ERMERM

Rootsi sõit, lapsehoidja proovipäev

Bussireis või pöidlaküüt? Soome maasikaid korjama või Pariisi uudistama? Lisatud: 07.08.2017

Autor: Terje - 1974

1992. a kevad. Olin lõpetamas keskkooli. Inglise keele õpetaja pakkus mulle välja võimaluse, et võiksin minna aastaks Rootsi lapsehoidjaks. Kõigepealt oli vaja teha üks väike tutvumisreis, mind kutsuva pere nõudel. See oli selline retk, et 2 ööd laevas, 1 päev Stockholmis. Viisa saamise pärast oli mure. Tuli ise seda asja ajada ja saatkonnas käia. Kuna mu tädipoeg oli Rootsis kurikuulus pätt ja kunagi Nõukogude Liidust üle piiri putkanud, siis oli mure, kas ma ikka saan viisa. Ema üritas mind kuidagi instrueerida enne, kui läksin viisat taotlema, et mida öelda, kui selle tädipoja kohta minult midagi küsitakse. Ei tekkinud aga probleeme viisa saamisega, kõik sujus tõrgeteta. See oli minu teine välisreis, umbes aasta varem olin käinud Soomes.

Sõitsin tekipiletiga, et oleks odavam. Ehk siis mingit kajutikohta polnud. Kõik mu kompsud olid kogu aeg kaasas, kui laeva peal ringi jalutasin. Põhimõtteliselt olin kaks ööpäeva üleval, laevasõidu ajal olin enamasti reelingu ääres ja öökisin.

Mind võttis Stockholmis vastu üks taani päritolu perekond, kus oli mõnekuune beebi, kellele otsiti lapsehoidjat. Olin umbes viis kuud kursustel rootsi keelt õppinud ja olin oma keeleoskusest üsna heal arvamusel. Rääkida ei kartnud. Aga kui mulle midagi rootsi keeles öeldi, siis aru ei saanud küll mitte midagi. Üldiselt suhtlesime selle abielupaariga vist inglise keeles. Olin laevasõidust väsinud ja liikusin nagu udus. Eriti palju sellest tutvumispäevast ei mäleta. Lapse võtsin ikka paar korda sülle ka, aga tegelikult mul puudus igasugune ettekujutus, kuidas mu töö võiks hakata välja nägema ja mis keelt selle põnniga võiks rääkida. Väikeste lastega polnud ma varem tegelenud. Mähkmete vahetamist kujutasin ainult teoreetiliselt ette. Vist oodati, et ma ka nende kodu korras hoiaksin. Otseselt mingit tõsist tööintervjuud ei mäleta. Pigem nad vist vaatasid, kuidas meil omavaheline klapp on. Nad polnud ka ise varem sellises olukorras olnud, et kedagi oma perre tööle värbavad. Sõitsin tagasi Eestisse ja paari päeva pärast tuli mingeid kanaleid pidi teade, et nad ei võta mind ikka lapsehoidjaks. Ühest küljest olid veidi löödud, aga tegelikult tundsin kergendust, et see plaan sinnapaika jäi.