Allolev tekst nõukaaegsest olustikust on väljavõte minu kirjutatud raamatust ”Kõnekad kümnendid. Saku 1980-2005”, mida olen Rahvalugude arhiivi jaoks värskelt toimetanud.
Oma lapse- ja noorpõlveaegadel reisisin üsna tihti rongiga. Saku raudteejaamast sai reisija valida teekonna kas Tallinna või Viljandi suunal. Mina kasutasin rongisõitu valdavalt Viljandi suunal. Siledate kollakate seljatugedega puitistmetega rongis viis raudne kolisev tee mind põhiliselt Sakust Rapla, Türi või Viljandi kanti. Juba vagunis olles sai hirmraskelt lahtikäiva akna vahelt veel öelda mõne sõna õues seisnud saatjatele ja sõidu alates lehvitada hüvastijätuks. Mujalt Eestist külla sõitnud tuttavatel ja sugulastel käidi ikka saabudes vastas ja saadeti lahkumistunnil jaama, kas siis jalgsi või autoga. See oli tore traditsioon.
Talvisel ajal aknaid ei avatud, sest külm oli ja läbi avause võinuks sisse lennata mõni kõurikute poolt pillutud lumepall. Sõidud tundusid pikad. Vahva oli akendest välja vaadata ja suurel kiirusel mahajäävaid loodusmaastikke ja erinevaid majapidamisi uudistada. Need pidid kõik maha jääma, et ise edasi jõuda. Saku jaamast käreda vilega startinud rong, mis korstnast tumedat tossu popsis, ületas alles hoogu üles kerides kõrge raudteesilla, mille kõrval paralleelselt jooksis vana raudtee oma lahtise killustikukihiga, kus inimesed jalutasid. Pärast silda, kui hoog juba suurem, avanes uhke vaade mu kodusele paigale, kus kolm lahmakat paneelmaja vaikivate hiiglastena mind kaugetele teedele saatsid ja tagasi ootama jäid. Majade tagused suured lagedad heinamaad ja rööbaste kõrval loogelnud kitsas kruusatee kadusid peagi metsase käänaku taha ja rong jõudis Kasemetsa. Omaaegsed kõvad puidust istepiningid toimisid reisisaatjatena päris pikalt, kuni ükskord asendusid need pruunikate nahksetega, mis seest pehmendava voodriga täidetud.
Rongisõidud sujusid rahulikult, kohati igavalt. Ümbruse vaatlemine ja kaassõitjate vestluste kuulamise kõrval lugesin midagi või lahendasin ristsõnu. Vahel tuli hirmsa kolinaga jõnksutav kemmerg üles leida. Seesinane rongi käigumaja nägi välja parajalt ropp ja parem, kui sõitudel sinna asja ei olnud. Liiatigi muutus vagunite vahekäikudes selle hea koha otsimise minuteil müra ja kolin erakordselt koormavaks, nii et lõikas luust ja lihast läbi ning kõrvad kippusid lukku jääma.
Põhikooli päevil juhtus eriskummaline seik, kus üks minu paralleelklassi julge poiss vist igavuse peletamiseks või adrenaliini arendamise eesmärgil tõmbas vagunite vahekäigus seda kurikuulsat hädapidurit, mis oli ette nähtud eriolukordadeks. Sellist rohekat rauast ratast, millest mina alati aupaklikult mööda sammusin. Ühesõnaga tõmbas tema mingil hetkel selle täistuuride peal põhja ja rong jäi kuulekalt seisma. Pahategu sai kellegi kaebamise tõttu ilmsiks ja kurikael tuvastati.
Saku jaamas käis argipäeviti aktiivne elu. Põhilised reisijad olid Kiisa aleviku noored, kes hommikul vagunist väljudes kooli poole tippisid ja pärastlõunal tagasisõitu ootasid. Pileteid müüdi jaamahoone kassast ja need maksid kopikaid. Ooteruumis asetsesid seljatugedega puupingid, mida võis oodates igavusest nühkida ja millelt ümara seinakella seierite liikumist jälgida. Kuid ega neid istmeid vist kaugema kandi noored eriti soojendanud. Võimalik, et keegi korralikum ootamisel vahel isteasendis ka koduseid ülesandeid teha vihtus. Pigem viibiti jaama ümbruses ja selle ees, leides tegevusi. Kuna mul oli Kiisalt pärit õpilaste hulgas tuttavaid, siis sai näiteks talveti üheskoos mõni raju lumesõda meha peetud. Sügiseti ja kevadeti sai niisama jorutatud ja muru peal maadeldud. Paljud kohalikud noored kasutasid aeg-ajalt vana raudteed koolist koju kõmpimiseks, mistõttu sai ühendada jaama lähedal koolipäevajärgse vaba aja sisustamise hilisema kojuminekuga.
Rongijaama tualettruumid, mida tinglikult võis nimetada WC-ks, asusid jaamahoone kõrval, hõredas võsastikus, punakate seintega lobudikus. Selles viludas keskkonnas paiknes kivipõrandal kõrvuti mitu objekti teatud elementaarsete füsioloogiliste vajaduste rahuldamiseks, kuid selle saraaluse detailsemast kirjeldusest loobun puht esteetilistel kaalutlustel. Küll aga seostub see teema mulle meenutusega ühest kuulsast hetkest Tallinna lennujaamas, kus president Lennart Meri lennujaama kempsus meeskonnalt küsis, et millal härrased suvatseksid selle ruumi inimväärseks muuta.
Rongijaama hoonestiku kompleksi kuulus lisaks kõrgemale peahoonele ja kuurialusele veel Tallinna-poolne madal väike armas majakene, mis ümbritsetud aiaga. Selles ”nukumajakeses” elas jaamatädi, kes mingil määral palgatöölisena kohalikku rongiliiklust korraldas. Tema kõiki ülesandeid ma ei teadnud, aga jaamatädiks me teda kutsusime. Ta oli tore sõbralik suhtleja, ühtlasi valvur ja info jagaja.
Andre Tamm