Allolev meenutuslik tekst lähiajaloost on väljavõte minu kirjutatud raamatust ”Kõnekad kümnendid. Saku 1980-2005”, mida olen Rahvalugude arhiivi jaoks värskelt toimetanud.
Saku söögikohad vaheldusid aegade jooksul. Tekkisid, toimisid oma aja ja kadusid vaateväljalt. Asutuste omad püsisid kaua. Kaheksakümnendatel pakkusid päris tasemel toitumisvõimalusi mitmed kohad.
Eesti Maaviljeluse Instituudi keldrikorruse hubane kohvik kostitas korralikult, pakkudes nii sooja kui külma kehakinnitust ja laias valikus jooke. Sealne põhiklientuur oli teadusasutuse enda rohkearvuline personal. Järjekorrad venisid pikaks, ulatudes paekiviseintega koridori algusesse välja. Istumiseks oli madala laega ruumikas söögisaal, kus palju nurgelisi laudu ja toole. Lõunatavate töötajate kõrval käisid siin ka nende tuttavad, aleviku lapsed ja juhuvõõrad. Minu üheks lemmikuks oli siin kartulisalat viineritega.
Kui alguses toimis instituudi kohvik peamiselt lõuna pakkujana, siis üheksakümnendatel toimusid siin mitmesugused üritused ja stiilipeod. Ühel aastal külastasin seda koos kaaslastega õhtul, vahetult enne kooli vilistlaste peole minekut, kus sõime mõnevõrra õllejoomisele alla.
Kaheksakümnendatel pakkus päevasel ajal hingepidet raudteejaama juures tegutsenud õppekombinaat, kus koolitati põllumajandusliku kallakuga kaadrit, traktoriste ja muid maaelu tegelasi sessiooniti suurte gruppide kaupa. Õppekombinaat kuulus ministeeriumi alluvusse. Selle söögikohta nimetati ametlikult einelauaks, kus pakuti soolast ja magusat, kohvi, teed ja karastusjooke. Pakkujaks oli leti taga töötav abivalmis särasilmne noorik, kes keskkooli pingist otse tulnud ja valge teeninduskitli selga tõmmanud. Siin pidas minu klassikollektiiv maha paar klassiõhtut ja ühe nääripeo.
Einelaua põhiklientideks olid majanditest saabunud kursuslased, palgatud lektorid ja asutuse enda kollektiiv. Kuid käisid ka koolilapsed, kuna Artur Vaderi nimeline Saku Keskkool asus vaid kahe minuti jalutuskäigu kaugusel. Siit jõudsid koolinoored vahetundidel midagi kaasa osta. See ei olnud massiline käimine, kuna koolimaja enda söökla oli väga aus. Eriti oli selline saiakeste ja magusate jookide einelauast kaasaostmine kombeks Kiisa aleviku noortel, kes peale koolitunde pikalt rongi oodates soetasid enesele miskit suupärast.
Kaheksakümnendate lõpuosas läks paljude seas moodi õlletehase sööklas söömas käimine. Seda võimalust kasutasid elanikud kõigist aleviku nurkadest. Siinjuures vedas eriti hästi neil, kel tehases mõni tuttav töötas, sest nemad said tutvuse alusel toidutalonge, mida isukalt ära kasutati. Talongid olid väikesed rohelised paberitükid, millel ilutses tempel ja sõnaliselt väljendatud luba toituda. Mäletan selgelt suvepäevi, kus sai õlletehase esimese korruse sööklas sõpradega rammusaid portsjoneid neelatud. Menüü oli mitmekülgne ja maitsev. Peale argipäevaseid einestamisi said eraisikud tellida tähtpäevadeks kringlit ja reserveerida pikka lauda pidupäevadeks.
Üheksakümnendate keskpaiku avas endises Saku sovhoosi punastest tellistest hoones uksed söökla, millest mina juba ausalt öeldes kaua puudust tundsin. Pakutav valik oli kosutav ja vaheldusrikas. Söömas käisid regulaarselt sealsamas tegutsenud puiduettevõtte töölised, motoklubi sportlased ja kõik, kes kandikutega iseteeninduse stiilis toekamat kõhutäit väärtustasid. Laudadel seisid soola- ja pipratoosid. Selles endise majandikeskuse saalikeses einestades kangastus mul suutäite vahel silme ette pildikesi ammustest aegadest. Värvilised mälestused, kuidas vanasti sovhoosimehed villiste (GAZ-69), veoautode ja traktoritega maja ette sõitsid ja omaaegselt sööklaletilt auravat roosakat pekitükkidega pilaffi kandikule haarasid. Kahjuks ei jäänud selle moderniseeritud lihtsa koduse söökla uksed kauaks avatuks, mingil põhjusel see suleti ootamatult. Olin pettunud, aga kõigel on oma aeg, ja tagantjärele võib vaid rõõmu tunda, et see üldse kunagi seedeorganeid rõõmustas.
Andre Tamm