Oktoobris potsatas minu e-postkasti kiri kutsega osaleda kollektiivse füüsilise aktiivsuse väljakutses, et panustada kehateemalise näituse valmimisse. See tähendas, et peaksin novembrikuu jooksul kandma aktiivsusmonitori või spordikella, mis minu sammud ja muud näitajad kokku koguks. Midagi just mulle! Tavaliselt. Seekord jäin aga kahtlema, kas osaleda või mitte, põhjuseks just väljakutse ajal kestev kiiritusravi. Polnud ju mul aimu, kuidas kiiritus mõjub ja kas minust asja on. Viimane keemiakuur oli just lõppenud ja see polnud kõige meeldivam, tööl jaksasin ikka käia, kuid õhtul enam välja minna mitte ja tuli vahel ka päeval pikutada. Aga lõpuks mõtlesin, et mis seal ikka ja registreerisingi end osalejaks vaat et viimasel hetkel. Saabki näha, milline on minu aktiivsus, kui keha ei ole just kõige tavalisemas konditsioonis.
Tavaliselt käin ma tööle-koju ja liigun linnaruumis jala. Just täna mõõtsin vana sammulugejaga, mille kinnitasin vööle kodus mantlit selga ajades, et kodust töölaua taha on 3717 sammu, nii et ainuüksi kodu-töö vahel liikudes tuleb ca 7500 sammu ära. Natuke on käimisi ka töö juures, printeri juurde või kohvinurka, kempsust rääkimata. Ja kui paar korda hoidlas päeva jooksul käia, siis 10000 sammu tuleb päris kergesti.
Pean mainima, et kunagi kümmekond aastat tagasi olin ma ikka päris hull sammusõltlane, pidasin isegi arvestust, mitu sammu päevas, nädalas, aastas käisin. Kuna sammulugeja loendas vaid 7 päeva sammud ja siis hakkas vanemaid ära kustutama, sai peaaegu iga päev oma eelmise päeva sammud kaustikusse kirja pandud. Alguses oli plaan ainult 10000 sammu (elasin siis muuseumi kõrval, nii et kodu-töö teelt sain vist ainult pooltuhat sammu), siis isu kasvas ja järgmine eesmärk oli 12000, siis 16000 ja pikemate matkade eel ka 20000 sammu päevas. Täitsa tehtav.
Tollal oli Jänese matkarada veel kõlbulik kõndimiseks, kodust sinna ca 2 km, läbitav matkarada oli ca 3,5 km, nii et õhtuga kokku 10-11 km. Paraku juhtus selle rajaga nii, et iga aastaga jäi see järjest lühemaks, purunesid sillad ja eraomanikud ehitasid oma majad päris kalda lähedale, et takistasid matkajate läbikäiku. Selle asemel kujunes mul uueks tiiruks Ihaste tee, mööda kergliiklusteed oli kodust Ihastesse vist ca 5 km, nii et läbitav maa kujunes sama pikaks. Mõne aja pärast kolisin aga Annelinna ja siis oli see päris käepärane, ometi ei läinud ma peaaegu mitte kunagi otse Ihastesse, vaid tegin ikka ringi ümber kanali, nii et alustasin Turu silla juurest
Kahjuks olen vist oma kolimisega vana kaustiku ära visanud ja enam ei mäleta, palju ma aastas samme sain, millalgi hõikasin, et 5 miljonit on käes, aga palju see lõpptulemus oli, ei mäleta. Küll mäletan seda, et aastas ainult ühel päeval jäi eesmärk täitmata, see oli sel päeval kui Sõprade Selts pidas jõule Alatskivi lossis, ei saanud siis sel päeval rajale minna ja minu sammulugeja näitas keskööl umbes 9500 sammu, pean küll mainima, et puuduolevad sammud läbisin ma peale südaööd, mil olin Tartusse jõudnud ja üldse ei imesta et ma võisin siis väikesele kanali tiirule minna. Olen iseenda kõige rangem kohtunik ja ennast petta ma ei lase. Igatahes see ca 500 sammu jäi kripeldama ja olen ka praegu natuke rahulolematu.
Tollest ajast on aga säilinud nädalase matka sammusaldo, teel Narva-Jõesuust Jõelähtmesse sai läbitud 271,72 km-ga 327416 sammu (nii sai jalgsieestimaal.blogspot.com blogisse üles tähendatud). 2010. aasta nädalasel matkal sai 210 km-ga 266572 sammu.
2015. aastal, mil läbisime Eesti palverännuteed Pirita kloostrist Vastseliina linnusesse, näitas samme juba nutitelefon, aga sellega on nii, et vahel näitab ja siis jälle mitte. Esimesel matkapäeval Pirita-Raasiku etapil (ca 40 km) näitas app kõigest 468 sammu (kahtlustan, et need ma tegin hommikul kodus), õnnetuseks sai mul poolel päeval Saha kabeli juures ka telefoni aku tühjaks, nii et selle päeva sammud läksid telefonis tühja.
7.juuli 38430 sammu
8.juuli 33529
9.juuli 33237
10. juuli 35857
11.juuli 46280
12. juuli 34728
13.juuli 40980
14.juuli 37134
15.juuli 40208
16.juuli 32776
17.juuli 29330
18.juuli 35612
12 päevaga 438101 telefoniga loendatud sammu. Vist loendasin tollal samme veel ka sammulugejaga, sest Facebooki sissekandesse olen märkinud 13-päevase matka sammude koguarvuks 505770.
Hiljem olen sammulugejast loobunud ja piirdunud telefoniga, see küll alati samme ei loenda ja vahel näitab umbluud (näiteks märgib, et olen vahepeal sõitnud jalgrattaga, mida ma kohe päris kindlasti pole teinud), läbitud teekonda näitab kaardil samuti isepäraselt, aga vähemasti on lõbus. No näiteks kui ta teatab kuu tulemuseks, et olen kuuga maha käinud 109 juustukooki või 2015. aastal 124,7 pitsat ehk 37,1 maratoni, siis suukaared ikka tõusevad. Ja see niiöelda sukapaela orden on ka päris tore, vahepeal oligi mul eesmärk teenida iga päev sukapael kalorite, sammude ja aja eest (vt pilti 18. juulist 2015), vastavale ordenile vajutades kuuleb triumfeerivat muusikat – igatahes tore motivaator. Enam ma ei jahi, kas saan aastaga 5 või 6 miljonit sammu või mis on päeva rekord. Tööl käies on selge, et normpiir 10000 sammu on igapäevaselt saavutatav ja kuna liigun linnas valdavalt jalgsi, siis puhkepäevadelgi kodust väljas käies pole sammudega probleemi ja matkapäevadel tuleb samme enamasti nagunii mitme päeva jagu. Eelnevatel aastatel tegin sageli ka Ihaste ringe ja eriti meeltmööda on Emajõe kallasrada, mida ka suvel peaaegu iga päev käisin.
Selle aasta sammusaak on aga kesine, märtsini käisin küll peaaegu iga päev Ihaste ringil, aga siis haigestusin ja ülejäänud aasta on kulgenud põdemise ja ravimise tähe all. Ometi hakkasin peale operatsiooni juba varakult liikuma, päev enne haiglast väljakirjutamist kogusin juba üle 10000 sammu (jalutasin koridoris edasi-tagasi ja omamoodi treenisin end, et jaksaks oma koju 5. korrusele minna). Tõenäoliselt on liikumine aidanud kaasa, et mu keha on tulnud selle aasta vintsutustega üsna hästi toime, mind opereerinud kirurgki märkis tunnustavalt, et „vägav naine“. Tööle ja koju käin valdavalt jalgsi, kuid mingile lisaringile õhtuti ma pole enam läinud.
Nüüd aga tagasi selle tööalase väljakutse juurde. ERMist osales selles ca 40 inimest ja YuMuuvi appi kaudu sai siis jälgida, millised on tulemused. Kuna hommikuti oli mul kiiritus, siis enne tööd haiglasse ja siis ERMi tulin bussiga, aga Kaare peatusest haiglasse ja tagasi sain vist ikka ligi 2000 sammu ja nii mõnigi kord märkasin töö juures, et õhtuks oli 10000 sammu käes. Kuna olin endale eesmärgiks seadnud, et käin päevas niipalju kui jaksan ja hea on kui 10000 sammu saan ja kui isegi 12000 suudan, siis olen väga tubli, siis üle 12000 sammu ma argipäevadel ka ei püüdnud. Nädala piiriks seadsin 100000 sammu. Nii mõnigi kord, kui õhtuks oli 10000 sammu ületatud, ütlesin endale stop! ja läksin koju hoopis bussiga. Vot siis! Seekord sai hasardist hoopis selline motivaator, mis aitas jälgida, et ma üle ei pingutaks. Nädalavahetustel lubasin ma endale rohkem – nii 15000 – 20000 sammu ja need olid kergesti saavutatavad linnamatkadega. Nelja nädala tulemuseks sain 429531 sammu ja pean märkima, et tundsin ennast päris hästi. Püsisin enam-vähem graafikus, no natuke liialdasin ka, aga ei saanud jääda ju koju minnes näiteks poolele Puiestee teele, sest 12000 sammu on täis