kunagine püksirihm, mis juba päris pikka aega on minu valduses. Hakkas mitmest kohast ülevalt alla lõhenema, suuremad lõhed õmblesin (enne tegin naaskliga augud ette) kinni. Ega ma seda vööd küll väga ei kanna – ta pannal ei ole eriti praktiline. Aga Uuskasutuskeskusesse ka miskipärast viia ei tihka, kuigi vahel mõtlen et peaks, äkki keegi teine kannaks rohkem. Küllap on see vöö mulle siis ikkagi sentimentaalselt tähtis.
Neljandaks püksid. Püksisäärte siseküljed on korduvalt katki läinud. Õmbluste lahti mineku korral on neid õnneks lihtne uuesti kinni õmmelda. Ühel hetkel kulusid aga pükste reieosa siseküljed nii viledaks, et õmblesin sinna lapid peale. Lapid on kusjuures tehtud ühtedest teistest pükstest, mis olid selleks ajaks juba lootusetult katki läinud ja äkki-annab-neist-tolmulappe-teha staadiumisse jõudnud. Nende lappide peale õmblemine oli üks keeruline ja väga katse-eksitus meetodil asi. Aga lõpuks töötas. Praeguseks on püksid uuesti siit ja sealt katki läinud ja juba ammu kodupükste staatusesse jõudnud, nii et enam ma ei viitsi neid parandada ka. Kannan kodus kuni jalga ära lagunevad.